Olgu alustuseks öeldud, et esimene mulje, mis sellest söögikohast avaneb on tühi ja igavavõitu ruum. See võib ju nii tunduda, aga tegelikult on interjöör väga mõnus. Rahvuslikkusele on lähenetud humoorika ja maitseka mänguga ning pea kõik detailid rokivad – lampidest kuni teenindava personali rõivastuseni. Toolidest rääkimata.Menüü esmamulje on samuti petlik. Ohtralt võõrkeelseid nimetusi, ent nende taha peituvad (loodetavasti) eestimaised toiduained suurepärases kvaliteedis ning mis muud saakski olla meie köögi identiteediks. Interpreteeri talutare toidulauda kuidas tahad, aga silguvesi ja kartul au naturel pole kuigi tänuväärne menüümaterjal.
Valikusse sattusid üks eelroog ning üks pearoogadest, mis on köögile hinnangu andmiseks selgelt puudulik, ent ettekujutuse sellest, kas tasub tagasi minna, sai kätte küll.
Eelroaks läks käiku kukeseeneterriin naturaalse kitsejuustukreemi ja kirsstomatisalatiga, mis oli väga tore. Peaaegu. Ma loodan, et kukeseente terriinis mittetäheldamine ei olnud seotud repressiivse lähenemisega sellele võrratule metsamaiusele, vaid hoopis tühja kõhuga. See, et kitsejuustu maitse kipub nii ehk naa terriinis domineerima ei tohiks ju olla vabandus. Nimetagu toit siis kitsejuustuterriiniks kukeseente nüansiga. Aga roog keele all ei karjunud ja mul poleks midagi uue ringi vastu tulevikus.
Väga vahvaks osutus põhiroog jaanalinnulihast – liha oli jõuline ja punase veini kaste toetas seda kenasti. Metsaseened filotaignas olid natuke kahvatumad – seeneassortii, mille asemel oleks lootnud natuke domineerivamat nooti näiteks headest puravikest.
Seltskonna eripärast tingitud veinivalik oli selle toidu kontekstis küll totaalselt õnnetu kuid mitme kaassööja toitu toetas ta siiski väga palju paremini. Ise valisin lähtudes kaaslastest ja jätsin enda teadlikult vaeslapse rolli. Too Pinot Grigio oma kepsakusega (täiesti joodav vein tegelikult) oli põhiroa kõrval kui halb unenägu ning tarbida oleks tulnud mõnda üsnagi tugevat punast. Kaerajaani veinikaarti internetis ei leidu ja seetõttu ei oska pragu midagi soovitada. Kehv mälu, eks ole.
Mis veinidesse puutub siis valik oli üldjoontes kergelt napp. Tipud puudusid ja kallima otsa tekitasid ogaralt suure juurdehindlusega keskmise hinnaklassi veinid. Et mul juhuse najal on olnud rõõm Liviko maaletoodavast veinivalikust keskmisest parem ülevaade saada, siis ei jäänud mulle selle importööri valiku dominant sugugi märkamatuks. See pole paha, kuivõrd neil on ka märksa ägedamaid veine, mille hulgast Kaerajaani veinikeldritki täiendada saaks.
Näiteid? Rislinguvalik tipnes Rheingau Baron Knyphauseniga, mis on poes kenasti Nautimuse sildiga tähistatud – tubli laiatarbevein, aga mitte enamat. 480 kr 120 kr veini eest on metsik hind. Olgugi, et Raekoja plats, ent sammuke mäest alla Vene tänavasse väga hea teeninduse ja roogadevalikuga RIBEsse ning sealsest veinikaardist leiame Charta Riesling Kabinett’i (jällegi Liviko imporditud) 450 kr-ga. S.o. 4x juurdehindlus vs 2x juurdehindlus ja mis veel hullem – veinide kvaliteedivahe on ka väga julmalt Charta kasuks. Tundub soovina ekspluateerida turiste.
Väga inetu, selline pragmatism ei sobi kuidagi vanalinna peaväljaku ääres kohalikku kööki vääristavale restoranile. Olgu siis juurdehindlus, aga valik ei tohiks piirduda pseudokalli laiatarbeveiniga ja seda kindlasti mitte rislingute osas. Vähem ahnust ja rohkem vaeva töös veinikaardiga paluks.
Üks märkus menüü osas. Piisavalt kallis restoran, et oma tooraine osas teha väike kummardus tarnijatele ja anda kvaliteedigarantii toorainete osas. Pange palun kirja, kust need pärit on, see ei ole info, mida peaks teenindavalt personalilt küsima. Ehk oleks võinud ka, aga peale seda kui sai vastust saamata uuritud nende võluvate interjööride varasema rakenduse kohta, ei tekkinud täiendavat isu vastuseta jäävaid küsimusi esitada.
Kokkuvõtteks
Mõnusalt palju valgust ja nauditavad vaated Raekoja platsile.
Interjöör toimib kindlasti paremini suurema täituvuse korral. See, et koht tühjana natuke lagedana mõjub ei ole sugugi disainiviga, inimesed on interjööri oluliseks osaks.
Veinikaart on koha ambitsiooni arvestades selgelt tagasihoidlik, ent lisaks paraku ka konkurentidega võrreldes kallis.
Menüü pole paha. Natuke liiga püüdlikult fusioon, aga nauditav siiski. Kindlasti tasub külastada rohkem kui ühel korral, kuivõrd erinevalt eesti keskmisest ei ole siinsed toidud kaugeltki igavad.
Mina kempsus ei käinud, ent mantelkorstnas paiknev ruumike olla vaatamisväärsus. Unustage kempsuvõistlus, mis näikse olevat vallutanud Tallinna ja nautige hoopis näiteks toole ja valgusteid - ägedalt rahvuslikud, moodsalt vallatud ja vääriksid tiražeerimist ning müügilolekut mõneski väärikas kodumaises disainiäris.
Restorani peab vägagi julge Rakvre ettevõtja, kes muuhulgas on just valmis saanud Rakverekontekstis uskumatuna mõjuva veekeskuse. Jagugu tal õnne ja kliente, et tulevikuski õnnestuks rutiinivabaid projekte edukalt ellu viia.
