21. detsembril ilmus Postimehes Enn Soosaare ja Jüri Arraku lugu „Aeg on võidusambaga edasi minna“.
Üks lõik jäi ses loos silma. Autorid kirjutavad: „Endastmõistetavalt hoidku Eesti tegijad ja nende töö hindajad silme ees Euroopa kunstimetropolide parimaid saavutusi. Aga samal ajal tuleb tõele näkku vaadata. Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel. Rääkimata meeletutest rahasummadest, mida maailma suurlinnad matavad oma memoriaalrajatistesse, et neid hiljem kaema sõidetaks.“
Sarnase hoiakuga jäeti Eesti 1939 aastal venelastele. Võibolla ei peagi „orjapõlvest“ pääsenud väikerahval olema suuremaid ambitsioone? Ehk tuleks tõesti püssi põõsasse viskamine võtta mittediskuteeritavaks normiks?
Sõjaajaloolastest Jaak Pihlak kirjutab 20. novembri Postimehe artiklis nõnda: „Tõesti, maitse on ajas vägagi muutuv. Eriti on ta seda veel kunstis. Olgu näitena kujur Amandus Adamson, kelle Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid kunstieksperdid enne Teist maailmasõda põlastasid, kuid avalikkus hindas. Praegu on eksperdid leidnud Adamsoni tehtu hea tasemega olevat!”
Kahjuks ta eksib. Adamsoni sammaste valdav enamik on ka tänases skaalas endiselt mannetud ja saamatud. Kindlast on kunstnikke, kelle looming on omast ajast ees, aga kahjuks on ka selliseid, kes on lihtsalt küündimatud ning kellede küündimatust varjutab ehk mõni õnneliku sähvatusena sündinud hea taies. Jumal on helde. Kahju, et ta ei olnud helde ei Vabadussamba konkursi žürii, ega võidukavandi autorite vastu.
Kuskil meedias avaldatud küsitluse järgi peab 74% Eesti rahvast praegust kavandit ilusaks. Vaadates ümbritsevat maitsetust on see tulemus isegi üllatavalt hea. Ei saa küll täie kindlusega väita, et 26% kaasmaalastest on ilmtingimata parema maitsega, aga kõik ei ole siiski kadunud. Igatahes on mul hea meel kuuluda selle seltskonna hulka, kelle maitse massi omast erinev on. Suure tõenäosusega ka parem.
Üks lõik jäi ses loos silma. Autorid kirjutavad: „Endastmõistetavalt hoidku Eesti tegijad ja nende töö hindajad silme ees Euroopa kunstimetropolide parimaid saavutusi. Aga samal ajal tuleb tõele näkku vaadata. Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel. Rääkimata meeletutest rahasummadest, mida maailma suurlinnad matavad oma memoriaalrajatistesse, et neid hiljem kaema sõidetaks.“
Sarnase hoiakuga jäeti Eesti 1939 aastal venelastele. Võibolla ei peagi „orjapõlvest“ pääsenud väikerahval olema suuremaid ambitsioone? Ehk tuleks tõesti püssi põõsasse viskamine võtta mittediskuteeritavaks normiks?
Sõjaajaloolastest Jaak Pihlak kirjutab 20. novembri Postimehe artiklis nõnda: „Tõesti, maitse on ajas vägagi muutuv. Eriti on ta seda veel kunstis. Olgu näitena kujur Amandus Adamson, kelle Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid kunstieksperdid enne Teist maailmasõda põlastasid, kuid avalikkus hindas. Praegu on eksperdid leidnud Adamsoni tehtu hea tasemega olevat!”
Kahjuks ta eksib. Adamsoni sammaste valdav enamik on ka tänases skaalas endiselt mannetud ja saamatud. Kindlast on kunstnikke, kelle looming on omast ajast ees, aga kahjuks on ka selliseid, kes on lihtsalt küündimatud ning kellede küündimatust varjutab ehk mõni õnneliku sähvatusena sündinud hea taies. Jumal on helde. Kahju, et ta ei olnud helde ei Vabadussamba konkursi žürii, ega võidukavandi autorite vastu.
Kuskil meedias avaldatud küsitluse järgi peab 74% Eesti rahvast praegust kavandit ilusaks. Vaadates ümbritsevat maitsetust on see tulemus isegi üllatavalt hea. Ei saa küll täie kindlusega väita, et 26% kaasmaalastest on ilmtingimata parema maitsega, aga kõik ei ole siiski kadunud. Igatahes on mul hea meel kuuluda selle seltskonna hulka, kelle maitse massi omast erinev on. Suure tõenäosusega ka parem.
