Viimastel päevadel on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Kunstimuuseumi (EKM) vastasseis teemal Niguliste tagastamine meedias üksjagu kajastamist leidmas.
Eriti vastik situatsioon. EKM laiab ja ähvardab kunstiväärtused minema viia (enamuses kommunistliku režiimi kokkuröövitud kiriku varad).
Samas tundub, et EELK tahab kirikut tagasi vaid selleks, et nõude eest riigilt kompensatsiooni saada. Eht majavalitsuslik ahne käitumine (no ei oska seda organisatsiooni lõpuni kirikuks pidada). Miks ma nii arvan? Kui EELK seda hoonet tegelikult endale tahaks, siis oleks nad juba ammu hakanud rääkima sellest, kuidas seal ekspositsiooni ikka ja jätkuvalt edasi saaks pidada. Lisaks oleks nad ehk isegi välja mõelnud näiteks "Sakraalkunsti Uurimise Instituudi".
5 kommentaari:
Siseringi info - EELK tahab tõesti Nigulistet kirikuna kasutada. Kui ei anta, siis muidugi tuleb kompensatsiooni nõuda. Ja kunstivarade vaatamise võimalust ei võetaks kelleltki ära, mitmed kirikud on ju ka muuseumidena lahti ka muul ajal kui pühapäeviti.
Tõepoolest on nii, et mõned kirikud on vahel lahti ka muul ajal kui pühapäeval. "Teeliste kirikute" projekti raames toimib see kohati päris hästi. Välja arvatud ehk Järva-Madise kirik, mis tuima järjekindusega alati kinni on siis, kui ta tegelikult lahti peaks olema. Vähemasti kui mina sinna olen juhtunud.
Ja mulle tundub, et need kirikud on ikka kirikutena lahti, mitte muuseumidena :)
Mis puutub Nigulistesse siis ma ei ole EELKd kuskil näinud selle hoone osas väljendamas oma selget initsiatiivi. Aga võib-olla pole see EELKl kombeks. Misiganes teema ühiskonnas üleval ei oleks - EELK ei arva sellest midagi. Kössitavad niisama omaette nurgas. Stabiilselt ilma initsiatiivita.
Tere, tere! Mulle tundub, et kui keegi hakkab kelleltki midagi tagasi nõudma, peaks esmane küsimus olema, et mis õigus (nii juriidiline kui moraalne) on tal seda teha. See eeldab omakorda küsimuse püstitamist selle kohta, kuidas Püha Nikolause kirik üldse luterlaste valdusesse sattus. Kas EELK omaaegne valdus oli üldse õiguspärane? Ja kuigi ma reformatsiooni ajalugu selles osas kuigi hästi ei tunne, julgen arvata, et üldise rüüstamise ja röövimise tuhinas võeti kirik Katoliku Kirikult jõuga ning õigusvastaselt. Kui see on tõsi, siis on nüüd - olgugi et ligi 500 aastat hiljem - kaunis kentsakas hakata "õiguspärase omandi taastamisest" rääkima.
Niguliste ajalugu on üsna eriline. See oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mida kogudus suutis reformatsiooni "pronksiöö" aegu kaitsta (valades lukud väietavalt tina täis? oli midagi sellist?).
Ehk siis 1523. astus Niguliste ühes oma kogudusega uude asjastusse üpriski rahumeelselt.
Fair enough.
Postita kommentaar