Kuvatud on postitused sildiga söök ja jook. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga söök ja jook. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 13. juuli 2009

Grillime tomatit




Üks võimalus grilliõhtusse uute nootide lisamiseks on pista grillile juur- ja aedvilju. Kindlasti on paljud proovinud süte kohale sättida baklažaani või suvikõrvitsa. Proovige ka tomatit. Tegin seda eile jälle ning grillitud põdraliha kõrval oli tomat väga mõnus.



Suuremad tomatid pooleks, kompaktsemad tervenisti grillile ning kuumus mitte-nii-kõrgeks. Natuke katsetamise värk. Küpsemise käigus kipub tervel tomatil koor lõhenema, aga ärge laske end sellest häirida, mõningane vedelikukaotus käib asja juurde. Tomat on valmis siis kui ta on pehmenenud ning ühtlaselt läbi soojenenud.




Serveerimisel võiks kastmeks peale lisada balsamico kreemi. Miskit täiendavat maitsestamist ei vaja. On hea küll.

pühapäev, 15. juuni 2008

Lähis-Ida söök restoranis Bazar



Tallinnas, aadressil Tulika põik 3 asub juba aastaid üks idamaisema olekuga söögikoht. Sai seda taas väisatud, et veenduda koha jätkuvas olemasolus.

Oligi alles. Külm jogurtisupp, mis on päästnud mõnegi raskemat sorti hommikupooliku oli jätkuvalt olemas ja endiselt hea. Sealt edasi tulid natuke nukramad leiud.

Tabbuli asemel serveeritakse ikka miskit tundmatut kus-kusiga rooga ning see salat esineb menüüs ilmselgelt ühe teise nime all. Huvitav, et menüü kujundaja kunagist apsakat pole siiani peetud vajalikuks korrigeerida.

Falafeli ei õnnestunudki tellida, vastati et pole. Tegu on ühe olulisima lähisidamaise mezega (suupistega) ning selle mittesaadavalolemine on Bazari viljeldava köögi puhul pea andestamatu.

Lõpuks olid roogade juurde serveeritud kebabilõikedki kuidagi kuivanud ja tuimad.

Ent ometi. Ikkagi oli Bazari pakutav vaheldus argisematele menüüdele Tallinnas tore, hea, et see jätkuvalt alles on. Samas oleks veel toredam tore kui keegi viitsiks neile konkurentsi pakkuda ja seda natuke elegantsemal tasemel. Kes tahab teada, kuidas näeb välja tõeliselt hea lähis-ida köök, võiks seada sammud hoopis Helsingisse, et proovida sealset liibanoni restorani Farouge. Taseme tõstmise võimalustest ettekujutuse saamiseks tasuks ka Bazari omanikel seal ära käia – näe, ka siin põhjamaal saab paremini.

esmaspäev, 5. mai 2008

Restoran Kaerajaan – pole paha, ent arenguruumi jagub

Olgu alustuseks öeldud, et esimene mulje, mis sellest söögikohast avaneb on tühi ja igavavõitu ruum. See võib ju nii tunduda, aga tegelikult on interjöör väga mõnus. Rahvuslikkusele on lähenetud humoorika ja maitseka mänguga ning pea kõik detailid rokivad – lampidest kuni teenindava personali rõivastuseni. Toolidest rääkimata.

Menüü esmamulje on samuti petlik. Ohtralt võõrkeelseid nimetusi, ent nende taha peituvad (loodetavasti) eestimaised toiduained suurepärases kvaliteedis ning mis muud saakski olla meie köögi identiteediks. Interpreteeri talutare toidulauda kuidas tahad, aga silguvesi ja kartul au naturel pole kuigi tänuväärne menüümaterjal.

Valikusse sattusid üks eelroog ning üks pearoogadest, mis on köögile hinnangu andmiseks selgelt puudulik, ent ettekujutuse sellest, kas tasub tagasi minna, sai kätte küll.

Eelroaks läks käiku kukeseeneterriin naturaalse kitsejuustukreemi ja kirsstomatisalatiga, mis oli väga tore. Peaaegu. Ma loodan, et kukeseente terriinis mittetäheldamine ei olnud seotud repressiivse lähenemisega sellele võrratule metsamaiusele, vaid hoopis tühja kõhuga. See, et kitsejuustu maitse kipub nii ehk naa terriinis domineerima ei tohiks ju olla vabandus. Nimetagu toit siis kitsejuustuterriiniks kukeseente nüansiga. Aga roog keele all ei karjunud ja mul poleks midagi uue ringi vastu tulevikus.

Väga vahvaks osutus põhiroog jaanalinnulihast – liha oli jõuline ja punase veini kaste toetas seda kenasti. Metsaseened filotaignas olid natuke kahvatumad – seeneassortii, mille asemel oleks lootnud natuke domineerivamat nooti näiteks headest puravikest.

Seltskonna eripärast tingitud veinivalik oli selle toidu kontekstis küll totaalselt õnnetu kuid mitme kaassööja toitu toetas ta siiski väga palju paremini. Ise valisin lähtudes kaaslastest ja jätsin enda teadlikult vaeslapse rolli. Too Pinot Grigio oma kepsakusega (täiesti joodav vein tegelikult) oli põhiroa kõrval kui halb unenägu ning tarbida oleks tulnud mõnda üsnagi tugevat punast. Kaerajaani veinikaarti internetis ei leidu ja seetõttu ei oska pragu midagi soovitada. Kehv mälu, eks ole.

Mis veinidesse puutub siis valik oli üldjoontes kergelt napp. Tipud puudusid ja kallima otsa tekitasid ogaralt suure juurdehindlusega keskmise hinnaklassi veinid. Et mul juhuse najal on olnud rõõm Liviko maaletoodavast veinivalikust keskmisest parem ülevaade saada, siis ei jäänud mulle selle importööri valiku dominant sugugi märkamatuks. See pole paha, kuivõrd neil on ka märksa ägedamaid veine, mille hulgast Kaerajaani veinikeldritki täiendada saaks.

Näiteid? Rislinguvalik tipnes Rheingau Baron Knyphauseniga, mis on poes kenasti Nautimuse sildiga tähistatud – tubli laiatarbevein, aga mitte enamat. 480 kr 120 kr veini eest on metsik hind. Olgugi, et Raekoja plats, ent sammuke mäest alla Vene tänavasse väga hea teeninduse ja roogadevalikuga RIBEsse ning sealsest veinikaardist leiame Charta Riesling Kabinett’i (jällegi Liviko imporditud) 450 kr-ga. S.o. 4x juurdehindlus vs 2x juurdehindlus ja mis veel hullem – veinide kvaliteedivahe on ka väga julmalt Charta kasuks. Tundub soovina ekspluateerida turiste.
Väga inetu, selline pragmatism ei sobi kuidagi vanalinna peaväljaku ääres kohalikku kööki vääristavale restoranile. Olgu siis juurdehindlus, aga valik ei tohiks piirduda pseudokalli laiatarbeveiniga ja seda kindlasti mitte rislingute osas. Vähem ahnust ja rohkem vaeva töös veinikaardiga paluks.

Üks märkus menüü osas. Piisavalt kallis restoran, et oma tooraine osas teha väike kummardus tarnijatele ja anda kvaliteedigarantii toorainete osas. Pange palun kirja, kust need pärit on, see ei ole info, mida peaks teenindavalt personalilt küsima. Ehk oleks võinud ka, aga peale seda kui sai vastust saamata uuritud nende võluvate interjööride varasema rakenduse kohta, ei tekkinud täiendavat isu vastuseta jäävaid küsimusi esitada.


Kokkuvõtteks

Mõnusalt palju valgust ja nauditavad vaated Raekoja platsile.

Interjöör toimib kindlasti paremini suurema täituvuse korral. See, et koht tühjana natuke lagedana mõjub ei ole sugugi disainiviga, inimesed on interjööri oluliseks osaks.

Veinikaart on koha ambitsiooni arvestades selgelt tagasihoidlik, ent lisaks paraku ka konkurentidega võrreldes kallis.

Menüü pole paha. Natuke liiga püüdlikult fusioon, aga nauditav siiski. Kindlasti tasub külastada rohkem kui ühel korral, kuivõrd erinevalt eesti keskmisest ei ole siinsed toidud kaugeltki igavad.

Mina kempsus ei käinud, ent mantelkorstnas paiknev ruumike olla vaatamisväärsus. Unustage kempsuvõistlus, mis näikse olevat vallutanud Tallinna ja nautige hoopis näiteks toole ja valgusteid - ägedalt rahvuslikud, moodsalt vallatud ja vääriksid tiražeerimist ning müügilolekut mõneski väärikas kodumaises disainiäris.

Restorani peab vägagi julge Rakvre ettevõtja, kes muuhulgas on just valmis saanud Rakverekontekstis uskumatuna mõjuva veekeskuse. Jagugu tal õnne ja kliente, et tulevikuski õnnestuks rutiinivabaid projekte edukalt ellu viia.

teisipäev, 1. aprill 2008

Imre Kose ja teenindus

Käsin pühapäeval Mercados söömas. Palju head on räägitud ja võimalik, et kõik ongi tõsi. Aga miskipärast leidsin ma eest väikese toiduvaliku, plastkarbis serveeritud sushi ja ettekandja, kes kõrvallauda kohvi jooma tulnud sõbranjele rääkis kuidas Imre Kose paneb rõhku teenindusele. Minu laud oli samal ajal täis ärasöödud põhi- ja eelroogade nõusid, millede vahel sai üritatud magustoitu süüa. Teenindavaid persoone see ei kottinud. Way to go.

Toidul polnud viga midagi. Vast creme brulet’d ei tasuks lasta niimoodi letis vedeleda. Kui ikka kokad on leti taga, siis võiks viimase otsa vahetult enne laualeminekut vormistada. Espresso oli ka OK.

Koht ise nägi välja nagu bussijaama ootesaal, Tartu bussijaam võiks eeskuju võtta ja end ümber ehitada. Kui see saal äripäeval kohalike lõunastajatega täitub siis ehk näeb välja nagu korralik söökla.

teisipäev, 22. jaanuar 2008

Šampanjaklaas – käsitöö perfektsus

Mul õnnestus kohata šampanjaklaasi. Zwieseli klaaside The First seeriast. Imeilus vorm ja see, kuidas klaasi põhjast tõuseb üks katkematu mullirida – no võiks vaatama jäädagi. Käsitöö muidugi. Väärtustatud Red Dot disainiauhinnaga 2006 ja autoriks sugugi mitte disainer, vaid Pariisi Michelin’i 3 tähe restorani “Le Cinq” sommeljee Enrico Bernardo. Vaid armastus funktsiooni vastu ja inimkäe otsene puude suudavad luua sellist perfektsust. Muidugi kristallklaasist ja imelise kõlaga. Hakka või šampanjanautlejaks.

Aga osta järjekindlalt nii väärikat šampanjat, mida sobiks sellest klaasist juua – vastikult kallis, eksole. Hirmus palju tüütut tööd tuleks teha.

Pigem katsuks ise oma füüsise ja vaimuga teha midagi, mis ei oleks otseselt töö ja looks tulemuse, mis kunagi kedagi rõõmustab. Katsuks vahelduseks lapsele näiteks sulghäälikute korrektse kasutamise lõpuks selgeks õpetada. Ehk kirjutab kunagi midagi ilusat nii, et see on keeleliselt parem kui minu tekstid.

Klaasid:
http://www.zwiesel-1872.com/details/thefirst_details_e.htm

kolmapäev, 24. oktoober 2007

Põltsamaa FELIX ...



... oli kunagi minu lemmikuks eestimaiste toiduainekaubamärkide seas. Uuenduslik, tekitas eestimaise tooraine baasil uut kvaliteeti ja mida iganes.

Nüüd on siis meedias info, et veinitootmine pannakse kinni või müüakse maha. Et aastakese ikka hoiavad, kui müüdud ei saa?

Hakkasin siis mõtlema, et mida ma nende tootevalikust üldse tarbin?

Ketšupit? Ühes-kilos-ketšupis-kaks-kilo-tomateid. Keda see kotib kui Heinzi oma parem on. Liiatigi kui ketšupi ostmist niikuinii üliharva esineb.

Moose? Jah, jõulude ajal sai möödunud aastal Põltsamaa pohlamoosi verivorsti kõrvale tarvitatud. Ilmetu olekuga moos, aga ega siin teised paremad ei ole. Aga kui magusaneelud tekivad siis miskipärast kipub pilk poeriiulist murakamoosi otsima ja nii arutult marginaalse tootega Põltsamaal ju ei tegeleta.

Mahla? Põltsamaa hindab kõrgeimalt mahlasid, mis liigituvad premium sarja. Ainsana eestimaisest toorainest tehtud õunamahl sellesse sarja ei mahu. Ju siis on nii kehv, et ei kannata mahutada. Ega ei joo ka ju kehva mahla?

Kurke? No vabandage. Ammu on üle saadud sellest, et neid meile võõra maitsega kurke kipuks sööma olukorras, kus poodides ka korralikku talupäritoluga soolakurki on.

Abba tooted? Nostalgiast vahel Kalle kaaviari. Aga tegelikult väldib kogu kaubamärk maitse osas Eestit nagu tuld ja õigupoolest pole siiapoole põhjust vaadata.

Ekströms? Vaniljekastet olen ju proovinud, aga kas tõesti peab süüa valmistama miskist arusaamatu koostisega jahust?

On neil üldse veel midagi?

Ahjaa. Veinid.
Oi kui jube see Põltsamaa õunasiider alguses oli. Aga on paremaks läinud. Isegi pisike lootus hakkas tekkima. Eriti põnev oli mustikasiider, sellest oleks võinud tulla korraliku tootearenduse najal ehk tõeline hitt suvejookide vallas? Uusaastajookide vallas ka? Aga ju oli liialt lootustandev kuivõrd tootevalikus seda neil enam ei ole.
Kuldset on ka sel aastal maitstud dessertveinide hulka ikka sattunud küll. Kõva sõna. No jällegi on teema, millest võiks midagi tekkida pika peale. Ja kui keegi hakkab väitma, et Võhu vein ka kodumaiseid veine valmistab siis samahästi võib Sarvikut ka veiniks nimetada.

Ehk siis veinivalik oligi Põltsamaa Felixi toodete hulgas ainuke osa, mis natukenegi pretendeeris eestimaisele maitsele ja samal ajal trügis veidi ka premium-klassi.

Ehk siis ülejäänu on hale rahvusvaheline öga, mille võib asendada millega iganes. Niikuinii on sellest enamik toodetud kuskil mujal, maitse võõramaine ja müügist tõusnud tulu liigub niikuinii tundmatule orkla foodsile. No kohalikust toorainest moosid ja kurgid ikka on, aga nagu öeldud osatakse Eestis meeldivamaid kurke teha ja mooside vallas pole Põltsamaal ka midagi erilist pakkuda.

Ma nüüd kujutan ette, kuidas Anti Orav vastupidist väidab, aga niikuinii satub ta tööreisil Stockholmi. Astugu NK toidupoest läbi ja vaadaku milliseid toredaid ja põneva maitsega rootsimaiseid moose seal leidub. Murakamoos porganditega näiteks.

Ehk siis aidaa Põltsamaa Felix, ükski purk riiulis ei ole asendamatu!