Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil ebaõnnestus Keila-Joa lossi müük ja seda vaid 5 miljonilise hinna juures. Patarei müük ebaõnnestub suure tõenäosusega ka juhul kui keegi selle eest ootamatud 40 miljonit letti peaks laduma. Miks nii?
Patarei vangla asub Tallinna kesklinna magusaimal potentsiaalsel laienemisalal. Juhul kui see rannikupiirkond aktiveeruks, muutuks kogu Tallinna linnaruum atraktiivsemaks. Lisaks võiks üks suurepärane idee tulevaste turismitulude näol Eestile Patarei vangla abiga sisse tuua märksa suuremaid summasid, kui 40 miljoniga müüdud hoonesse tekkinud keskpärane projekt.
Paljudes riikides rakendatakse praktikat, kus avalikkusele vajalike lahenduste tekitamiseks müüakse kinnisvara sümboolse hinnaga – näiteks ühe krooniga. Loomulikult on sel juhul tagatiseks korralikud lepingud, millesuguseid analoogiliste tehingute puhul vist Eestis pole veel nähtud. Ühe krooniga on niisama ärastatud küll.
Paraku pole head ideed sugugi nii lihtsad tekkima. Olgu siinkohal kasvõi näiteks mõne aasta tagune (2005) Skåne bastioni ideekonkurss, kuhu ei laekunud ühtegi reaalset ideed. Tõsi, ehk ei olnud ideedepuudus mitte niivõrd konkursil osalejate probleem, kuivõrd kirstunaelaks oli ka tellijapoole niru ülesandepüstitus.
Preemiaid siiski toona jagati – võitjaks tunnistatud Salto-nimelise arhitektuuribüroo formaalsevõitu idee eest 150 000 krooni. Vahetult enne seda oli kaotatud 1,5 miljardiline investeering samale alale ja seda suuresti linna- ning riigistruktuuride kehva koostöö ning aeglase asjaajamise tõttu. Bastion on lage ja kasutu tänaseni.
Üldse näikse kena traditsioon olevat, et kui linn ja riik peaks koostööd tegema, siis tekib seninägematu käkk – näiteks Vabaduse väljaku maa-alune parkla, kuhu eduka koostöö tõttu mahub vaid olematu kogus autosid (ok, seal olid kaudselt abiks ka puudesõbrad).
Tagasi Patarei juurde. Riiki näikse siis Patarei tulevik mittte hvitavat, Riigi Kinnisvara ASil on vaja kulusid katta ja nii tekitatakse raha kasvõi SMS laenust. Linnaisad ei võta üldse sõna – linnaruumi areng pole keskerakondlikku linnavalitsust, ega tõele au andes ka mitte ühtegi varasemat kunagi kottinud (olgu pisikesteks eranditeks siiski linnapead Palts ja Lepikson, kelledest esimene üritas linnaruumi võita Miinisadamat ja teine koristas Toompea nõlva võsast). Linnakodanikke ka ei koti, ju nad siis tõepoolest väärivad tänaseid linnaisasid.
Nii lükataksegi Patareid kõige nelja tuule poole, ehkki tegelikult vajaks seostatud visiooni nii Linnahall, Kultuurikatel, Kalasadam, Lennusadam kui ka Patarei, ehk siis kogu rannikuala tervikuna. Eelmainitud Skåne kuluks ka sellesse tervikusse liita. Visiooni ootaks loomulikult mitte arhitektuurilise nägemusena, vaid sisulises, s.o. funktsionaalses plaanis.
Kõige selle taustal on eriti vaimuks RKASi arendusosakonna juhataja Hannes Kuhlbachi kommentaar toimuvale ERR kodukal: „Turupõhjas kinnisvara müük on tänamatu asi. Muidu me Keila-Joad ja Patarei vanglat ei müüks.“ Tegevuse absurdsust kirjeldab see lause küll hästi, aga et Kuhlbach nõnda loll oleks, ei suutnud ma kuidagi uskuda. Kuulasin tegeliku teleuudise ka üle ja keegi Kadi Alatu on tsiteerimist lihtsalt väga vabalt võtnud.
Lõpuks ei saa 40 miljoni Vabaduse väljakule ühte klaaspostigi. Masendav. Suure potentsiaaliga piirkonnaga minu kodulinnas ei seostu enam kellelgi ühtegi suuremat ambitsiooni, kui seda on taskuraha.
Aga noh, mis ei oleks täna masendav.
