Patarei vangla müüki ühe krooniga?

Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil ebaõnnestus Keila-Joa lossi müük ja seda vaid 5 miljonilise hinna juures. Patarei müük ebaõnnestub suure tõenäosusega ka juhul kui keegi selle eest ootamatud 40 miljonit letti peaks laduma. Miks nii?



Patarei vangla asub Tallinna kesklinna magusaimal potentsiaalsel laienemisalal. Juhul kui see rannikupiirkond aktiveeruks, muutuks kogu Tallinna linnaruum atraktiivsemaks. Lisaks võiks üks suurepärane idee tulevaste turismitulude näol Eestile Patarei vangla abiga sisse tuua märksa suuremaid summasid, kui 40 miljoniga müüdud hoonesse tekkinud keskpärane projekt.



Paljudes riikides rakendatakse praktikat, kus avalikkusele vajalike lahenduste tekitamiseks müüakse kinnisvara sümboolse hinnaga – näiteks ühe krooniga. Loomulikult on sel juhul tagatiseks korralikud lepingud, millesuguseid analoogiliste tehingute puhul vist Eestis pole veel nähtud. Ühe krooniga on niisama ärastatud küll.



Paraku pole head ideed sugugi nii lihtsad tekkima. Olgu siinkohal kasvõi näiteks mõne aasta tagune (2005) Skåne bastioni ideekonkurss, kuhu ei laekunud ühtegi reaalset ideed. Tõsi, ehk ei olnud ideedepuudus mitte niivõrd konkursil osalejate probleem, kuivõrd kirstunaelaks oli ka tellijapoole niru ülesandepüstitus.



Preemiaid siiski toona jagati – võitjaks tunnistatud Salto-nimelise arhitektuuribüroo formaalsevõitu idee eest 150 000 krooni. Vahetult enne seda oli kaotatud 1,5 miljardiline investeering samale alale ja seda suuresti linna- ning riigistruktuuride kehva koostöö ning aeglase asjaajamise tõttu. Bastion on lage ja kasutu tänaseni.



Üldse näikse kena traditsioon olevat, et kui linn ja riik peaks koostööd tegema, siis tekib seninägematu käkk – näiteks Vabaduse väljaku maa-alune parkla, kuhu eduka koostöö tõttu mahub vaid olematu kogus autosid (ok, seal olid kaudselt abiks ka puudesõbrad).



Tagasi Patarei juurde. Riiki näikse siis Patarei tulevik mittte hvitavat, Riigi Kinnisvara ASil on vaja kulusid katta ja nii tekitatakse raha kasvõi SMS laenust. Linnaisad ei võta üldse sõna – linnaruumi areng pole keskerakondlikku linnavalitsust, ega tõele au andes ka mitte ühtegi varasemat kunagi kottinud (olgu pisikesteks eranditeks siiski linnapead Palts ja Lepikson, kelledest esimene üritas linnaruumi võita Miinisadamat ja teine koristas Toompea nõlva võsast). Linnakodanikke ka ei koti, ju nad siis tõepoolest väärivad tänaseid linnaisasid.



Nii lükataksegi Patareid kõige nelja tuule poole, ehkki tegelikult vajaks seostatud visiooni nii Linnahall, Kultuurikatel, Kalasadam, Lennusadam kui ka Patarei, ehk siis kogu rannikuala tervikuna. Eelmainitud Skåne kuluks ka sellesse tervikusse liita. Visiooni ootaks loomulikult mitte arhitektuurilise nägemusena, vaid sisulises, s.o. funktsionaalses plaanis.



Kõige selle taustal on eriti vaimuks RKASi arendusosakonna juhataja Hannes Kuhlbachi kommentaar toimuvale ERR kodukal: „Turupõhjas kinnisvara müük on tänamatu asi. Muidu me Keila-Joad ja Patarei vanglat ei müüks.“ Tegevuse absurdsust kirjeldab see lause küll hästi, aga et Kuhlbach nõnda loll oleks, ei suutnud ma kuidagi uskuda. Kuulasin tegeliku teleuudise ka üle ja keegi Kadi Alatu on tsiteerimist lihtsalt väga vabalt võtnud.



Lõpuks ei saa 40 miljoni Vabaduse väljakule ühte klaaspostigi. Masendav. Suure potentsiaaliga piirkonnaga minu kodulinnas ei seostu enam kellelgi ühtegi suuremat ambitsiooni, kui seda on taskuraha.



Aga noh, mis ei oleks täna masendav.

Kuristik Rakvere Vallimäe ja all-linna vahel

Virumaa Teatajas kurdetakse, et turistid ei jõua Vallimäelt all-linna. Tõtt-öelda tundub, et ei saagi jõudma seni kuni Pikk tänav unustuse varjus kopitab. Uus spaa on ju linna natuke Vallimäe poole tõmmanud, ent kunagine peatänav on ikka agul, kus ei toimu sisuliselt midagi. Lisaks on tegu miljööväärtusliku piirkonnaga, kus ainus sekkumine keskkonda on muinsuskaitse järelvalve, mis kahjuks väga ei toimi. Piirab arendustegevust ja laseb samas läbi ajalooliste hoonete käkkijate omavoli. Ainsa olulisema sotsiaalse objektina on Pikal tänaval tegev kirik, ent kirikust üksi on tänapäeval linnaruumi elavdajana vähe abi.





Vaid kord aastas – laada aegu – tekib Pikale tänavale sagin, mis Rakvere linnaruumi meeldivaks tervikuks loob.





Tõtt öelda ma ei tea ka ühtegi olulist objekti, mis Rakvere all-linna rahvast juurde tooks. Uued kaubanduskeskused linna äärealadel seisu kindlasti ei paranda. Ehkki need on pragu nii tühjad, et ehk ei peaks nende rolli üle tähtsustama.





Eesti avangardseim peaväljak linna keskmes pigem vähendas lissasüdame aktiivsust – varem pargiti sinna vähemalt autosid. Hoogsalt laienenud Krooni keskuski pigem vaid hajutab linnaruumi. Kuskil sidustamata ruumis paiknevad ka spaa ja spordiväljak.





Tegelikult vajaks Rakvere juurde ca 10 000 elanikku, aga kust sa neid ikka võtad.





Positiivse külje pealt tuleb tunnistada, et Tallinnas on seis ehk isegi veel hullem – vaadates arenguid Viru tänaval märkame aasta-aastalt, kuidas linna peatänav mandub – kallimad kauplused asenduvad rämpsupoodide ja libasuveniiriäridega ning kummalisel kombel ei leia Viru tänavalt ka ühtegi söögikohta, mis linnale au võiks teha. Rakvere kunagise peatänava seis vähemalt ei muutu enam hullemaks.





Lugu ise:
http://www.virumaateataja.ee/?id=72745





Artiklis loodetakse lahendust uuest turismiinfo keskusest, paraku jääb mulje, et see hakkab asuma lihtsalt vähekülastatavas kohas, mitte ei meelita turiste all-linna.





Mitte, et mul oleks Rakvere vastu midagi – tegu on ühe võluvaima linnaga Eestis, ent ka seal läks sõja-ajal kehvasti – punakotkad hävitasid kunagise linna struktuuri ja sealt edasi langetati sõjajärgselt siiani traagilisi tagajärgi omavaid otsused. Midagi head veel - oma spaa rajasid nad küll väga õige koha peale.

Miks uue Raekoja arhitektuurikonkurss aia taha läheb?

Üks siia blogisse eksinud vaataja esitas sellise ülbevõitu väite peale küsimuse - mis siis muud, kui tuleb vastata.

Esiteks, kogu tulevase raekojaga piirneva ala tulevik on lahtine, et mitte öelda tume. Siin naabruses on Linnahall ja mõned sellega piirnevad kinnistud, mis ei ole sugugi väiksed. Lisaks Skoone bastion, Kalasadam ja elektrijaama territoorium. Kõiki neid kinnistuid ühendab üks nüanss – keegi ei tea õieti, mis seal saab tulevikus toimuma. Nii on linna kriitilise tähtsusega piirkonnas (sisuliselt merevärav) ala, mille tuleviku suhtes linnal selge nägemus puudub. Olgu, midagi on – soovitakse, et Skoone bastion oleks puhkevöönd, nähakse ette, et siit suundub läbi olulise kommuuterina Põhjaväil, loodetakse, et linnavalli päris maha ei lõhuta ja, et sellel säilib miski avalik funktsioon. Lisaks oodatakse, et Kalasadamasse tekib kaasaegne ja esinduslik linnaruum.

Sellest kõigest on kahjuks natuke vähe, kuna toimiva linnaruumi teke eeldab ka selget funktsionaalset ettekujutust – teadmist selles osas, kas ja kuidas linnaruumis suurt potentsiaali omav piirkond tõmbekeskusena toimima hakkab.

Raekoja osas tekivad küsimused – kuhu poole ta avaneb? Kas kuhugi tekib ala, mis mõtteliselt suudaks olla linnasüdames samavõrd oluline piirkond kui tänane Raekoja plats või Vabaduse väljak. Kuidas suhtestub raekoda Linnahalli kohale tekkiva tulevikuhoonega? Või jääbki sinna Linnahall praeguses vormis ja mahus (see on päris kahtlane). Mis saab ikkagi Skoone bastionist ja elektrijaamast? Kui me nüüd natuke meelde tuletame siis pidas taanlaste Tivoli sedavõrd atraktiivseks piirkonnaks, et oli veel mõned aastad tagasi valmis siia suunama oma üsna tõenäoliselt ajalooliselt suurima investeeringu. Plaan, mis kahjuks kooles haldussuutmatuse nahka. Ühe plaani ikaldumine samas ei vähenda ju ala väärtust.

Teiseks on arhitektuurikonkursi ebaõnnestumine Eesti Vabariigis selline järjepidev nähtus ja pea traditsioon.

Vabaduse samba konkurss on toonud linnale rohkem tüli kui sajandite üle ulatuvat au. Vabaduse väljakugagi on toimunud suuremmaid ja väiksemaid nügimisi kunagise arhitektuurikonkursi tulemuse teemal ja kahjuks ei saa väga loota, et valmiva väljaku lahendus kedagi väga lõpuni rahuldab.

Sakala keskuse konkurss ebaõnnestus kõige haledamal moel.

Rahvusringhäälingu maja konkurss praeguse Raadiomaja kinnistule ebaõnnestus. Olgu, uuele kinnistule leiti siiski miski lahendus.

Kunstiakadeemia konkursi tulemus oli küll efektne ja linnaruumi väärtustav, ent keegi ei julge selle hoone lõplikku hinda isegi arvutama hakata.

Kunstimuuseumi hoone konkursi tulemus lükati kalevi alla ja realiseeriti alles siis kui keegi sellist maja selle koha peale enam ei oleks projekteerinud. Suht sama on seis ka Linnateatri uue hoonega.

Loetelu võiks ju jätkara ka ERMi uue hoonega, aga see on hetkel natuke valus teema. Või olgu, kas me oleme piisavalt rikkad, et luua midagi, mis ei too au, ega kuulsust ja millega me ise juba alustuseks päris rahul ei ole?

Lõpuks on mul kõva kahtlus, et nende konkursside puhul on kaks selget nüanssi, miks ebaõnnestumised on järjepidevad.

Olulisimaks probleemiks on tellijapoolse nägemuse puudumine. Tallinnas ei tea õieti keegi, kuidas linn peaks tulevikus välja nägema või arenema. Et Tartus on olukord veel hullem, ei ole vabandus (mitte, et nende külavanema vabariigi peaministriks olek laiemal tasandil olukorda kuidagi parandaks).

Sellega ositi seotud, ent natuke teistlaadi probleem on ambitsiooni puudumine. Mujal maailmas tehakse kriitiliste objektide konkursse teisiti. Ühe võimalusena kasutatakse kutsutud osalejatega konkurssi, kus juhusliku iseloomuga osalejatele tähelepanu ei pöörata ja minnakse kindla peale välja. Olgu siin näiteks kasvõi Vilniuse uue kunstimuuseumi konkurss, kuhu kutsuti vaid rahvusvahelised superstaarid. Olgugi, et nende tööd olid mõneti keskpärased, saadi sealt siiski maailma mastaabis tähelepanu äratav tulemus.

Teise võimalusena kasutatakse avatud konkurssi, kuhu on kutsutud (ja kinni makstud) ka ports vingeid tegijaid. Siinkohal on heaks näiteks Kiasma Helsinkis, kus üks kutsututest oli ka võitja. Jällegi olid ootused veidi kõrgemad, aga tellija oli piisavalt nõudlik, et saada kätte hea tulemus. Tolle teise lahenduse puhul on ka alati võimalus, et metsast astub välja keegi, kes loob uue kvaliteedi, kehtestades arhitektuuriajaloos uue nime ja suuruse. Kiasma puhul jooksid staarid natuke lati alt läbi ja meest metsast ei ilmunud …

Lõpuks on meil hetke tegu vaese ajaga. Kui keegi käibki välja väga vinge raekoja lahenduse siis on seda väga keeruline finantseerida. Keegi ei ole tahtnud (ega vist ka ei suuda) defineerida, kus on taluvuse lävi. Hullemgi – et kas meil lähiajal üldse on raha suurejoonelisemateks liigutusteks.

Pikk ja segane jutt sai, aga ehk sai küsija siit miskit aimdust, miks selline väide sai välja paisatud.

Miks Kalasadama planeering on hale?

Mitmeid aastaid on räägitud Tallinna rannapromenaadist ja linna avamisest merele. Kalasadama planeering on üks esimestest olulistest planeeringutest, mis võiks linna senisest paremal viisil merega siduda.

Tegu on kriitilise alaga, mis seob Linnahalli juurest algavat avalikku mereäärset ruumi Lennusadamaga, kus see paraku ka lõpeb. Planeeringuga loodetakse sellele alale tekitada uus kvaliteet.

Arvestades Tallinna praktikat on praegused protestiaktsioonid, ja nii ka Kalaranna elanike oma, mõneti justkui napakad – on ju meil kombeks protestida kõige uue ja kõigi muutuste vastu. Justkui polekski Eesti olnud üks kiiremini muutuvaid ühiskondasid hiljutistel 90ndatel.

Hea oleks siinkohal seletada, et protestivad kohalikud on lihtsalt rumalad ja et seda on ka kõik teised kisakõrid, kes pidurdavad linnaruumi arengut.

Tõtt-öelda võiks ju siinkohal neile lihtsalt kaasa tunda ja teatada, et va pidurid võtavad linnaelanikult võimaluse nautida uut ja väärtuslikku avalikku ruumi rannikualal ning seega on nende arvamus kindlasti oluline, aga mitte linna kui terviku seisukohalt.

Samas ei ole Tallinnas seni kahjuks ühtegi pretsedenti, kus hävitatud keskkonna asemele tekiks midagi, mis emotsionaalselt või keskkondlikult väärtuselt ületaks kadunut.

Kahjuks on seis kehv ka Kalasadama planeeringuga – kõrge potentsiaaliga rannaalale tekiks unine magalanurgake ja suhteliselt väikese mahuga jahisadam ning lootus avalikust ruumist mere ääres (olgugi, et vaid Linnahallist Lennusadamani) muutuks ähmaseks ajalooks. Ehk siis muinaslood rannapromenaadidest ja avatusest merele läheksid sujuvalt prügikasti.

Veel kurvemaks muutub pilt kui tuletame meelde, et Linnahalli ja seega ka Kalasadama kõrval asuva avaliku ruumi tulevik on tume.

Kõige selle kaose krooniks on samasse kõrvale planeeritud Raekoda, mille arhitektuurikonkurss kahjuks väga suure tõenäosusega läbi kukub.


Piltidel Hammarby Sjöstadi elamurajoon Stockholmis, mis on sealse rannikuala üks uuemaid, suuremaid ja põnevamaid kinnisvaraarendusi. Kindlasti mitte otsene eeskuju Kalasadamale, ent siiski linnaruumina märksa meeldivam kui Kalasadama praegune planeering. Muuhulgas tasuks tähele panna arenduse kõige vanemas osas kaipealsel säilitatud raudteed, mis annab põgusa vihje piirkonna tööstuslikule minevikule.

Lasnamäe betoonlilled

Jälle on esile kerkinud diskussioonike monumentaalskulptuuri teemal.

Keskerakondlasest Lasnamäe linnoaosa vanem Kalle Klandorf, IRLi Lasnamäe osakonna esinaine Reet Trei ja muud tagurlikud elemendid on asunud materdama Leida Ilo betoonlillede kavandit.

Leida Ilo on muide suurepärane metallikunstnik, kes ennegi on vaimukat monumentaalskulptuuri loonud. Näiteks paljudele ammusest ajast tuttava Linnuvabriku muna, mis minugi lapsepõlves mööda nüri Peterburi maanteed sõitmise alati natuke põnevamaks ja rõõmsamaks muutis.

Kriitikud materdavad asjata – et Lasnamäe anonüümsevõitu keskkonda natukenegi elavamaks muuta, on tõepoolest vaja üsna mastaapseid rajatisi, mida need lillekesed ka on. Veidi identiteeti, värvi, vormi ja vaimukust oleks see, mille võrra Lasnamäe antud projektiga rikkamaks saaks.

http://www.postimees.ee/150608/esileht/siseuudised/tallinn/336876.php?irl-lasnamae-vajab-betoonlillede-asemel-elusaid-lilli

Berliin, juudid ja holokaust

Ma nägin nüüd Berliini holokausti memoriaali ära. Selle sama, mis meie sambadiskussioonidestki korduvalt on läbi jooksnud. Tolle sama, mis muuhulgas annab Jüri Arrakule (ja Enn Soosaarele) alust väita: „Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel.“

Tegelikult algas holokaustimälestuse turismiatraktsiooniks muutmine Berliinis juba mitmeid aastaid tagasi, täpsemalt 1999 (uksed avati 2001), mil sealne Juudimuuseum (Jüdisches Museum Berlin) sai endale hüpermoodsa Daniel Libeskindi projekteeritud uue hoone. 1997 oli uksed avanud muuseumiarhitektuuris epohhiloov Frank Gehry projekteeritud Bilbao Guggenheim ja nii pidi uuest muuseumist Berliiniski saama midagi, mis oma silmapaistva olekuga suudaks olla sõltumata kogudest ja ekspositsioonist turismiatraktsiooniks. Või siis muuseumi loojate lootuses ehk lihtsalt tähelepanuväärseks ehitiseks.

Libeskindi arhitektuurne lahendus oli sedavõrd keerukas, et kõik lootused ehituseelarves püsida purunesid. Projekti muudeti lihtsamaks, kuid sellestki ei piisanud. Õnneks jätkus tellijail oidu eelarvet suurendada ja välja tuli midagi, mis maailma tähelepanu köitis ning rajas ka oma arhitektile (tema esimese olulisema ehitisena) tee arhitektuuriilma kõrgsfääridesse.

Esialgsest eskiisist jäi alles hoone siksaki-kujuline põhiplaan, kaotsi läksid viltused seinad, mis said võimaluse realiseeruda Libeskindi hilisemates projektides, eriti 2006. Aastal avatud Denveri Kunstimuuseumi laiendusena avatud Frederic C. Hamilton Building’us. See

Juudimuuseum on üks jube hoone. Jube mitte esteetilise kvaliteedi osas, vaid pigem oma füüsilise mõju poolest. Repressiivne, depressiivne ja oma külaliste üle jõuliselt domineeriv.

Õnnetuseks domineerib maja ka ekspositsiooni üle ja nii kipuvad eksponaadid ja stendid jääma pigem formaalseks ruumitäiteks. Ekspositsioonist palju kõnekam on seal näiteks ruumiinstallatsioon „Langenud lehed“.

Berliini holokaustimälestiste tuleviku osas on muuseumi õuel põnevaks tulevikuennustajaks Pagenduse Aed – betoonsammastest koosnev objekt muuseumi varjus. Kummalisel moel on sel vägagi tugev side uue memoriaaliga "Mälestusmärk Euroopa hukkunud juutidele", mida siis nüüd vaatamas sai käidud.


Pagenduse aed (vasakul) ja holokausti memoriaal (paremal)

Uue holokausti memoriaali projektikonkurss kukkus muide läbi. Peter Eisenmanni tänane lahendus tekkis alles teises voorus ning sedagi täiendati sõnumi defineerimiseks muuseumikesega, mis paikneb memoriaali all.

Tulemus on jälle raju kaaluga betoon ja seda siingi rõhumas nii füüsisele kui vaimule. Võimas, ent vastuoluline, kuivõrd mõnigi külastaja kipub keskkonda tajuma kohana, kus tuleks eelkõige rõõmsalt peitust mängida. Oma võlu on tõsi küll, neis kilgeteski, mis memoriaali betoontahukate vahel kaikuvad – tundub, et need hääled võiks samas kuuluda koonduslaagritesse elu jätnu lastele-noortele. Enamasti sa kuskile sammaste vahele kadunud hõikujat ju ei näe.

Ent siinkohal ei ole minu taotluseks laskuda mõtetesse hukkunud juutide kurva saatuse üle – seda võib iga külastaja kohapealgi teha – vaid mõelda sellest, mis meil Eestis vahel puudu jääb. Nimelt ambitsioonist olla rahvas, kes tahab olla eriline ja selle nimel pingutada. Olgu siis kasvõi meenutamaks meiegi rängavõitu ja keerulist ajalugu. Paradoksaalne, ent meie ksenofoobsetel rahvuslastel oleks siinkohal juudirahvalt vägagi palju õppida.

Soovitaks soojalt kõigile Berliini sattudes neid kahte objekti külastada ja mõelda, kas ühel mälestusmärgil saaks ja võiks olla miski lugu, mida ka maailma laiemale üldsusele rääkida.

Ike Volkov on ikkagi munadeta mees?

EDIT (14.03.2008):
Tunnistades viga - alljärgnev on hale möga, kuna keegi "sambatoetaja" oli omavoliliselt ja pahatahtliku initsiatiivi baasil Volkovi totajate nimekirja lisanud. Volkov olla protestinud e-maili teel, aga nimekirjast teda maha ei võetud. Vähemalt mitte mitme pika päeva vältel. Eks see kõigi nende allkirjakogumiste häda kipub olema, et kontakt reaalsusega on mõjutatud pahatahtlike kodanike poolt.

Juba tundus, et Ike Volkov on arhliidu uue esimehena otsustanud näidata, et ta on munadega mees ja linna solkimine, mis tema ametnikukarjääri vältel nii hoogsalt käis, oli pigem järeleandmine keskerakondliku poliitika survele.

Tundus, et arhliidu sambavastane avaldus on Volkovi avalöök, aga selgub, et oli hoopis Ülar Marki lahkumiskingitus. Marki kiituseks tuleb muuhulgas mainida, kui linnavalitsus ja Volkov üritasid tulevast raekoja krunti kuskile pärapõrgusse planeerida, siis Ülar Marki juhitud arhliidu survel sattus see siiski märksa mõistlikumasse kohta (ehkki mitte ideaalsesse).

Igatahes on Volkov andud allkirja samba toetuseks sambapooldajate nimekirjas 1833. järjekorranumbri all. Võiks ju öelda, et näe – inimesel on ikkagi isiklik seisukoht ja ta suudab seda avaldada ka siis kui tema juhitud organisatsioon on teisel arvamusel.

Pole tõsi, selgub, et ta on ka arhliidus sama saamatu, kui linnavalitsuses – temast ei sõltu mitte midagi.

Mis Vabadussambaga lahti on?

Miks nüüd. Miks Arhitektide Liit alles nüüd reageerib? Miks sotsid võtavad seisukoha alles siis, kui kipub liiga hilja olema? Miks alles nüüd allkirjasid korjatakse?

Tundub, et asi algas Ike Volkovist. See mees vajas hädasti midagi, mis temast Arhitektide Liidu esimehena tõsiseltvõetava tegelase teeks. Oli ju valdav osa tema tegevusest Tallinna Linnavalitsuses üks hale läbikukk ja tragöödia.

Täielikuks katastroofiks kujunes kogu Sakala konkurss ja sellele järgnenu, Vabaduse Väljakust saab muinsuskaitsjate, riigi, Tallinna linna ja praamikunni koostöös paras käkk, tulevat raekoda üritati toppida kuskile arusaamatusse sohu, merre sätitakse väga imeliku taustaga Kalevipoega jne, jne, jne ...

Raske oli uskuda, et Volkov piisavalt loll oli, et kogu see jama temast lähtus. Igatahes tundub, et tal sai sealsest jamast kõrini ja nüüd napilt uude ametisse pääsenuna otsustas ta end näidata munadega mehena. See on ju tegelikult väga tore, suisa üllatav isegi. Siiras rõõm siinkohal.

Lisaks on Volkovil nüüd väga eriline kogemus – ta teab lõpuks väga hästi kuidas asjad linnaruumis kujunevad, kui otsustajaks on poliitiline tahe.

Niisiis tegi arhliit toreda avalduse, kus ei puudunud ka positiivne programm – ettepanek taastada üks varasem monument, mis erinevalt nüüdsest sambast oleks tõepoolest ka väärikas ja esteetiline objekt. Ajastatud oli see ka väga hästi – kohe selle otsa, et meedia avastas niigi rahva arvates kuluka samba märkimisväärse hinnatõusu.

Väidetavalt Katrin Kivimaa korraldatud (huvitav, kelle poolt toetatud) allkirjaaktsioon sai samuti kenasti selle avalduse otsa lükitud. Jällegi on põhjust kiita. Parem hilja kui mitte kunagi.

Nüüd edasi juhtus seevastu midagi põnevat. Sotsid hakkasid ka samba vastu protestima ja väidetavalt pea kogu fraktsiooniga. Erilised täid ja nälkjad. Kui nad nii üksmeelsed on siis kus nad varem olid? Siiamaani oli saba sorgus vaja Ansipi taldu lakkuda? Huvitav kas nad julgevad ka natuke ultimatiivsemalt käituda? Näiteks ähvardada valitsusest lahkuda kui sammast ei tule? Siis nad võiks ju ennast natuke rehabiliteeridagi.

Aga samas ei ole halba heata. Eks on ka muudes erakondades südametunnistusega inimesi, kes julgevad nüüd ehk natuke selga sirgu ajada ja tõepoolest eksisteerib tänu sotside hilisele ärkamisele miski võimalus, et see sambateema Toompealgi lainetuse tekitab. Ehk on siis olemas ka õhkõrn võimalus, et seda ilgust sinna nõlvale ei kerkigi?

Tõepoolest, miks seda sammast siis ikka 90. aastapäevaks tingimata vaja on. Et Ansip saaks seda avades end kinnistada esirahvuslasena? Omal ajal oli kommarite seas liiga pisike nina, et punasammaste avamist talle ei võimaldatud?

Või on meie vabaduse 90. aastane iga nii kõrge, et iga natukenegi ümmargusem number on tähelepanuväärne, kuna vanainimene kipub lihtsalt ära surema?

Lõpuks tahaks selle allkirjaaktsiooni üle veel korra oma heameelt väljendada – igaüks saab vähemalt oma tulevaste laste-laste-laste jaoks kirja panna, et nende esivanem ei aktsepteerinud Vabaduse (Väljaku) ärasolkimist.

http://www.vabadusesammas.co.ee/

P.S. Selle pöördumise teksti autoriks näikse olevat paraku lauajalg. Mis puutub siia rist, liiatigi vabaduse rist? Autorid kardavad, et muidu kirjutavad kristlased ka alla? Veel hullem, äkki kirjutab suisa mõni rahvuslane alla? Miks te ei julge rääkida sellest, kuidas Vabaduse väljak üldse lähiaastatel välja hakkab nägema??? Kus on pildid sellest kui jube hakkab kogu see sambavärk välja nägema näiteks Palace’i eest vaadatuna?

Aastapäeva muljed

Mida võiks teha üks Eesti Vabariigi kodanik aastapäeval? Minna näiteks KUMUsse nautima vaba rahva ilujanu ja heita möödaminnes pilk ka mõne rahvusvahelise kunstimaailma suurkuju loomingule. Selline Noor-Eesti vaimus aastapäev. Pole kahjuks võimalik, KUMU osutus sel toredal päeval suvaliseks suletud betoonobjektiks.

Aga sellega üllatused ei lõppenud. Kummalisel kombel ei meenu presidendi aastapäeva kõnest muud kui meestepuudus, oluline teema seegi ja mõneti on selle äramainimises ehk midagigi, mis meenutab kadunud Presidendi ilmutusliku olekuga kõnesid.

Ent siiski – Laaneotsa kõne Pärnus oli otsapidi siiram ja jõulisem. "Külma sõja" kujund, mida Laaneots on märganud suurriikide juhtide sõnavõttudes oli päris terav leid ning kogu kõne tervikuna oli aateline, fokuseeritud ning terviklik. Muide, huvitav on, et kas ka Laidoner kunagi vene aktsendiga kõneles. Väga tõenäoline. Milline võluv järjepidevus see oleks. Olgu lisatud, et see sai mainitud ilma igasuguse irooniata.

Tallinna linnapildis jäi meelde vikerkaarevärvides Estonia. No ei ole president ju nii sots, et tingimata oleks sellist värvilahendust vaja.

Teine kummaline muljekatke tekkis Vabaduse platsilt, mis oma niiskuses ja üksilduses ning oma nime ja antud päeva pidulikkuse foonil mõjus kuidagi eriti troostituna. Ei kannatanud siin enam sõjaväeparaadigi pidada ning kuuldavasti kaobki see traditsioon ajaloo hämarusse, et teha ruumi ebaõnnestunult pisikese maa-aluse parkimismahuga sotsiaalsete funktsioonideta kivikõrbele, mida rohelisest pargivööndist eraldab üks kohmakas monstrum. Vabaduse väljakut peatselt tabav tragöödia on oma mitmetahulisuses küll keerukam teema, mida ehk lähitulevikus vähemalt tuttavatelegi peaks katsuma teadvustada.

Niguliste kirikule?

Viimastel päevadel on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Kunstimuuseumi (EKM) vastasseis teemal Niguliste tagastamine meedias üksjagu kajastamist leidmas.

Eriti vastik situatsioon. EKM laiab ja ähvardab kunstiväärtused minema viia (enamuses kommunistliku režiimi kokkuröövitud kiriku varad).

Samas tundub, et EELK tahab kirikut tagasi vaid selleks, et nõude eest riigilt kompensatsiooni saada. Eht majavalitsuslik ahne käitumine (no ei oska seda organisatsiooni lõpuni kirikuks pidada). Miks ma nii arvan? Kui EELK seda hoonet tegelikult endale tahaks, siis oleks nad juba ammu hakanud rääkima sellest, kuidas seal ekspositsiooni ikka ja jätkuvalt edasi saaks pidada. Lisaks oleks nad ehk isegi välja mõelnud näiteks "Sakraalkunsti Uurimise Instituudi".

Aga EKM seda hoonet ka ei vääri. Olen ise korra näinud, kuidas nad seal moedemonstratsiooni korraldasid ja see on paraku sakraalruumis nõme, kohatu ja rõve. Tegelikult ei oska ma EKMi seni lõpuni armastada, kuni nad ühe rõveda kommunisti personaalmuuseumi peavad – viimast punast muuseumi Eestis.

EELK - maitsetu kinnisvarahaldusettevõte

Alles see oli kui siia Tatari ja Kentmanni vahele tekkis Okaselt ja Lõokeselt üks kohatu massiga maja. Nüüd siis on kätt valgeks saamas R-Konsult.

Tegu on ühe igavesti põneva ettevõtmisega, kuivõrd selle maja alt/vahelt peaks hakkama läbi minema Rävala puiestee pikendus – tulevikutallinna üks intensiivsemaid liiklusaltareid. Arvestades tänast ehituskultuuri ja teades majade lühikesevõitu garantiiaegadest, ei kujuta ma tõesti ette kuidas see maja tekkivatele vibratsioonidele vastu hakkab pidama. Huvitav, kas keegi üldse kujutab?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Maja krunt kuulus ja osa tulevasest ehitisest kuulub EELKle, ehk siis pikemalt Eesti Evangeelsele Luterlikule kirikule. See Eesti suurimast kinnisvaraomanikust organisatsioon on jõuliselt murdmas kodumaise maitsetuse ja antiesteetika liidrite hulka. Või õigemini – on kindlustamas endale kohta absoluutses tipus. Möödunudaastane ajaloolise Vigala kiriku altari hävitamine, peapiiskopi juhitud žürii töö, mille tagajärjena on kerkimas erakordsest jube vabaduse sammas (ilmselt piisab piiskopi arvates sellest kui ta linna kohale ristimärgi saab riputada) ja nüüd linnaruumi ja tulevase vaatekoridori solkimine kaksiktorniga, mis tulevase Rävala puiestee ogaralt poolitab.

Ma ei ole miski antikristlane, et ma ilmtingimata kirikut tahaks sarjata, aga see, mis on saanud EELKst on lihtsalt kurb. Maitsetu kinnisvarahaldusettevõte, mille roll ühiskonnas väärtushinnangute kehtestamisel on olematu.

Tasapisi hakkab EELK tegevuses joonistuv muster tõsiselt häirivaks muutuma.

Talvised lilled Helsingis

Leidsin Helsingis Lasipalatsi tagant (Kamppi lähedalt) sellise kasvuhoone. Tuleb välja, et tegu on Kaisa Salmi installatsiooniga, mida peaks ilmestama ka kellegi Mia Hämäläise tehtud suve hääled. Kasvuhoone mõjus hallis lumevaes talves igati kosutavalt. Päris tore oleks kui keegi selle Tallinnasse klooniks.

Hesari kirjutab nimetatud objektist siin veidi põhjalikumalt:
http://www.hs.fi/kaupunki/artikkeli/Onkos+tullut++kes%C3%A4/HS20071219SI1KA047y5

Installatsiooni autoril on ka kodulehekülg, kus leidub ka varasema analoogilise projekti kirjeldus:
http://koti.welho.com/ksalmi/

Tehtud 79ndal eluaastal.

Arhitekti elukutse on mitmeti eriline – ehitised püsivad aastatuhandeid ja midagi kummalist on ka arhitektide eneste kestvuses. Ma ei tea vist ühtegi teist loovametit, kus tegijad oleks tasemel sedavõrd kõrges vanuses.

See hoone siin on Hans Otto teater Potsdamis, mille projekteeris Gottfried Böhm, üks tunnustatumaid kaasaegseid saksa arhitekte (muuhulgas maineka Pritzker'i preemia võitja), oma 79. eluaastal.

Võrrelge seda nüüd näiteks Puusepa Tartu Kaubamaja II-ga, mis kerkib Sakala auku. Miskipärast on mul kahtlus, et Puusepale ei saa tulevikus ka vanus abiks tulema.

Papa Böhm seevastu suutis tekitada Potsdami waterfront’i ergastava teatrihoone, mis mulle sedavõrd põnev tundus, et napis ajagraafikus sealse olulisima 20. sajandi arhitektuurimälestise Eisteinturmi ülevaatamine järgmisse Potsdami-külastusse nihkus. No ja kui päris aus olla, siis oli sel hämaral õhtutunnil teatrihoone tänu efektsele valgustusele ka muidu mõistlikum valik.

Tagasi tulles arhitektide vanuse juurde – Böhm ei ole selles vallas sugugi erakordne tegelane, kuivõrd ligi kuu aega tagasi 100-aastaseks saanud Oscar Niemeyer (muuhulgas samuti maineka Pritzker'i preemia võitja) tegeleb loominguga veel tänagi. Tõsi küll, uute majade jaoks enam jaksu ei jätku, skulptuuride jaoks seevastu küll. Samas oli Neimeyer 89-aastane kui ta projekteeris Niterói kaasaegse kunsti muuseumi – hoone, mida paljud peavad kunagiste Brasília arhitektuuripärlite autori karjääri suurimaks saavutuseks.

Ja keda see lõpuks kotib? Näiteks Tallinna linnaisade jaoks kipub arhitektuur olema sama kauge teema nagu lennuk lehmale. Ja ega ülejäänud poliitseltskond ka parem ei kipu olema.

Veel vabaduse sambast.

21. detsembril ilmus Postimehes Enn Soosaare ja Jüri Arraku lugu „Aeg on võidusambaga edasi minna“.

Üks lõik jäi ses loos silma. Autorid kirjutavad: „Endastmõistetavalt hoidku Eesti tegijad ja nende töö hindajad silme ees Euroopa kunstimetropolide parimaid saavutusi. Aga samal ajal tuleb tõele näkku vaadata. Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel. Rääkimata meeletutest rahasummadest, mida maailma suurlinnad matavad oma memoriaalrajatistesse, et neid hiljem kaema sõidetaks.“

Sarnase hoiakuga jäeti Eesti 1939 aastal venelastele. Võibolla ei peagi „orjapõlvest“ pääsenud väikerahval olema suuremaid ambitsioone? Ehk tuleks tõesti püssi põõsasse viskamine võtta mittediskuteeritavaks normiks?

Sõjaajaloolastest Jaak Pihlak kirjutab 20. novembri Postimehe artiklis nõnda: „Tõesti, maitse on ajas vägagi muutuv. Eriti on ta seda veel kunstis. Olgu näitena kujur Amandus Adamson, kelle Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid kunstieksperdid enne Teist maailmasõda põlastasid, kuid avalikkus hindas. Praegu on eksperdid leidnud Adamsoni tehtu hea tasemega olevat!”

Kahjuks ta eksib. Adamsoni sammaste valdav enamik on ka tänases skaalas endiselt mannetud ja saamatud. Kindlast on kunstnikke, kelle looming on omast ajast ees, aga kahjuks on ka selliseid, kes on lihtsalt küündimatud ning kellede küündimatust varjutab ehk mõni õnneliku sähvatusena sündinud hea taies. Jumal on helde. Kahju, et ta ei olnud helde ei Vabadussamba konkursi žürii, ega võidukavandi autorite vastu.

Kuskil meedias avaldatud küsitluse järgi peab 74% Eesti rahvast praegust kavandit ilusaks. Vaadates ümbritsevat maitsetust on see tulemus isegi üllatavalt hea. Ei saa küll täie kindlusega väita, et 26% kaasmaalastest on ilmtingimata parema maitsega, aga kõik ei ole siiski kadunud. Igatahes on mul hea meel kuuluda selle seltskonna hulka, kelle maitse massi omast erinev on. Suure tõenäosusega ka parem.

Monumendist

Lõpuks on Vabariik valinud Vabadussõja monumendi kavandi ja esmapilgul näib, et möllumeestest rahvuslastel Kalev Rebasel, Jüri Liimil ja Tiit Madissonil on põhjust rõõmustada. Oh seda õnne - speerlik monument Vabadussõja ristiga. Keda see ikka kotib, et kolmanda riigi peaarhitekti stiil oli natuke peenem.

No ja lõpuks on põhjust rõõmustada ka Savisaarel. Seni arusaamatu korstnakompleksina mõjunud vabaduse kell näeb tulevase samba kõrval välja nagu ilus ja viimistletud pärismonument, olgugi pisem, aga see eest arusaadavama esteetikaga.

Või kui nüüd mõtlema hakata, siis äkki ei peakski Rebane-Madisson-Liim nii rõõmsad olema, on ju viimase aastakümne jooksul Euroopas püstitatud juutlusele ja sellega seotud traagikale pühendatud holokausti memoriaalid Berliinis (Eisenman) ja Viinis (Whitread) märksa esteetilisemad, moodsamad ja pilkupüüdvamad.

Ja kui nüüd võrrelda uut sammast ärakolitud pronksmehega, siis on toogi märksa peenema kunstikeelega ja põnevama olekuga mälestusmärk.

Vaevalt, et see rahvuslasi kotib. Oli ju nende püstitatud Lihula sammaski üks hale käkk, mis vähemasti esteetilises plaanis kadunud sõjameestele vaid solvavalt sai mõjuda.
Et ehk on nad ikka õnnelikud edasi.

P.S. Tulgu nüüd keegi ütlema, et Kangro on halb skulptor. Kuidagi ei oska öelda, et auväärse zhürii väljavalitud sambakavand Kalevipojast parem oleks…

Okas ja Lõoke ...

... tegid mõni aeg tagasi Allika ja Tatari risti peale ühe korraliku linnamaja. Okas ise küll ütleb, et kui tema linna peaarhitekt oleks siis sellist kolakat ta selle koha peale ei lubaks projekteerida. Aga see selleks – hea, et Puussepp toda tellimust ei saanud, muidu oleks seal lisaks Allika tänava puitarhitektuuri ahistavale mahule ka vormikatastroof.

Elu läheb majas kenasti edasi ja moonakate järeltulijaist uusasukad ei lase end enam modernistliku arhitektuuri karmist raamistusest häirida. Kui pesu tuulutamist vajab siis riputatakse see nüüd juba harjumuspäraselt rõdupiirdele. Muidu tunduvad korteris toredad noored inimesed elavat, kenad kardinad ees ja hetkeks on rõdule kolinud ka peenest sisustuspoest leitud tsinkplekkpanged kuivatatud lilledega ning eklektiline laternake.