Kevad võsas

Sean kevadeti sammud jõeäärsesse võssa. Siin padrikus on tärkamisrõõm ja -intensiivsus täiesti võrratu. Kaamerasilma seda kahjuks ei ole õnnestunud püüda - vähemalt mitte nõnda, nagu see kolmemõõtmeline värelus kohapeal tajutav on. Lolli järjekindlusega proovin aastast aastasse uuesti - ehk kunagi õnnestub.

Avalik alastus - õpilastööde näitus

Astusin täna läbi Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiharu abiturientide lõputööde näituselt. Avatud galeriis Aatrium ja täna eelviimast päeva.




Koolinoorte näitused on põnevad – siin pole ilmtingimata väljakujunenud isiklikku stiili, on seevastu õpetajate ja hetke kunstiilma selged mõjutused. Ometi on ka vihjeid, valguskiiri, mis viitavad tulevastele loojatele.




Näitusekogemus oli paraku traumeeriv. Näha noortes sellist ängi ja sisekaemust, seda lootusrikka pilgu asemel eesavanevasse maailma, on ääretult traagiline. Kelle töö meenutab Kabakovi, kes lainetab ekspressionismituultes otsides oma väljakujunemata identiteedi võimalikke kilde.




Ma ei kujuta ette õpetaja rolli kontekstis, kus loomeprotsessi vältimatuks osaks näib olevat depressioon. Kas tõesti julgustav, kuidas need tööd küll tekkisid? Kas õpetajad elavad läbi noorte välja omaenese ebaõnnestumisi? Tundub noorte suhtes suisa kuritegelik. Mis seal koolis küll lahti on?




Ei saa salata, et mitmetes töödes pole isikliku kannatuse väljendamise kõrval jäänud kuigi palju ruumi esteetilise ega sisulise sõnumi esitamiseks.

Samas on ka põnevamaid töid.




Kadri Liis Rääki videoinstallatsioon seotuna traditsioonilise meediaga on esteetilises plaanis ja loomeselguses kahtlemata näituse pärl. Olgugi, et sisuliselt masendav. Rääk on looja, kellest tulevikus ehk mõndagi kuuleb – seda paraku vaid siis, kui ta just lõplikult oma võluvasse kannatuseeksponeerimisse ei takerdu.




Meelde jääb Liis Saare animafilm (eelkirjeldatud kontekstis küll ehmatava nimega „Taak“), mis on vaba isikliku kannatuse paatosest, eksponeerib noore inimese rõõmu uute meediate ja jutustamisviiside avastamisel. Teos kannab endas kõige selle avastamisrõõmu juures ka efektset ja haaravat lugu. Saare nime võiks samuti meelde jätta.




Mõni toredam töö on veel, ent jäägu need ja nende autorid näitusekülastaja avastada sel või mõnel tulevasel näitusel. Näituse nimeks oli „Avalik alastus“. Tõepoolest, nõndaviisi esimest korda maailma ette astuda võib olla päris ebamugav. Kogemus seegi.

Köleri rekord

Sattusin hiljuti lugema ühe kooli gümnasistide kunstiajaloo kontrolltöid, kus ülesandeks oli muuhulgas kirjeldada üht Eesti kunstnikku. Enamik oli märganud Kristjan Rauda. Johan Köler oli üsna tasavägiselt teisel positsioonil koos Konrad Mägiga. Raud on vast enim "Eesti", Köler enim "päris kunst" ja Mägi enim "lahe".

Köleri tänane rekord 2,7 miljoni krooniga markeerib ehk tänast majanduse seisu. Raha väärtus on küsitav, aga Köler on ikkagi esimene Eesti kunstnik. Nüüd siis ka kalleim. Kummalised on need kriisihetkede väljundid - panevad otsima seda, mis on ajatu.

Huvitav, millal hakkab Raud rekordeid püstitama? Sattusin kunagi vaatama ühe tänase poliitiku vanaisa poolt soetatud pildikogu, kus teiste hulgas olid ka päris kenad Rauad. Ta tahtis neid toona maha müüa. Keelitasin loobuma. Alles on need pildid poliitikuhärral siiani ja tundub, et käes on hetk, kus taieste eest saaks ka väärika hinna. Samas tundub, et ta mõistis, et vanaisa tehtud investeering on ajatu ning müügikiusatusest üleoleku hind on veel suurem siis, kui tema lapselapsed on täisikka jõudnud.

Igatahes tahaks Köleri ostjale (kes iganes ta ongi) õnne soovida. Iga selline maal on erilisem kui100-ruudune korter Tallinna vanalinnas. Ka 5 miljonit ei oleks liig pildi eest, mis defineerib meie kultuuri alustalasid. Õnne ka Vaala galeriile, kes järjekordselt tõestas oma keskset rolli kohalikul kunstiturul.

Omaette mõtlen, et kui minu valduses oleks selline pilt, siis kuidas ma seda hoidma peaksin? Kas ma julgeksin seda oma koduseinal eksponeerida? Oleksin võimeline garanteerima selle säilimise järeltulevatele põlvedele?

Ja huvitav oleks teada, kas leidub mõnes erakogus Oskar Kallise pilt, mida ebatõenäolises tulevikus oma ootamatult teenitud miljonite eest soetada saaks.

Illustreeriv pilt rekordmaalist on meedia vahenduselt pärit Vaala galeriilt.

Crocs – maitsetuse lipulaev

Kui Crocs 2004 aktsiaemissiooni läbi viis, oli see üks jalatsitööstuse edukamaid. Toote enese edugi oli olnud sensatsiooniline. Olgugi, et algselt purjetajatele loodud toode, osutus Crocs ka mugavaks peenravahel askeldades. Ja mitte ainult. Inimesed tormasid kaunad jalas tänavatele, medpersonal võttis need kasutusele haiglates ja korraks juba tundus, et jalatsidisain on muutunud ajalooks. Kohati võis tänavapildis täheldada uudset õõtsumist – poroloonist lahtise kannaga jalanõudest tekitatud käimisrütmi.

Ühtäkki selgus, et Crocsist on saanud staatusesümbol, ent samas oli ilmne, et seda staatust ei tahagi keegi niiväga omada – kes see siis sooviks end defineerida stiilitu konformse lumpenina.

Jälgisin Crocsikandjaid suvel Itaalias. Need olid valdavas osas turistid ning kohvikutest-restoranidest, kus laudade all paistsid roosad plätud tasus eemale hoida – tegu oli enamasti üsna asjatute turistimenüüd serveerivate kohtadega.

Vaatasin Crocsi-inimesi ka Rootsis. Paljuski immigrandid, kellede jaoks kohalik kultuurikontekst erilist rolli ei oma.

Rootsis sai Crocs eriti vastiku tagasilöögi osaliseks. Nende jalanõude imeline võime olla elektriisolaatorid lubab koguda tõeliselt jõulistes kogustes staatilist elektrit. Kui ühes Rootsi haiglas tuvastati, et mõnedki aparaadid lülitusid Crocsi-inimestelt saadud surakate tõttu välja, keelati seal nende kaunade kasutamine. Crocs võib tappa …

Tänavu kevadel koliti Crocsi tootmine Kanadast Mehhikosse ja 600 kanadalast jäi tööta. Samal ajal jõudsid need kaunad ka meie poodidesse ning kallivõitu švamme hakkas müüma isegi Tallinna Kaubamaja.

Nüüd pasundavad mõned meie online uudistekanalid „Moehitt sügiseks – Krokokingad“. Meeldiv võimalus püsida maitsetuna ka külmade ilmade saabudes – pista vaid jalga vooderdatud švammid.

Püha Jüri

Üks minu lemmikmaalidest, mis tänases kontekstis kuidagi pidevalt meeles mõlgub.

Autoriks Paolo Uccello, 15. sajandi maalikunstnik, kes maalis gooti traditsioonis, ent erinevalt varasemast keskaegsest traditsioonist eksperimenteeris hoolega perspektiiviga.

Jutustamislaad on tal siiski keskaegselt võluv ja koos juba moodsama perspektiivitajuga on Uccello pildid kummalisel viisil ajatud, mis on pannud mõnegi tänase kunstniku tema kui eeskuju poole piiluma.

Jaksu Pühale Jürile hoolitsemaks maa eest, keda ahne lohe on sattunud ahistama.

Lasnamäe betoonlilled

Jälle on esile kerkinud diskussioonike monumentaalskulptuuri teemal.

Keskerakondlasest Lasnamäe linnoaosa vanem Kalle Klandorf, IRLi Lasnamäe osakonna esinaine Reet Trei ja muud tagurlikud elemendid on asunud materdama Leida Ilo betoonlillede kavandit.

Leida Ilo on muide suurepärane metallikunstnik, kes ennegi on vaimukat monumentaalskulptuuri loonud. Näiteks paljudele ammusest ajast tuttava Linnuvabriku muna, mis minugi lapsepõlves mööda nüri Peterburi maanteed sõitmise alati natuke põnevamaks ja rõõmsamaks muutis.

Kriitikud materdavad asjata – et Lasnamäe anonüümsevõitu keskkonda natukenegi elavamaks muuta, on tõepoolest vaja üsna mastaapseid rajatisi, mida need lillekesed ka on. Veidi identiteeti, värvi, vormi ja vaimukust oleks see, mille võrra Lasnamäe antud projektiga rikkamaks saaks.

http://www.postimees.ee/150608/esileht/siseuudised/tallinn/336876.php?irl-lasnamae-vajab-betoonlillede-asemel-elusaid-lilli

Restoran Kaerajaan – pole paha, ent arenguruumi jagub

Olgu alustuseks öeldud, et esimene mulje, mis sellest söögikohast avaneb on tühi ja igavavõitu ruum. See võib ju nii tunduda, aga tegelikult on interjöör väga mõnus. Rahvuslikkusele on lähenetud humoorika ja maitseka mänguga ning pea kõik detailid rokivad – lampidest kuni teenindava personali rõivastuseni. Toolidest rääkimata.

Menüü esmamulje on samuti petlik. Ohtralt võõrkeelseid nimetusi, ent nende taha peituvad (loodetavasti) eestimaised toiduained suurepärases kvaliteedis ning mis muud saakski olla meie köögi identiteediks. Interpreteeri talutare toidulauda kuidas tahad, aga silguvesi ja kartul au naturel pole kuigi tänuväärne menüümaterjal.

Valikusse sattusid üks eelroog ning üks pearoogadest, mis on köögile hinnangu andmiseks selgelt puudulik, ent ettekujutuse sellest, kas tasub tagasi minna, sai kätte küll.

Eelroaks läks käiku kukeseeneterriin naturaalse kitsejuustukreemi ja kirsstomatisalatiga, mis oli väga tore. Peaaegu. Ma loodan, et kukeseente terriinis mittetäheldamine ei olnud seotud repressiivse lähenemisega sellele võrratule metsamaiusele, vaid hoopis tühja kõhuga. See, et kitsejuustu maitse kipub nii ehk naa terriinis domineerima ei tohiks ju olla vabandus. Nimetagu toit siis kitsejuustuterriiniks kukeseente nüansiga. Aga roog keele all ei karjunud ja mul poleks midagi uue ringi vastu tulevikus.

Väga vahvaks osutus põhiroog jaanalinnulihast – liha oli jõuline ja punase veini kaste toetas seda kenasti. Metsaseened filotaignas olid natuke kahvatumad – seeneassortii, mille asemel oleks lootnud natuke domineerivamat nooti näiteks headest puravikest.

Seltskonna eripärast tingitud veinivalik oli selle toidu kontekstis küll totaalselt õnnetu kuid mitme kaassööja toitu toetas ta siiski väga palju paremini. Ise valisin lähtudes kaaslastest ja jätsin enda teadlikult vaeslapse rolli. Too Pinot Grigio oma kepsakusega (täiesti joodav vein tegelikult) oli põhiroa kõrval kui halb unenägu ning tarbida oleks tulnud mõnda üsnagi tugevat punast. Kaerajaani veinikaarti internetis ei leidu ja seetõttu ei oska pragu midagi soovitada. Kehv mälu, eks ole.

Mis veinidesse puutub siis valik oli üldjoontes kergelt napp. Tipud puudusid ja kallima otsa tekitasid ogaralt suure juurdehindlusega keskmise hinnaklassi veinid. Et mul juhuse najal on olnud rõõm Liviko maaletoodavast veinivalikust keskmisest parem ülevaade saada, siis ei jäänud mulle selle importööri valiku dominant sugugi märkamatuks. See pole paha, kuivõrd neil on ka märksa ägedamaid veine, mille hulgast Kaerajaani veinikeldritki täiendada saaks.

Näiteid? Rislinguvalik tipnes Rheingau Baron Knyphauseniga, mis on poes kenasti Nautimuse sildiga tähistatud – tubli laiatarbevein, aga mitte enamat. 480 kr 120 kr veini eest on metsik hind. Olgugi, et Raekoja plats, ent sammuke mäest alla Vene tänavasse väga hea teeninduse ja roogadevalikuga RIBEsse ning sealsest veinikaardist leiame Charta Riesling Kabinett’i (jällegi Liviko imporditud) 450 kr-ga. S.o. 4x juurdehindlus vs 2x juurdehindlus ja mis veel hullem – veinide kvaliteedivahe on ka väga julmalt Charta kasuks. Tundub soovina ekspluateerida turiste.
Väga inetu, selline pragmatism ei sobi kuidagi vanalinna peaväljaku ääres kohalikku kööki vääristavale restoranile. Olgu siis juurdehindlus, aga valik ei tohiks piirduda pseudokalli laiatarbeveiniga ja seda kindlasti mitte rislingute osas. Vähem ahnust ja rohkem vaeva töös veinikaardiga paluks.

Üks märkus menüü osas. Piisavalt kallis restoran, et oma tooraine osas teha väike kummardus tarnijatele ja anda kvaliteedigarantii toorainete osas. Pange palun kirja, kust need pärit on, see ei ole info, mida peaks teenindavalt personalilt küsima. Ehk oleks võinud ka, aga peale seda kui sai vastust saamata uuritud nende võluvate interjööride varasema rakenduse kohta, ei tekkinud täiendavat isu vastuseta jäävaid küsimusi esitada.


Kokkuvõtteks

Mõnusalt palju valgust ja nauditavad vaated Raekoja platsile.

Interjöör toimib kindlasti paremini suurema täituvuse korral. See, et koht tühjana natuke lagedana mõjub ei ole sugugi disainiviga, inimesed on interjööri oluliseks osaks.

Veinikaart on koha ambitsiooni arvestades selgelt tagasihoidlik, ent lisaks paraku ka konkurentidega võrreldes kallis.

Menüü pole paha. Natuke liiga püüdlikult fusioon, aga nauditav siiski. Kindlasti tasub külastada rohkem kui ühel korral, kuivõrd erinevalt eesti keskmisest ei ole siinsed toidud kaugeltki igavad.

Mina kempsus ei käinud, ent mantelkorstnas paiknev ruumike olla vaatamisväärsus. Unustage kempsuvõistlus, mis näikse olevat vallutanud Tallinna ja nautige hoopis näiteks toole ja valgusteid - ägedalt rahvuslikud, moodsalt vallatud ja vääriksid tiražeerimist ning müügilolekut mõneski väärikas kodumaises disainiäris.

Restorani peab vägagi julge Rakvre ettevõtja, kes muuhulgas on just valmis saanud Rakverekontekstis uskumatuna mõjuva veekeskuse. Jagugu tal õnne ja kliente, et tulevikuski õnnestuks rutiinivabaid projekte edukalt ellu viia.

Maitsetusepropaganda Päevalehes

Olen viimastel kuudel avastanud enda jaoks uue stiili- ja sisekujundusväljaande – Päevalehe. Täpsemalt nende ehitusrubriigi. Kui päris disainiajakirjad kajastavad valitud kortereid või maju, mida on sättinud hoolas sisekujundaja käsi, siis Päevalehes eelistatakse tavaliste inimeste enda poolt kujundatud interjööre. Mis on ju märksa toredam printsiip ja kajastades muuhulgas ka eesti rahva maitset.
Ei miskeid lõkse, mida seavad stiilitajuga inimesed – siin kajastatakse elu ennast ning kangelasteks on ehitaja, jurist jne.

Esimene lugu, mis mida ma suure elevusega sealt lugesin oli jutuke ühe Tartu ehitaja majast (kodanik Haidek – erinevalt disainiajakirjadest räägivad oma majadest siin rõõmuga ka autorid ise, ilma valehäbita ning varjamatu edevusega):
http://www.epl.ee/bosa/409583

Pilt EPL veebis

Keegi nutikas kommentaator avastas, et see maja on müügis (http://www.bonito.ee/3.4.htm) ning sisuliselt korraldas EPL ajakirjanik va Haidekule kena pisikese majamüügikampaania. Kahjuks on reaalsus vist ka keskmise eestlase jaoks nii jube, et maja on siiani müümata. Vaadake kindlasti pilte müügipakkumise juures.

Täna oli EPLil jälle hittlugu. Seekord ühe juristihärra Heino Junolaineni elamisest ja sisekujundajatööst. Väidetavalt on kodanik on suutnud ehitada klassitsistliku ilmega maja ning nagu nähtub pildimaterjalist ja tekstist, sisaldab maja sisemus ka kõiki teisi stiile. Lisaks on hästi läbi mõeldud murutraktori rallitrajektoorid aias.
Loo leiab siit:
http://www.epl.ee/bosa/417614

Pilt EPL veebis

Laisematele stiilinäide: „Trepiastmete sisse on paigaldatud päeval silmale nähtamatud LED-lambid. Öösel valgustavad need aga trepiastmeid. Pimedas ei pea lülitit otsima, sest trepituled süttivad liikumise peale. Trepi alt paljastub Saksa looduslik kaunistus, mis on üks väheseid välismaiseid ehitusmaterjale terve maja peale. See sai välja valitud huvitava ja kordumatu loodusliku mustri pärast. Selle seina ääres on ka pere kõige pisema liikme, vesikilpkonna kodu.“ Kõik ongi väga vinge, aga tervik ...

Ka muu selle rubriigi materjal on päris tore olnud, aga kuivõrd see pole sedavõrd stiiliküsimustega seotud siis sellest siin ehk ei räägiks.

Ahsoo. Esialgu tundus mulle, et lugudel on sama autor, aga tuli välja hoopis, et teisel on keegi Anna-Liisa Soomann ja esimesel keegi Silvia Sosaar. Võimalik, et mõlemad on blondid.

Šampanjaklaas – käsitöö perfektsus

Mul õnnestus kohata šampanjaklaasi. Zwieseli klaaside The First seeriast. Imeilus vorm ja see, kuidas klaasi põhjast tõuseb üks katkematu mullirida – no võiks vaatama jäädagi. Käsitöö muidugi. Väärtustatud Red Dot disainiauhinnaga 2006 ja autoriks sugugi mitte disainer, vaid Pariisi Michelin’i 3 tähe restorani “Le Cinq” sommeljee Enrico Bernardo. Vaid armastus funktsiooni vastu ja inimkäe otsene puude suudavad luua sellist perfektsust. Muidugi kristallklaasist ja imelise kõlaga. Hakka või šampanjanautlejaks.

Aga osta järjekindlalt nii väärikat šampanjat, mida sobiks sellest klaasist juua – vastikult kallis, eksole. Hirmus palju tüütut tööd tuleks teha.

Pigem katsuks ise oma füüsise ja vaimuga teha midagi, mis ei oleks otseselt töö ja looks tulemuse, mis kunagi kedagi rõõmustab. Katsuks vahelduseks lapsele näiteks sulghäälikute korrektse kasutamise lõpuks selgeks õpetada. Ehk kirjutab kunagi midagi ilusat nii, et see on keeleliselt parem kui minu tekstid.

Klaasid:
http://www.zwiesel-1872.com/details/thefirst_details_e.htm

Talvised lilled Helsingis

Leidsin Helsingis Lasipalatsi tagant (Kamppi lähedalt) sellise kasvuhoone. Tuleb välja, et tegu on Kaisa Salmi installatsiooniga, mida peaks ilmestama ka kellegi Mia Hämäläise tehtud suve hääled. Kasvuhoone mõjus hallis lumevaes talves igati kosutavalt. Päris tore oleks kui keegi selle Tallinnasse klooniks.

Hesari kirjutab nimetatud objektist siin veidi põhjalikumalt:
http://www.hs.fi/kaupunki/artikkeli/Onkos+tullut++kes%C3%A4/HS20071219SI1KA047y5

Installatsiooni autoril on ka kodulehekülg, kus leidub ka varasema analoogilise projekti kirjeldus:
http://koti.welho.com/ksalmi/

Tehtud 79ndal eluaastal.

Arhitekti elukutse on mitmeti eriline – ehitised püsivad aastatuhandeid ja midagi kummalist on ka arhitektide eneste kestvuses. Ma ei tea vist ühtegi teist loovametit, kus tegijad oleks tasemel sedavõrd kõrges vanuses.

See hoone siin on Hans Otto teater Potsdamis, mille projekteeris Gottfried Böhm, üks tunnustatumaid kaasaegseid saksa arhitekte (muuhulgas maineka Pritzker'i preemia võitja), oma 79. eluaastal.

Võrrelge seda nüüd näiteks Puusepa Tartu Kaubamaja II-ga, mis kerkib Sakala auku. Miskipärast on mul kahtlus, et Puusepale ei saa tulevikus ka vanus abiks tulema.

Papa Böhm seevastu suutis tekitada Potsdami waterfront’i ergastava teatrihoone, mis mulle sedavõrd põnev tundus, et napis ajagraafikus sealse olulisima 20. sajandi arhitektuurimälestise Eisteinturmi ülevaatamine järgmisse Potsdami-külastusse nihkus. No ja kui päris aus olla, siis oli sel hämaral õhtutunnil teatrihoone tänu efektsele valgustusele ka muidu mõistlikum valik.

Tagasi tulles arhitektide vanuse juurde – Böhm ei ole selles vallas sugugi erakordne tegelane, kuivõrd ligi kuu aega tagasi 100-aastaseks saanud Oscar Niemeyer (muuhulgas samuti maineka Pritzker'i preemia võitja) tegeleb loominguga veel tänagi. Tõsi küll, uute majade jaoks enam jaksu ei jätku, skulptuuride jaoks seevastu küll. Samas oli Neimeyer 89-aastane kui ta projekteeris Niterói kaasaegse kunsti muuseumi – hoone, mida paljud peavad kunagiste Brasília arhitektuuripärlite autori karjääri suurimaks saavutuseks.

Ja keda see lõpuks kotib? Näiteks Tallinna linnaisade jaoks kipub arhitektuur olema sama kauge teema nagu lennuk lehmale. Ja ega ülejäänud poliitseltskond ka parem ei kipu olema.