Lõpuks on Vabariik valinud Vabadussõja monumendi kavandi ja esmapilgul näib, et möllumeestest rahvuslastel Kalev Rebasel, Jüri Liimil ja Tiit Madissonil on põhjust rõõmustada. Oh seda õnne - speerlik monument Vabadussõja ristiga. Keda see ikka kotib, et kolmanda riigi peaarhitekti stiil oli natuke peenem.
No ja lõpuks on põhjust rõõmustada ka Savisaarel. Seni arusaamatu korstnakompleksina mõjunud vabaduse kell näeb tulevase samba kõrval välja nagu ilus ja viimistletud pärismonument, olgugi pisem, aga see eest arusaadavama esteetikaga.
Või kui nüüd mõtlema hakata, siis äkki ei peakski Rebane-Madisson-Liim nii rõõmsad olema, on ju viimase aastakümne jooksul Euroopas püstitatud juutlusele ja sellega seotud traagikale pühendatud holokausti memoriaalid Berliinis (Eisenman) ja Viinis (Whitread) märksa esteetilisemad, moodsamad ja pilkupüüdvamad.
Ja kui nüüd võrrelda uut sammast ärakolitud pronksmehega, siis on toogi märksa peenema kunstikeelega ja põnevama olekuga mälestusmärk.
Vaevalt, et see rahvuslasi kotib. Oli ju nende püstitatud Lihula sammaski üks hale käkk, mis vähemasti esteetilises plaanis kadunud sõjameestele vaid solvavalt sai mõjuda.
Et ehk on nad ikka õnnelikud edasi.
P.S. Tulgu nüüd keegi ütlema, et Kangro on halb skulptor. Kuidagi ei oska öelda, et auväärse zhürii väljavalitud sambakavand Kalevipojast parem oleks…
