Miks Kalasadama planeering on hale?

Mitmeid aastaid on räägitud Tallinna rannapromenaadist ja linna avamisest merele. Kalasadama planeering on üks esimestest olulistest planeeringutest, mis võiks linna senisest paremal viisil merega siduda.

Tegu on kriitilise alaga, mis seob Linnahalli juurest algavat avalikku mereäärset ruumi Lennusadamaga, kus see paraku ka lõpeb. Planeeringuga loodetakse sellele alale tekitada uus kvaliteet.

Arvestades Tallinna praktikat on praegused protestiaktsioonid, ja nii ka Kalaranna elanike oma, mõneti justkui napakad – on ju meil kombeks protestida kõige uue ja kõigi muutuste vastu. Justkui polekski Eesti olnud üks kiiremini muutuvaid ühiskondasid hiljutistel 90ndatel.

Hea oleks siinkohal seletada, et protestivad kohalikud on lihtsalt rumalad ja et seda on ka kõik teised kisakõrid, kes pidurdavad linnaruumi arengut.

Tõtt-öelda võiks ju siinkohal neile lihtsalt kaasa tunda ja teatada, et va pidurid võtavad linnaelanikult võimaluse nautida uut ja väärtuslikku avalikku ruumi rannikualal ning seega on nende arvamus kindlasti oluline, aga mitte linna kui terviku seisukohalt.

Samas ei ole Tallinnas seni kahjuks ühtegi pretsedenti, kus hävitatud keskkonna asemele tekiks midagi, mis emotsionaalselt või keskkondlikult väärtuselt ületaks kadunut.

Kahjuks on seis kehv ka Kalasadama planeeringuga – kõrge potentsiaaliga rannaalale tekiks unine magalanurgake ja suhteliselt väikese mahuga jahisadam ning lootus avalikust ruumist mere ääres (olgugi, et vaid Linnahallist Lennusadamani) muutuks ähmaseks ajalooks. Ehk siis muinaslood rannapromenaadidest ja avatusest merele läheksid sujuvalt prügikasti.

Veel kurvemaks muutub pilt kui tuletame meelde, et Linnahalli ja seega ka Kalasadama kõrval asuva avaliku ruumi tulevik on tume.

Kõige selle kaose krooniks on samasse kõrvale planeeritud Raekoda, mille arhitektuurikonkurss kahjuks väga suure tõenäosusega läbi kukub.


Piltidel Hammarby Sjöstadi elamurajoon Stockholmis, mis on sealse rannikuala üks uuemaid, suuremaid ja põnevamaid kinnisvaraarendusi. Kindlasti mitte otsene eeskuju Kalasadamale, ent siiski linnaruumina märksa meeldivam kui Kalasadama praegune planeering. Muuhulgas tasuks tähele panna arenduse kõige vanemas osas kaipealsel säilitatud raudteed, mis annab põgusa vihje piirkonna tööstuslikule minevikule.

iPhone – ei jaksanud osta

Hapud, ütles rebane viinamarjade kohta.
Marssisin telefoni avaüritusele minagi ja lootsin sealt uue aparaadiga tagasi tulla. Et osutus kalliks? Võimalik. Tegelikult ei jaksanud ma lihtsalt füüsiliselt sabas seista. Pole harjunud. Võiks ju eeldada, et kui ma olen nõuka-aja sabasid näinud, siis on vajalik ettevalmistus olemas, aga siiski.

Tüütavalt vali muusikafoon ja võluv Heidy Purga, keda ma vist ei oska fännata, andsid viimase laksu. Nii iPede ma ka ei ole.

Lõpuks kojujõudnuna hakkasin mõtlema, et see summa on ka karm. Vana Ericssoni p990i kärab jätkuvalt ja miks ma peaks end kaheks aastaks siduma miski tüütu lepinguga tingimustes, kus kogu kommunikatsioonimaailm teeb sama ajaga 3-4 tirelt.

Võimalik, et see mõttekäik läheb üle, äkki tuleb ka iPhone’ile TomTomi navigaator, mis miskil arusaamatul põhjusel kuidagi turule ei kipu jõudma. Selle abiga ei jääks see moodne nutitelefon ka vähempeenete liigikaaslastega võrreldes vaeslapse ossa. Või copy-paste funktsioon. Või osutub mõni kolmas nüanss meeldivaks ettekäändeks uue telefoni soetamisel.

Lõpuks. Miks pagana pärast ei võiks telefoni eest lihtsalt ostusummat korraga lauda laduda? Miski 10k eest oleks seal ju vidinat küll.

Ehk peaks kokkuhoitud rahaga hoopis uue jalgratta ostma? Näiteks Skeppshulti Nature mudeli, mille raamigeomeetria on vähemalt sama kaunis kui iPhone’i tüüned jooned. Z-mudel on Skeppshultil paraku liiga kallis.

Crocs – maitsetuse lipulaev

Kui Crocs 2004 aktsiaemissiooni läbi viis, oli see üks jalatsitööstuse edukamaid. Toote enese edugi oli olnud sensatsiooniline. Olgugi, et algselt purjetajatele loodud toode, osutus Crocs ka mugavaks peenravahel askeldades. Ja mitte ainult. Inimesed tormasid kaunad jalas tänavatele, medpersonal võttis need kasutusele haiglates ja korraks juba tundus, et jalatsidisain on muutunud ajalooks. Kohati võis tänavapildis täheldada uudset õõtsumist – poroloonist lahtise kannaga jalanõudest tekitatud käimisrütmi.

Ühtäkki selgus, et Crocsist on saanud staatusesümbol, ent samas oli ilmne, et seda staatust ei tahagi keegi niiväga omada – kes see siis sooviks end defineerida stiilitu konformse lumpenina.

Jälgisin Crocsikandjaid suvel Itaalias. Need olid valdavas osas turistid ning kohvikutest-restoranidest, kus laudade all paistsid roosad plätud tasus eemale hoida – tegu oli enamasti üsna asjatute turistimenüüd serveerivate kohtadega.

Vaatasin Crocsi-inimesi ka Rootsis. Paljuski immigrandid, kellede jaoks kohalik kultuurikontekst erilist rolli ei oma.

Rootsis sai Crocs eriti vastiku tagasilöögi osaliseks. Nende jalanõude imeline võime olla elektriisolaatorid lubab koguda tõeliselt jõulistes kogustes staatilist elektrit. Kui ühes Rootsi haiglas tuvastati, et mõnedki aparaadid lülitusid Crocsi-inimestelt saadud surakate tõttu välja, keelati seal nende kaunade kasutamine. Crocs võib tappa …

Tänavu kevadel koliti Crocsi tootmine Kanadast Mehhikosse ja 600 kanadalast jäi tööta. Samal ajal jõudsid need kaunad ka meie poodidesse ning kallivõitu švamme hakkas müüma isegi Tallinna Kaubamaja.

Nüüd pasundavad mõned meie online uudistekanalid „Moehitt sügiseks – Krokokingad“. Meeldiv võimalus püsida maitsetuna ka külmade ilmade saabudes – pista vaid jalga vooderdatud švammid.

Püha Jüri

Üks minu lemmikmaalidest, mis tänases kontekstis kuidagi pidevalt meeles mõlgub.

Autoriks Paolo Uccello, 15. sajandi maalikunstnik, kes maalis gooti traditsioonis, ent erinevalt varasemast keskaegsest traditsioonist eksperimenteeris hoolega perspektiiviga.

Jutustamislaad on tal siiski keskaegselt võluv ja koos juba moodsama perspektiivitajuga on Uccello pildid kummalisel viisil ajatud, mis on pannud mõnegi tänase kunstniku tema kui eeskuju poole piiluma.

Jaksu Pühale Jürile hoolitsemaks maa eest, keda ahne lohe on sattunud ahistama.