Niguliste kirikule?

Viimastel päevadel on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Kunstimuuseumi (EKM) vastasseis teemal Niguliste tagastamine meedias üksjagu kajastamist leidmas.

Eriti vastik situatsioon. EKM laiab ja ähvardab kunstiväärtused minema viia (enamuses kommunistliku režiimi kokkuröövitud kiriku varad).

Samas tundub, et EELK tahab kirikut tagasi vaid selleks, et nõude eest riigilt kompensatsiooni saada. Eht majavalitsuslik ahne käitumine (no ei oska seda organisatsiooni lõpuni kirikuks pidada). Miks ma nii arvan? Kui EELK seda hoonet tegelikult endale tahaks, siis oleks nad juba ammu hakanud rääkima sellest, kuidas seal ekspositsiooni ikka ja jätkuvalt edasi saaks pidada. Lisaks oleks nad ehk isegi välja mõelnud näiteks "Sakraalkunsti Uurimise Instituudi".

Aga EKM seda hoonet ka ei vääri. Olen ise korra näinud, kuidas nad seal moedemonstratsiooni korraldasid ja see on paraku sakraalruumis nõme, kohatu ja rõve. Tegelikult ei oska ma EKMi seni lõpuni armastada, kuni nad ühe rõveda kommunisti personaalmuuseumi peavad – viimast punast muuseumi Eestis.

Šampanjaklaas – käsitöö perfektsus

Mul õnnestus kohata šampanjaklaasi. Zwieseli klaaside The First seeriast. Imeilus vorm ja see, kuidas klaasi põhjast tõuseb üks katkematu mullirida – no võiks vaatama jäädagi. Käsitöö muidugi. Väärtustatud Red Dot disainiauhinnaga 2006 ja autoriks sugugi mitte disainer, vaid Pariisi Michelin’i 3 tähe restorani “Le Cinq” sommeljee Enrico Bernardo. Vaid armastus funktsiooni vastu ja inimkäe otsene puude suudavad luua sellist perfektsust. Muidugi kristallklaasist ja imelise kõlaga. Hakka või šampanjanautlejaks.

Aga osta järjekindlalt nii väärikat šampanjat, mida sobiks sellest klaasist juua – vastikult kallis, eksole. Hirmus palju tüütut tööd tuleks teha.

Pigem katsuks ise oma füüsise ja vaimuga teha midagi, mis ei oleks otseselt töö ja looks tulemuse, mis kunagi kedagi rõõmustab. Katsuks vahelduseks lapsele näiteks sulghäälikute korrektse kasutamise lõpuks selgeks õpetada. Ehk kirjutab kunagi midagi ilusat nii, et see on keeleliselt parem kui minu tekstid.

Klaasid:
http://www.zwiesel-1872.com/details/thefirst_details_e.htm

EELK - maitsetu kinnisvarahaldusettevõte

Alles see oli kui siia Tatari ja Kentmanni vahele tekkis Okaselt ja Lõokeselt üks kohatu massiga maja. Nüüd siis on kätt valgeks saamas R-Konsult.

Tegu on ühe igavesti põneva ettevõtmisega, kuivõrd selle maja alt/vahelt peaks hakkama läbi minema Rävala puiestee pikendus – tulevikutallinna üks intensiivsemaid liiklusaltareid. Arvestades tänast ehituskultuuri ja teades majade lühikesevõitu garantiiaegadest, ei kujuta ma tõesti ette kuidas see maja tekkivatele vibratsioonidele vastu hakkab pidama. Huvitav, kas keegi üldse kujutab?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Maja krunt kuulus ja osa tulevasest ehitisest kuulub EELKle, ehk siis pikemalt Eesti Evangeelsele Luterlikule kirikule. See Eesti suurimast kinnisvaraomanikust organisatsioon on jõuliselt murdmas kodumaise maitsetuse ja antiesteetika liidrite hulka. Või õigemini – on kindlustamas endale kohta absoluutses tipus. Möödunudaastane ajaloolise Vigala kiriku altari hävitamine, peapiiskopi juhitud žürii töö, mille tagajärjena on kerkimas erakordsest jube vabaduse sammas (ilmselt piisab piiskopi arvates sellest kui ta linna kohale ristimärgi saab riputada) ja nüüd linnaruumi ja tulevase vaatekoridori solkimine kaksiktorniga, mis tulevase Rävala puiestee ogaralt poolitab.

Ma ei ole miski antikristlane, et ma ilmtingimata kirikut tahaks sarjata, aga see, mis on saanud EELKst on lihtsalt kurb. Maitsetu kinnisvarahaldusettevõte, mille roll ühiskonnas väärtushinnangute kehtestamisel on olematu.

Tasapisi hakkab EELK tegevuses joonistuv muster tõsiselt häirivaks muutuma.

Talvised lilled Helsingis

Leidsin Helsingis Lasipalatsi tagant (Kamppi lähedalt) sellise kasvuhoone. Tuleb välja, et tegu on Kaisa Salmi installatsiooniga, mida peaks ilmestama ka kellegi Mia Hämäläise tehtud suve hääled. Kasvuhoone mõjus hallis lumevaes talves igati kosutavalt. Päris tore oleks kui keegi selle Tallinnasse klooniks.

Hesari kirjutab nimetatud objektist siin veidi põhjalikumalt:
http://www.hs.fi/kaupunki/artikkeli/Onkos+tullut++kes%C3%A4/HS20071219SI1KA047y5

Installatsiooni autoril on ka kodulehekülg, kus leidub ka varasema analoogilise projekti kirjeldus:
http://koti.welho.com/ksalmi/

Tehtud 79ndal eluaastal.

Arhitekti elukutse on mitmeti eriline – ehitised püsivad aastatuhandeid ja midagi kummalist on ka arhitektide eneste kestvuses. Ma ei tea vist ühtegi teist loovametit, kus tegijad oleks tasemel sedavõrd kõrges vanuses.

See hoone siin on Hans Otto teater Potsdamis, mille projekteeris Gottfried Böhm, üks tunnustatumaid kaasaegseid saksa arhitekte (muuhulgas maineka Pritzker'i preemia võitja), oma 79. eluaastal.

Võrrelge seda nüüd näiteks Puusepa Tartu Kaubamaja II-ga, mis kerkib Sakala auku. Miskipärast on mul kahtlus, et Puusepale ei saa tulevikus ka vanus abiks tulema.

Papa Böhm seevastu suutis tekitada Potsdami waterfront’i ergastava teatrihoone, mis mulle sedavõrd põnev tundus, et napis ajagraafikus sealse olulisima 20. sajandi arhitektuurimälestise Eisteinturmi ülevaatamine järgmisse Potsdami-külastusse nihkus. No ja kui päris aus olla, siis oli sel hämaral õhtutunnil teatrihoone tänu efektsele valgustusele ka muidu mõistlikum valik.

Tagasi tulles arhitektide vanuse juurde – Böhm ei ole selles vallas sugugi erakordne tegelane, kuivõrd ligi kuu aega tagasi 100-aastaseks saanud Oscar Niemeyer (muuhulgas samuti maineka Pritzker'i preemia võitja) tegeleb loominguga veel tänagi. Tõsi küll, uute majade jaoks enam jaksu ei jätku, skulptuuride jaoks seevastu küll. Samas oli Neimeyer 89-aastane kui ta projekteeris Niterói kaasaegse kunsti muuseumi – hoone, mida paljud peavad kunagiste Brasília arhitektuuripärlite autori karjääri suurimaks saavutuseks.

Ja keda see lõpuks kotib? Näiteks Tallinna linnaisade jaoks kipub arhitektuur olema sama kauge teema nagu lennuk lehmale. Ja ega ülejäänud poliitseltskond ka parem ei kipu olema.