Üks siia blogisse eksinud vaataja esitas sellise ülbevõitu väite peale küsimuse - mis siis muud, kui tuleb vastata.
Esiteks, kogu tulevase raekojaga piirneva ala tulevik on lahtine, et mitte öelda tume. Siin naabruses on Linnahall ja mõned sellega piirnevad kinnistud, mis ei ole sugugi väiksed. Lisaks Skoone bastion, Kalasadam ja elektrijaama territoorium. Kõiki neid kinnistuid ühendab üks nüanss – keegi ei tea õieti, mis seal saab tulevikus toimuma. Nii on linna kriitilise tähtsusega piirkonnas (sisuliselt merevärav) ala, mille tuleviku suhtes linnal selge nägemus puudub. Olgu, midagi on – soovitakse, et Skoone bastion oleks puhkevöönd, nähakse ette, et siit suundub läbi olulise kommuuterina Põhjaväil, loodetakse, et linnavalli päris maha ei lõhuta ja, et sellel säilib miski avalik funktsioon. Lisaks oodatakse, et Kalasadamasse tekib kaasaegne ja esinduslik linnaruum.
Sellest kõigest on kahjuks natuke vähe, kuna toimiva linnaruumi teke eeldab ka selget funktsionaalset ettekujutust – teadmist selles osas, kas ja kuidas linnaruumis suurt potentsiaali omav piirkond tõmbekeskusena toimima hakkab.
Raekoja osas tekivad küsimused – kuhu poole ta avaneb? Kas kuhugi tekib ala, mis mõtteliselt suudaks olla linnasüdames samavõrd oluline piirkond kui tänane Raekoja plats või Vabaduse väljak. Kuidas suhtestub raekoda Linnahalli kohale tekkiva tulevikuhoonega? Või jääbki sinna Linnahall praeguses vormis ja mahus (see on päris kahtlane). Mis saab ikkagi Skoone bastionist ja elektrijaamast? Kui me nüüd natuke meelde tuletame siis pidas taanlaste Tivoli sedavõrd atraktiivseks piirkonnaks, et oli veel mõned aastad tagasi valmis siia suunama oma üsna tõenäoliselt ajalooliselt suurima investeeringu. Plaan, mis kahjuks kooles haldussuutmatuse nahka. Ühe plaani ikaldumine samas ei vähenda ju ala väärtust.
Teiseks on arhitektuurikonkursi ebaõnnestumine Eesti Vabariigis selline järjepidev nähtus ja pea traditsioon.
Vabaduse samba konkurss on toonud linnale rohkem tüli kui sajandite üle ulatuvat au. Vabaduse väljakugagi on toimunud suuremmaid ja väiksemaid nügimisi kunagise arhitektuurikonkursi tulemuse teemal ja kahjuks ei saa väga loota, et valmiva väljaku lahendus kedagi väga lõpuni rahuldab.
Sakala keskuse konkurss ebaõnnestus kõige haledamal moel.
Rahvusringhäälingu maja konkurss praeguse Raadiomaja kinnistule ebaõnnestus. Olgu, uuele kinnistule leiti siiski miski lahendus.
Kunstiakadeemia konkursi tulemus oli küll efektne ja linnaruumi väärtustav, ent keegi ei julge selle hoone lõplikku hinda isegi arvutama hakata.
Kunstimuuseumi hoone konkursi tulemus lükati kalevi alla ja realiseeriti alles siis kui keegi sellist maja selle koha peale enam ei oleks projekteerinud. Suht sama on seis ka Linnateatri uue hoonega.
Loetelu võiks ju jätkara ka ERMi uue hoonega, aga see on hetkel natuke valus teema. Või olgu, kas me oleme piisavalt rikkad, et luua midagi, mis ei too au, ega kuulsust ja millega me ise juba alustuseks päris rahul ei ole?
Lõpuks on mul kõva kahtlus, et nende konkursside puhul on kaks selget nüanssi, miks ebaõnnestumised on järjepidevad.
Olulisimaks probleemiks on tellijapoolse nägemuse puudumine. Tallinnas ei tea õieti keegi, kuidas linn peaks tulevikus välja nägema või arenema. Et Tartus on olukord veel hullem, ei ole vabandus (mitte, et nende külavanema vabariigi peaministriks olek laiemal tasandil olukorda kuidagi parandaks).
Sellega ositi seotud, ent natuke teistlaadi probleem on ambitsiooni puudumine. Mujal maailmas tehakse kriitiliste objektide konkursse teisiti. Ühe võimalusena kasutatakse kutsutud osalejatega konkurssi, kus juhusliku iseloomuga osalejatele tähelepanu ei pöörata ja minnakse kindla peale välja. Olgu siin näiteks kasvõi Vilniuse uue kunstimuuseumi konkurss, kuhu kutsuti vaid rahvusvahelised superstaarid. Olgugi, et nende tööd olid mõneti keskpärased, saadi sealt siiski maailma mastaabis tähelepanu äratav tulemus.
Teise võimalusena kasutatakse avatud konkurssi, kuhu on kutsutud (ja kinni makstud) ka ports vingeid tegijaid. Siinkohal on heaks näiteks Kiasma Helsinkis, kus üks kutsututest oli ka võitja. Jällegi olid ootused veidi kõrgemad, aga tellija oli piisavalt nõudlik, et saada kätte hea tulemus. Tolle teise lahenduse puhul on ka alati võimalus, et metsast astub välja keegi, kes loob uue kvaliteedi, kehtestades arhitektuuriajaloos uue nime ja suuruse. Kiasma puhul jooksid staarid natuke lati alt läbi ja meest metsast ei ilmunud …
Lõpuks on meil hetke tegu vaese ajaga. Kui keegi käibki välja väga vinge raekoja lahenduse siis on seda väga keeruline finantseerida. Keegi ei ole tahtnud (ega vist ka ei suuda) defineerida, kus on taluvuse lävi. Hullemgi – et kas meil lähiajal üldse on raha suurejoonelisemateks liigutusteks.
Pikk ja segane jutt sai, aga ehk sai küsija siit miskit aimdust, miks selline väide sai välja paisatud.
