Köleri rekord

Sattusin hiljuti lugema ühe kooli gümnasistide kunstiajaloo kontrolltöid, kus ülesandeks oli muuhulgas kirjeldada üht Eesti kunstnikku. Enamik oli märganud Kristjan Rauda. Johan Köler oli üsna tasavägiselt teisel positsioonil koos Konrad Mägiga. Raud on vast enim "Eesti", Köler enim "päris kunst" ja Mägi enim "lahe".

Köleri tänane rekord 2,7 miljoni krooniga markeerib ehk tänast majanduse seisu. Raha väärtus on küsitav, aga Köler on ikkagi esimene Eesti kunstnik. Nüüd siis ka kalleim. Kummalised on need kriisihetkede väljundid - panevad otsima seda, mis on ajatu.

Huvitav, millal hakkab Raud rekordeid püstitama? Sattusin kunagi vaatama ühe tänase poliitiku vanaisa poolt soetatud pildikogu, kus teiste hulgas olid ka päris kenad Rauad. Ta tahtis neid toona maha müüa. Keelitasin loobuma. Alles on need pildid poliitikuhärral siiani ja tundub, et käes on hetk, kus taieste eest saaks ka väärika hinna. Samas tundub, et ta mõistis, et vanaisa tehtud investeering on ajatu ning müügikiusatusest üleoleku hind on veel suurem siis, kui tema lapselapsed on täisikka jõudnud.

Igatahes tahaks Köleri ostjale (kes iganes ta ongi) õnne soovida. Iga selline maal on erilisem kui100-ruudune korter Tallinna vanalinnas. Ka 5 miljonit ei oleks liig pildi eest, mis defineerib meie kultuuri alustalasid. Õnne ka Vaala galeriile, kes järjekordselt tõestas oma keskset rolli kohalikul kunstiturul.

Omaette mõtlen, et kui minu valduses oleks selline pilt, siis kuidas ma seda hoidma peaksin? Kas ma julgeksin seda oma koduseinal eksponeerida? Oleksin võimeline garanteerima selle säilimise järeltulevatele põlvedele?

Ja huvitav oleks teada, kas leidub mõnes erakogus Oskar Kallise pilt, mida ebatõenäolises tulevikus oma ootamatult teenitud miljonite eest soetada saaks.

Illustreeriv pilt rekordmaalist on meedia vahenduselt pärit Vaala galeriilt.

Rahvuslased on silmakirjalikud

On esimese detsembri öö ja ma istun arvuti taga. Ei ole und. Vabaduse väljakul on miski sammas saanud enda külge Tšehhi proletariaadi nikerdatud klaastahvlid.

Tänasel õhtul sai koos hää sõbraga läbi astutud Ernst Põdderi haualt. See mees võttis kahekümne neljandal aastal vaevaks lüüa tagasi kommunistide poolne riigi hävitamise katse. Haud uppus pimedusse.

Tõsi, vist päeval olid sinna toodud kaitseväe poolt pärjad ja mõned küünlad, mis õhtuks olid kustunud. Rahva poolt mitte midagi. Jätsime sinna omad küünlad ja imestasime. Mitte, et me oleks miskid korralikud rahvuslased. Andke andeks, aga mitmed minu parimad õpetajad on olnud juudid. Esivanemad venelased. Ei oska olla nahkpäine rahvuslane. Aga oma sangareid ma armastan.

Ei osanud neid ehk piisavalt tähele panna, kuni pronkssõduri viimisega hauamaale rikuti tasakaal. Igal punaste pühal õitsevad pronkssõduri jalamil lilled ning igal meie pühal on kindralite hauad rahva sügavas unustusunes.

Venelased (punased) hoolivad, aga meil on ükskõik. Võimalik, et see maa ei olegi enam meie oma, kuna me ei oska siinset mälestust hoida.

Õhtustes uudistes ei ole mittedetsembrimässu mälestus, vaid endise nahkpea ja hilisema narkari eksisamaalitlase Kalev Rebase vägiteod.

Tuleval aastal avab ekskommunistist Tartu külavanem Ansip asja, mil nimeks Vabaduse sammas. Palju õnne. See inetu käkk ongi paras rahvale, kes oma sangareid ei viitsi mäletada. Rahvusliku ideaali unelm.

Kauaks seda rahvast?