Lasnamäe betoonlilled

Jälle on esile kerkinud diskussioonike monumentaalskulptuuri teemal.

Keskerakondlasest Lasnamäe linnoaosa vanem Kalle Klandorf, IRLi Lasnamäe osakonna esinaine Reet Trei ja muud tagurlikud elemendid on asunud materdama Leida Ilo betoonlillede kavandit.

Leida Ilo on muide suurepärane metallikunstnik, kes ennegi on vaimukat monumentaalskulptuuri loonud. Näiteks paljudele ammusest ajast tuttava Linnuvabriku muna, mis minugi lapsepõlves mööda nüri Peterburi maanteed sõitmise alati natuke põnevamaks ja rõõmsamaks muutis.

Kriitikud materdavad asjata – et Lasnamäe anonüümsevõitu keskkonda natukenegi elavamaks muuta, on tõepoolest vaja üsna mastaapseid rajatisi, mida need lillekesed ka on. Veidi identiteeti, värvi, vormi ja vaimukust oleks see, mille võrra Lasnamäe antud projektiga rikkamaks saaks.

http://www.postimees.ee/150608/esileht/siseuudised/tallinn/336876.php?irl-lasnamae-vajab-betoonlillede-asemel-elusaid-lilli

Berliin, juudid ja holokaust

Ma nägin nüüd Berliini holokausti memoriaali ära. Selle sama, mis meie sambadiskussioonidestki korduvalt on läbi jooksnud. Tolle sama, mis muuhulgas annab Jüri Arrakule (ja Enn Soosaarele) alust väita: „Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel.“

Tegelikult algas holokaustimälestuse turismiatraktsiooniks muutmine Berliinis juba mitmeid aastaid tagasi, täpsemalt 1999 (uksed avati 2001), mil sealne Juudimuuseum (Jüdisches Museum Berlin) sai endale hüpermoodsa Daniel Libeskindi projekteeritud uue hoone. 1997 oli uksed avanud muuseumiarhitektuuris epohhiloov Frank Gehry projekteeritud Bilbao Guggenheim ja nii pidi uuest muuseumist Berliiniski saama midagi, mis oma silmapaistva olekuga suudaks olla sõltumata kogudest ja ekspositsioonist turismiatraktsiooniks. Või siis muuseumi loojate lootuses ehk lihtsalt tähelepanuväärseks ehitiseks.

Libeskindi arhitektuurne lahendus oli sedavõrd keerukas, et kõik lootused ehituseelarves püsida purunesid. Projekti muudeti lihtsamaks, kuid sellestki ei piisanud. Õnneks jätkus tellijail oidu eelarvet suurendada ja välja tuli midagi, mis maailma tähelepanu köitis ning rajas ka oma arhitektile (tema esimese olulisema ehitisena) tee arhitektuuriilma kõrgsfääridesse.

Esialgsest eskiisist jäi alles hoone siksaki-kujuline põhiplaan, kaotsi läksid viltused seinad, mis said võimaluse realiseeruda Libeskindi hilisemates projektides, eriti 2006. Aastal avatud Denveri Kunstimuuseumi laiendusena avatud Frederic C. Hamilton Building’us. See

Juudimuuseum on üks jube hoone. Jube mitte esteetilise kvaliteedi osas, vaid pigem oma füüsilise mõju poolest. Repressiivne, depressiivne ja oma külaliste üle jõuliselt domineeriv.

Õnnetuseks domineerib maja ka ekspositsiooni üle ja nii kipuvad eksponaadid ja stendid jääma pigem formaalseks ruumitäiteks. Ekspositsioonist palju kõnekam on seal näiteks ruumiinstallatsioon „Langenud lehed“.

Berliini holokaustimälestiste tuleviku osas on muuseumi õuel põnevaks tulevikuennustajaks Pagenduse Aed – betoonsammastest koosnev objekt muuseumi varjus. Kummalisel moel on sel vägagi tugev side uue memoriaaliga "Mälestusmärk Euroopa hukkunud juutidele", mida siis nüüd vaatamas sai käidud.


Pagenduse aed (vasakul) ja holokausti memoriaal (paremal)

Uue holokausti memoriaali projektikonkurss kukkus muide läbi. Peter Eisenmanni tänane lahendus tekkis alles teises voorus ning sedagi täiendati sõnumi defineerimiseks muuseumikesega, mis paikneb memoriaali all.

Tulemus on jälle raju kaaluga betoon ja seda siingi rõhumas nii füüsisele kui vaimule. Võimas, ent vastuoluline, kuivõrd mõnigi külastaja kipub keskkonda tajuma kohana, kus tuleks eelkõige rõõmsalt peitust mängida. Oma võlu on tõsi küll, neis kilgeteski, mis memoriaali betoontahukate vahel kaikuvad – tundub, et need hääled võiks samas kuuluda koonduslaagritesse elu jätnu lastele-noortele. Enamasti sa kuskile sammaste vahele kadunud hõikujat ju ei näe.

Ent siinkohal ei ole minu taotluseks laskuda mõtetesse hukkunud juutide kurva saatuse üle – seda võib iga külastaja kohapealgi teha – vaid mõelda sellest, mis meil Eestis vahel puudu jääb. Nimelt ambitsioonist olla rahvas, kes tahab olla eriline ja selle nimel pingutada. Olgu siis kasvõi meenutamaks meiegi rängavõitu ja keerulist ajalugu. Paradoksaalne, ent meie ksenofoobsetel rahvuslastel oleks siinkohal juudirahvalt vägagi palju õppida.

Soovitaks soojalt kõigile Berliini sattudes neid kahte objekti külastada ja mõelda, kas ühel mälestusmärgil saaks ja võiks olla miski lugu, mida ka maailma laiemale üldsusele rääkida.

Ike Volkov on ikkagi munadeta mees?

EDIT (14.03.2008):
Tunnistades viga - alljärgnev on hale möga, kuna keegi "sambatoetaja" oli omavoliliselt ja pahatahtliku initsiatiivi baasil Volkovi totajate nimekirja lisanud. Volkov olla protestinud e-maili teel, aga nimekirjast teda maha ei võetud. Vähemalt mitte mitme pika päeva vältel. Eks see kõigi nende allkirjakogumiste häda kipub olema, et kontakt reaalsusega on mõjutatud pahatahtlike kodanike poolt.

Juba tundus, et Ike Volkov on arhliidu uue esimehena otsustanud näidata, et ta on munadega mees ja linna solkimine, mis tema ametnikukarjääri vältel nii hoogsalt käis, oli pigem järeleandmine keskerakondliku poliitika survele.

Tundus, et arhliidu sambavastane avaldus on Volkovi avalöök, aga selgub, et oli hoopis Ülar Marki lahkumiskingitus. Marki kiituseks tuleb muuhulgas mainida, kui linnavalitsus ja Volkov üritasid tulevast raekoja krunti kuskile pärapõrgusse planeerida, siis Ülar Marki juhitud arhliidu survel sattus see siiski märksa mõistlikumasse kohta (ehkki mitte ideaalsesse).

Igatahes on Volkov andud allkirja samba toetuseks sambapooldajate nimekirjas 1833. järjekorranumbri all. Võiks ju öelda, et näe – inimesel on ikkagi isiklik seisukoht ja ta suudab seda avaldada ka siis kui tema juhitud organisatsioon on teisel arvamusel.

Pole tõsi, selgub, et ta on ka arhliidus sama saamatu, kui linnavalitsuses – temast ei sõltu mitte midagi.

Mis Vabadussambaga lahti on?

Miks nüüd. Miks Arhitektide Liit alles nüüd reageerib? Miks sotsid võtavad seisukoha alles siis, kui kipub liiga hilja olema? Miks alles nüüd allkirjasid korjatakse?

Tundub, et asi algas Ike Volkovist. See mees vajas hädasti midagi, mis temast Arhitektide Liidu esimehena tõsiseltvõetava tegelase teeks. Oli ju valdav osa tema tegevusest Tallinna Linnavalitsuses üks hale läbikukk ja tragöödia.

Täielikuks katastroofiks kujunes kogu Sakala konkurss ja sellele järgnenu, Vabaduse Väljakust saab muinsuskaitsjate, riigi, Tallinna linna ja praamikunni koostöös paras käkk, tulevat raekoda üritati toppida kuskile arusaamatusse sohu, merre sätitakse väga imeliku taustaga Kalevipoega jne, jne, jne ...

Raske oli uskuda, et Volkov piisavalt loll oli, et kogu see jama temast lähtus. Igatahes tundub, et tal sai sealsest jamast kõrini ja nüüd napilt uude ametisse pääsenuna otsustas ta end näidata munadega mehena. See on ju tegelikult väga tore, suisa üllatav isegi. Siiras rõõm siinkohal.

Lisaks on Volkovil nüüd väga eriline kogemus – ta teab lõpuks väga hästi kuidas asjad linnaruumis kujunevad, kui otsustajaks on poliitiline tahe.

Niisiis tegi arhliit toreda avalduse, kus ei puudunud ka positiivne programm – ettepanek taastada üks varasem monument, mis erinevalt nüüdsest sambast oleks tõepoolest ka väärikas ja esteetiline objekt. Ajastatud oli see ka väga hästi – kohe selle otsa, et meedia avastas niigi rahva arvates kuluka samba märkimisväärse hinnatõusu.

Väidetavalt Katrin Kivimaa korraldatud (huvitav, kelle poolt toetatud) allkirjaaktsioon sai samuti kenasti selle avalduse otsa lükitud. Jällegi on põhjust kiita. Parem hilja kui mitte kunagi.

Nüüd edasi juhtus seevastu midagi põnevat. Sotsid hakkasid ka samba vastu protestima ja väidetavalt pea kogu fraktsiooniga. Erilised täid ja nälkjad. Kui nad nii üksmeelsed on siis kus nad varem olid? Siiamaani oli saba sorgus vaja Ansipi taldu lakkuda? Huvitav kas nad julgevad ka natuke ultimatiivsemalt käituda? Näiteks ähvardada valitsusest lahkuda kui sammast ei tule? Siis nad võiks ju ennast natuke rehabiliteeridagi.

Aga samas ei ole halba heata. Eks on ka muudes erakondades südametunnistusega inimesi, kes julgevad nüüd ehk natuke selga sirgu ajada ja tõepoolest eksisteerib tänu sotside hilisele ärkamisele miski võimalus, et see sambateema Toompealgi lainetuse tekitab. Ehk on siis olemas ka õhkõrn võimalus, et seda ilgust sinna nõlvale ei kerkigi?

Tõepoolest, miks seda sammast siis ikka 90. aastapäevaks tingimata vaja on. Et Ansip saaks seda avades end kinnistada esirahvuslasena? Omal ajal oli kommarite seas liiga pisike nina, et punasammaste avamist talle ei võimaldatud?

Või on meie vabaduse 90. aastane iga nii kõrge, et iga natukenegi ümmargusem number on tähelepanuväärne, kuna vanainimene kipub lihtsalt ära surema?

Lõpuks tahaks selle allkirjaaktsiooni üle veel korra oma heameelt väljendada – igaüks saab vähemalt oma tulevaste laste-laste-laste jaoks kirja panna, et nende esivanem ei aktsepteerinud Vabaduse (Väljaku) ärasolkimist.

http://www.vabadusesammas.co.ee/

P.S. Selle pöördumise teksti autoriks näikse olevat paraku lauajalg. Mis puutub siia rist, liiatigi vabaduse rist? Autorid kardavad, et muidu kirjutavad kristlased ka alla? Veel hullem, äkki kirjutab suisa mõni rahvuslane alla? Miks te ei julge rääkida sellest, kuidas Vabaduse väljak üldse lähiaastatel välja hakkab nägema??? Kus on pildid sellest kui jube hakkab kogu see sambavärk välja nägema näiteks Palace’i eest vaadatuna?

Veel vabaduse sambast.

21. detsembril ilmus Postimehes Enn Soosaare ja Jüri Arraku lugu „Aeg on võidusambaga edasi minna“.

Üks lõik jäi ses loos silma. Autorid kirjutavad: „Endastmõistetavalt hoidku Eesti tegijad ja nende töö hindajad silme ees Euroopa kunstimetropolide parimaid saavutusi. Aga samal ajal tuleb tõele näkku vaadata. Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel. Rääkimata meeletutest rahasummadest, mida maailma suurlinnad matavad oma memoriaalrajatistesse, et neid hiljem kaema sõidetaks.“

Sarnase hoiakuga jäeti Eesti 1939 aastal venelastele. Võibolla ei peagi „orjapõlvest“ pääsenud väikerahval olema suuremaid ambitsioone? Ehk tuleks tõesti püssi põõsasse viskamine võtta mittediskuteeritavaks normiks?

Sõjaajaloolastest Jaak Pihlak kirjutab 20. novembri Postimehe artiklis nõnda: „Tõesti, maitse on ajas vägagi muutuv. Eriti on ta seda veel kunstis. Olgu näitena kujur Amandus Adamson, kelle Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid kunstieksperdid enne Teist maailmasõda põlastasid, kuid avalikkus hindas. Praegu on eksperdid leidnud Adamsoni tehtu hea tasemega olevat!”

Kahjuks ta eksib. Adamsoni sammaste valdav enamik on ka tänases skaalas endiselt mannetud ja saamatud. Kindlast on kunstnikke, kelle looming on omast ajast ees, aga kahjuks on ka selliseid, kes on lihtsalt küündimatud ning kellede küündimatust varjutab ehk mõni õnneliku sähvatusena sündinud hea taies. Jumal on helde. Kahju, et ta ei olnud helde ei Vabadussamba konkursi žürii, ega võidukavandi autorite vastu.

Kuskil meedias avaldatud küsitluse järgi peab 74% Eesti rahvast praegust kavandit ilusaks. Vaadates ümbritsevat maitsetust on see tulemus isegi üllatavalt hea. Ei saa küll täie kindlusega väita, et 26% kaasmaalastest on ilmtingimata parema maitsega, aga kõik ei ole siiski kadunud. Igatahes on mul hea meel kuuluda selle seltskonna hulka, kelle maitse massi omast erinev on. Suure tõenäosusega ka parem.

Monumendist

Lõpuks on Vabariik valinud Vabadussõja monumendi kavandi ja esmapilgul näib, et möllumeestest rahvuslastel Kalev Rebasel, Jüri Liimil ja Tiit Madissonil on põhjust rõõmustada. Oh seda õnne - speerlik monument Vabadussõja ristiga. Keda see ikka kotib, et kolmanda riigi peaarhitekti stiil oli natuke peenem.

No ja lõpuks on põhjust rõõmustada ka Savisaarel. Seni arusaamatu korstnakompleksina mõjunud vabaduse kell näeb tulevase samba kõrval välja nagu ilus ja viimistletud pärismonument, olgugi pisem, aga see eest arusaadavama esteetikaga.

Või kui nüüd mõtlema hakata, siis äkki ei peakski Rebane-Madisson-Liim nii rõõmsad olema, on ju viimase aastakümne jooksul Euroopas püstitatud juutlusele ja sellega seotud traagikale pühendatud holokausti memoriaalid Berliinis (Eisenman) ja Viinis (Whitread) märksa esteetilisemad, moodsamad ja pilkupüüdvamad.

Ja kui nüüd võrrelda uut sammast ärakolitud pronksmehega, siis on toogi märksa peenema kunstikeelega ja põnevama olekuga mälestusmärk.

Vaevalt, et see rahvuslasi kotib. Oli ju nende püstitatud Lihula sammaski üks hale käkk, mis vähemasti esteetilises plaanis kadunud sõjameestele vaid solvavalt sai mõjuda.
Et ehk on nad ikka õnnelikud edasi.

P.S. Tulgu nüüd keegi ütlema, et Kangro on halb skulptor. Kuidagi ei oska öelda, et auväärse zhürii väljavalitud sambakavand Kalevipojast parem oleks…