Köleri rekord

Sattusin hiljuti lugema ühe kooli gümnasistide kunstiajaloo kontrolltöid, kus ülesandeks oli muuhulgas kirjeldada üht Eesti kunstnikku. Enamik oli märganud Kristjan Rauda. Johan Köler oli üsna tasavägiselt teisel positsioonil koos Konrad Mägiga. Raud on vast enim "Eesti", Köler enim "päris kunst" ja Mägi enim "lahe".

Köleri tänane rekord 2,7 miljoni krooniga markeerib ehk tänast majanduse seisu. Raha väärtus on küsitav, aga Köler on ikkagi esimene Eesti kunstnik. Nüüd siis ka kalleim. Kummalised on need kriisihetkede väljundid - panevad otsima seda, mis on ajatu.

Huvitav, millal hakkab Raud rekordeid püstitama? Sattusin kunagi vaatama ühe tänase poliitiku vanaisa poolt soetatud pildikogu, kus teiste hulgas olid ka päris kenad Rauad. Ta tahtis neid toona maha müüa. Keelitasin loobuma. Alles on need pildid poliitikuhärral siiani ja tundub, et käes on hetk, kus taieste eest saaks ka väärika hinna. Samas tundub, et ta mõistis, et vanaisa tehtud investeering on ajatu ning müügikiusatusest üleoleku hind on veel suurem siis, kui tema lapselapsed on täisikka jõudnud.

Igatahes tahaks Köleri ostjale (kes iganes ta ongi) õnne soovida. Iga selline maal on erilisem kui100-ruudune korter Tallinna vanalinnas. Ka 5 miljonit ei oleks liig pildi eest, mis defineerib meie kultuuri alustalasid. Õnne ka Vaala galeriile, kes järjekordselt tõestas oma keskset rolli kohalikul kunstiturul.

Omaette mõtlen, et kui minu valduses oleks selline pilt, siis kuidas ma seda hoidma peaksin? Kas ma julgeksin seda oma koduseinal eksponeerida? Oleksin võimeline garanteerima selle säilimise järeltulevatele põlvedele?

Ja huvitav oleks teada, kas leidub mõnes erakogus Oskar Kallise pilt, mida ebatõenäolises tulevikus oma ootamatult teenitud miljonite eest soetada saaks.

Illustreeriv pilt rekordmaalist on meedia vahenduselt pärit Vaala galeriilt.

Rahvuslased on silmakirjalikud

On esimese detsembri öö ja ma istun arvuti taga. Ei ole und. Vabaduse väljakul on miski sammas saanud enda külge Tšehhi proletariaadi nikerdatud klaastahvlid.

Tänasel õhtul sai koos hää sõbraga läbi astutud Ernst Põdderi haualt. See mees võttis kahekümne neljandal aastal vaevaks lüüa tagasi kommunistide poolne riigi hävitamise katse. Haud uppus pimedusse.

Tõsi, vist päeval olid sinna toodud kaitseväe poolt pärjad ja mõned küünlad, mis õhtuks olid kustunud. Rahva poolt mitte midagi. Jätsime sinna omad küünlad ja imestasime. Mitte, et me oleks miskid korralikud rahvuslased. Andke andeks, aga mitmed minu parimad õpetajad on olnud juudid. Esivanemad venelased. Ei oska olla nahkpäine rahvuslane. Aga oma sangareid ma armastan.

Ei osanud neid ehk piisavalt tähele panna, kuni pronkssõduri viimisega hauamaale rikuti tasakaal. Igal punaste pühal õitsevad pronkssõduri jalamil lilled ning igal meie pühal on kindralite hauad rahva sügavas unustusunes.

Venelased (punased) hoolivad, aga meil on ükskõik. Võimalik, et see maa ei olegi enam meie oma, kuna me ei oska siinset mälestust hoida.

Õhtustes uudistes ei ole mittedetsembrimässu mälestus, vaid endise nahkpea ja hilisema narkari eksisamaalitlase Kalev Rebase vägiteod.

Tuleval aastal avab ekskommunistist Tartu külavanem Ansip asja, mil nimeks Vabaduse sammas. Palju õnne. See inetu käkk ongi paras rahvale, kes oma sangareid ei viitsi mäletada. Rahvusliku ideaali unelm.

Kauaks seda rahvast?

Miks uue Raekoja arhitektuurikonkurss aia taha läheb?

Üks siia blogisse eksinud vaataja esitas sellise ülbevõitu väite peale küsimuse - mis siis muud, kui tuleb vastata.

Esiteks, kogu tulevase raekojaga piirneva ala tulevik on lahtine, et mitte öelda tume. Siin naabruses on Linnahall ja mõned sellega piirnevad kinnistud, mis ei ole sugugi väiksed. Lisaks Skoone bastion, Kalasadam ja elektrijaama territoorium. Kõiki neid kinnistuid ühendab üks nüanss – keegi ei tea õieti, mis seal saab tulevikus toimuma. Nii on linna kriitilise tähtsusega piirkonnas (sisuliselt merevärav) ala, mille tuleviku suhtes linnal selge nägemus puudub. Olgu, midagi on – soovitakse, et Skoone bastion oleks puhkevöönd, nähakse ette, et siit suundub läbi olulise kommuuterina Põhjaväil, loodetakse, et linnavalli päris maha ei lõhuta ja, et sellel säilib miski avalik funktsioon. Lisaks oodatakse, et Kalasadamasse tekib kaasaegne ja esinduslik linnaruum.

Sellest kõigest on kahjuks natuke vähe, kuna toimiva linnaruumi teke eeldab ka selget funktsionaalset ettekujutust – teadmist selles osas, kas ja kuidas linnaruumis suurt potentsiaali omav piirkond tõmbekeskusena toimima hakkab.

Raekoja osas tekivad küsimused – kuhu poole ta avaneb? Kas kuhugi tekib ala, mis mõtteliselt suudaks olla linnasüdames samavõrd oluline piirkond kui tänane Raekoja plats või Vabaduse väljak. Kuidas suhtestub raekoda Linnahalli kohale tekkiva tulevikuhoonega? Või jääbki sinna Linnahall praeguses vormis ja mahus (see on päris kahtlane). Mis saab ikkagi Skoone bastionist ja elektrijaamast? Kui me nüüd natuke meelde tuletame siis pidas taanlaste Tivoli sedavõrd atraktiivseks piirkonnaks, et oli veel mõned aastad tagasi valmis siia suunama oma üsna tõenäoliselt ajalooliselt suurima investeeringu. Plaan, mis kahjuks kooles haldussuutmatuse nahka. Ühe plaani ikaldumine samas ei vähenda ju ala väärtust.

Teiseks on arhitektuurikonkursi ebaõnnestumine Eesti Vabariigis selline järjepidev nähtus ja pea traditsioon.

Vabaduse samba konkurss on toonud linnale rohkem tüli kui sajandite üle ulatuvat au. Vabaduse väljakugagi on toimunud suuremmaid ja väiksemaid nügimisi kunagise arhitektuurikonkursi tulemuse teemal ja kahjuks ei saa väga loota, et valmiva väljaku lahendus kedagi väga lõpuni rahuldab.

Sakala keskuse konkurss ebaõnnestus kõige haledamal moel.

Rahvusringhäälingu maja konkurss praeguse Raadiomaja kinnistule ebaõnnestus. Olgu, uuele kinnistule leiti siiski miski lahendus.

Kunstiakadeemia konkursi tulemus oli küll efektne ja linnaruumi väärtustav, ent keegi ei julge selle hoone lõplikku hinda isegi arvutama hakata.

Kunstimuuseumi hoone konkursi tulemus lükati kalevi alla ja realiseeriti alles siis kui keegi sellist maja selle koha peale enam ei oleks projekteerinud. Suht sama on seis ka Linnateatri uue hoonega.

Loetelu võiks ju jätkara ka ERMi uue hoonega, aga see on hetkel natuke valus teema. Või olgu, kas me oleme piisavalt rikkad, et luua midagi, mis ei too au, ega kuulsust ja millega me ise juba alustuseks päris rahul ei ole?

Lõpuks on mul kõva kahtlus, et nende konkursside puhul on kaks selget nüanssi, miks ebaõnnestumised on järjepidevad.

Olulisimaks probleemiks on tellijapoolse nägemuse puudumine. Tallinnas ei tea õieti keegi, kuidas linn peaks tulevikus välja nägema või arenema. Et Tartus on olukord veel hullem, ei ole vabandus (mitte, et nende külavanema vabariigi peaministriks olek laiemal tasandil olukorda kuidagi parandaks).

Sellega ositi seotud, ent natuke teistlaadi probleem on ambitsiooni puudumine. Mujal maailmas tehakse kriitiliste objektide konkursse teisiti. Ühe võimalusena kasutatakse kutsutud osalejatega konkurssi, kus juhusliku iseloomuga osalejatele tähelepanu ei pöörata ja minnakse kindla peale välja. Olgu siin näiteks kasvõi Vilniuse uue kunstimuuseumi konkurss, kuhu kutsuti vaid rahvusvahelised superstaarid. Olgugi, et nende tööd olid mõneti keskpärased, saadi sealt siiski maailma mastaabis tähelepanu äratav tulemus.

Teise võimalusena kasutatakse avatud konkurssi, kuhu on kutsutud (ja kinni makstud) ka ports vingeid tegijaid. Siinkohal on heaks näiteks Kiasma Helsinkis, kus üks kutsututest oli ka võitja. Jällegi olid ootused veidi kõrgemad, aga tellija oli piisavalt nõudlik, et saada kätte hea tulemus. Tolle teise lahenduse puhul on ka alati võimalus, et metsast astub välja keegi, kes loob uue kvaliteedi, kehtestades arhitektuuriajaloos uue nime ja suuruse. Kiasma puhul jooksid staarid natuke lati alt läbi ja meest metsast ei ilmunud …

Lõpuks on meil hetke tegu vaese ajaga. Kui keegi käibki välja väga vinge raekoja lahenduse siis on seda väga keeruline finantseerida. Keegi ei ole tahtnud (ega vist ka ei suuda) defineerida, kus on taluvuse lävi. Hullemgi – et kas meil lähiajal üldse on raha suurejoonelisemateks liigutusteks.

Pikk ja segane jutt sai, aga ehk sai küsija siit miskit aimdust, miks selline väide sai välja paisatud.

Kõige prestiižikam ööklubi?

Kunagi ebaseaduslikult rajatud hotellihoone hiljuti ehitusloata ehitatud katusekorrusel avati ööklubi. Omanikeks Farmi-Gabriel ja Raida-Adelina Niftalieva ning lubaduseks, et tuhandekroonise pääsmega ja linna kalleima alkoholiga ööklubi on ühtlasi linna prestiižikaim.

Nüüd tuletaks veel korra meelde maagilist sõna „prestiižikas“ algsemas tähenduses – nimelt tähistati antud terminiga kunagi pompöössust ja halba maitset.

Kuidas ühte hoonesse küll nii palju jama mahub? Halba ajalugu ja halba maitset.

Klubikülalisel soovitaks saabumiseks-lahkumiseks valida OÜ Climber Prestige opereeritav Silver Takso.

Ja mis Türgi nimi see Niftalieva on?

Miks Kalasadama planeering on hale?

Mitmeid aastaid on räägitud Tallinna rannapromenaadist ja linna avamisest merele. Kalasadama planeering on üks esimestest olulistest planeeringutest, mis võiks linna senisest paremal viisil merega siduda.

Tegu on kriitilise alaga, mis seob Linnahalli juurest algavat avalikku mereäärset ruumi Lennusadamaga, kus see paraku ka lõpeb. Planeeringuga loodetakse sellele alale tekitada uus kvaliteet.

Arvestades Tallinna praktikat on praegused protestiaktsioonid, ja nii ka Kalaranna elanike oma, mõneti justkui napakad – on ju meil kombeks protestida kõige uue ja kõigi muutuste vastu. Justkui polekski Eesti olnud üks kiiremini muutuvaid ühiskondasid hiljutistel 90ndatel.

Hea oleks siinkohal seletada, et protestivad kohalikud on lihtsalt rumalad ja et seda on ka kõik teised kisakõrid, kes pidurdavad linnaruumi arengut.

Tõtt-öelda võiks ju siinkohal neile lihtsalt kaasa tunda ja teatada, et va pidurid võtavad linnaelanikult võimaluse nautida uut ja väärtuslikku avalikku ruumi rannikualal ning seega on nende arvamus kindlasti oluline, aga mitte linna kui terviku seisukohalt.

Samas ei ole Tallinnas seni kahjuks ühtegi pretsedenti, kus hävitatud keskkonna asemele tekiks midagi, mis emotsionaalselt või keskkondlikult väärtuselt ületaks kadunut.

Kahjuks on seis kehv ka Kalasadama planeeringuga – kõrge potentsiaaliga rannaalale tekiks unine magalanurgake ja suhteliselt väikese mahuga jahisadam ning lootus avalikust ruumist mere ääres (olgugi, et vaid Linnahallist Lennusadamani) muutuks ähmaseks ajalooks. Ehk siis muinaslood rannapromenaadidest ja avatusest merele läheksid sujuvalt prügikasti.

Veel kurvemaks muutub pilt kui tuletame meelde, et Linnahalli ja seega ka Kalasadama kõrval asuva avaliku ruumi tulevik on tume.

Kõige selle kaose krooniks on samasse kõrvale planeeritud Raekoda, mille arhitektuurikonkurss kahjuks väga suure tõenäosusega läbi kukub.


Piltidel Hammarby Sjöstadi elamurajoon Stockholmis, mis on sealse rannikuala üks uuemaid, suuremaid ja põnevamaid kinnisvaraarendusi. Kindlasti mitte otsene eeskuju Kalasadamale, ent siiski linnaruumina märksa meeldivam kui Kalasadama praegune planeering. Muuhulgas tasuks tähele panna arenduse kõige vanemas osas kaipealsel säilitatud raudteed, mis annab põgusa vihje piirkonna tööstuslikule minevikule.

iPhone – ei jaksanud osta

Hapud, ütles rebane viinamarjade kohta.
Marssisin telefoni avaüritusele minagi ja lootsin sealt uue aparaadiga tagasi tulla. Et osutus kalliks? Võimalik. Tegelikult ei jaksanud ma lihtsalt füüsiliselt sabas seista. Pole harjunud. Võiks ju eeldada, et kui ma olen nõuka-aja sabasid näinud, siis on vajalik ettevalmistus olemas, aga siiski.

Tüütavalt vali muusikafoon ja võluv Heidy Purga, keda ma vist ei oska fännata, andsid viimase laksu. Nii iPede ma ka ei ole.

Lõpuks kojujõudnuna hakkasin mõtlema, et see summa on ka karm. Vana Ericssoni p990i kärab jätkuvalt ja miks ma peaks end kaheks aastaks siduma miski tüütu lepinguga tingimustes, kus kogu kommunikatsioonimaailm teeb sama ajaga 3-4 tirelt.

Võimalik, et see mõttekäik läheb üle, äkki tuleb ka iPhone’ile TomTomi navigaator, mis miskil arusaamatul põhjusel kuidagi turule ei kipu jõudma. Selle abiga ei jääks see moodne nutitelefon ka vähempeenete liigikaaslastega võrreldes vaeslapse ossa. Või copy-paste funktsioon. Või osutub mõni kolmas nüanss meeldivaks ettekäändeks uue telefoni soetamisel.

Lõpuks. Miks pagana pärast ei võiks telefoni eest lihtsalt ostusummat korraga lauda laduda? Miski 10k eest oleks seal ju vidinat küll.

Ehk peaks kokkuhoitud rahaga hoopis uue jalgratta ostma? Näiteks Skeppshulti Nature mudeli, mille raamigeomeetria on vähemalt sama kaunis kui iPhone’i tüüned jooned. Z-mudel on Skeppshultil paraku liiga kallis.

Crocs – maitsetuse lipulaev

Kui Crocs 2004 aktsiaemissiooni läbi viis, oli see üks jalatsitööstuse edukamaid. Toote enese edugi oli olnud sensatsiooniline. Olgugi, et algselt purjetajatele loodud toode, osutus Crocs ka mugavaks peenravahel askeldades. Ja mitte ainult. Inimesed tormasid kaunad jalas tänavatele, medpersonal võttis need kasutusele haiglates ja korraks juba tundus, et jalatsidisain on muutunud ajalooks. Kohati võis tänavapildis täheldada uudset õõtsumist – poroloonist lahtise kannaga jalanõudest tekitatud käimisrütmi.

Ühtäkki selgus, et Crocsist on saanud staatusesümbol, ent samas oli ilmne, et seda staatust ei tahagi keegi niiväga omada – kes see siis sooviks end defineerida stiilitu konformse lumpenina.

Jälgisin Crocsikandjaid suvel Itaalias. Need olid valdavas osas turistid ning kohvikutest-restoranidest, kus laudade all paistsid roosad plätud tasus eemale hoida – tegu oli enamasti üsna asjatute turistimenüüd serveerivate kohtadega.

Vaatasin Crocsi-inimesi ka Rootsis. Paljuski immigrandid, kellede jaoks kohalik kultuurikontekst erilist rolli ei oma.

Rootsis sai Crocs eriti vastiku tagasilöögi osaliseks. Nende jalanõude imeline võime olla elektriisolaatorid lubab koguda tõeliselt jõulistes kogustes staatilist elektrit. Kui ühes Rootsi haiglas tuvastati, et mõnedki aparaadid lülitusid Crocsi-inimestelt saadud surakate tõttu välja, keelati seal nende kaunade kasutamine. Crocs võib tappa …

Tänavu kevadel koliti Crocsi tootmine Kanadast Mehhikosse ja 600 kanadalast jäi tööta. Samal ajal jõudsid need kaunad ka meie poodidesse ning kallivõitu švamme hakkas müüma isegi Tallinna Kaubamaja.

Nüüd pasundavad mõned meie online uudistekanalid „Moehitt sügiseks – Krokokingad“. Meeldiv võimalus püsida maitsetuna ka külmade ilmade saabudes – pista vaid jalga vooderdatud švammid.

Püha Jüri

Üks minu lemmikmaalidest, mis tänases kontekstis kuidagi pidevalt meeles mõlgub.

Autoriks Paolo Uccello, 15. sajandi maalikunstnik, kes maalis gooti traditsioonis, ent erinevalt varasemast keskaegsest traditsioonist eksperimenteeris hoolega perspektiiviga.

Jutustamislaad on tal siiski keskaegselt võluv ja koos juba moodsama perspektiivitajuga on Uccello pildid kummalisel viisil ajatud, mis on pannud mõnegi tänase kunstniku tema kui eeskuju poole piiluma.

Jaksu Pühale Jürile hoolitsemaks maa eest, keda ahne lohe on sattunud ahistama.

Lähis-Ida söök restoranis Bazar

Tallinnas, aadressil Tulika põik 3 asub juba aastaid üks idamaisema olekuga söögikoht. Sai seda taas väisatud, et veenduda koha jätkuvas olemasolus.

Oligi alles. Külm jogurtisupp, mis on päästnud mõnegi raskemat sorti hommikupooliku oli jätkuvalt olemas ja endiselt hea. Sealt edasi tulid natuke nukramad leiud.

Tabbuli asemel serveeritakse ikka miskit tundmatut kus-kusiga rooga ning see salat esineb menüüs ilmselgelt ühe teise nime all. Huvitav, et menüü kujundaja kunagist apsakat pole siiani peetud vajalikuks korrigeerida.

Falafeli ei õnnestunudki tellida, vastati et pole. Tegu on ühe olulisima lähisidamaise mezega (suupistega) ning selle mittesaadavalolemine on Bazari viljeldava köögi puhul pea andestamatu.

Lõpuks olid roogade juurde serveeritud kebabilõikedki kuidagi kuivanud ja tuimad.

Ent ometi. Ikkagi oli Bazari pakutav vaheldus argisematele menüüdele Tallinnas tore, hea, et see jätkuvalt alles on. Samas oleks veel toredam tore kui keegi viitsiks neile konkurentsi pakkuda ja seda natuke elegantsemal tasemel. Kes tahab teada, kuidas näeb välja tõeliselt hea lähis-ida köök, võiks seada sammud hoopis Helsingisse, et proovida sealset liibanoni restorani Farouge. Taseme tõstmise võimalustest ettekujutuse saamiseks tasuks ka Bazari omanikel seal ära käia – näe, ka siin põhjamaal saab paremini.

Lasnamäe betoonlilled

Jälle on esile kerkinud diskussioonike monumentaalskulptuuri teemal.

Keskerakondlasest Lasnamäe linnoaosa vanem Kalle Klandorf, IRLi Lasnamäe osakonna esinaine Reet Trei ja muud tagurlikud elemendid on asunud materdama Leida Ilo betoonlillede kavandit.

Leida Ilo on muide suurepärane metallikunstnik, kes ennegi on vaimukat monumentaalskulptuuri loonud. Näiteks paljudele ammusest ajast tuttava Linnuvabriku muna, mis minugi lapsepõlves mööda nüri Peterburi maanteed sõitmise alati natuke põnevamaks ja rõõmsamaks muutis.

Kriitikud materdavad asjata – et Lasnamäe anonüümsevõitu keskkonda natukenegi elavamaks muuta, on tõepoolest vaja üsna mastaapseid rajatisi, mida need lillekesed ka on. Veidi identiteeti, värvi, vormi ja vaimukust oleks see, mille võrra Lasnamäe antud projektiga rikkamaks saaks.

http://www.postimees.ee/150608/esileht/siseuudised/tallinn/336876.php?irl-lasnamae-vajab-betoonlillede-asemel-elusaid-lilli

Restoran Kaerajaan – pole paha, ent arenguruumi jagub

Olgu alustuseks öeldud, et esimene mulje, mis sellest söögikohast avaneb on tühi ja igavavõitu ruum. See võib ju nii tunduda, aga tegelikult on interjöör väga mõnus. Rahvuslikkusele on lähenetud humoorika ja maitseka mänguga ning pea kõik detailid rokivad – lampidest kuni teenindava personali rõivastuseni. Toolidest rääkimata.

Menüü esmamulje on samuti petlik. Ohtralt võõrkeelseid nimetusi, ent nende taha peituvad (loodetavasti) eestimaised toiduained suurepärases kvaliteedis ning mis muud saakski olla meie köögi identiteediks. Interpreteeri talutare toidulauda kuidas tahad, aga silguvesi ja kartul au naturel pole kuigi tänuväärne menüümaterjal.

Valikusse sattusid üks eelroog ning üks pearoogadest, mis on köögile hinnangu andmiseks selgelt puudulik, ent ettekujutuse sellest, kas tasub tagasi minna, sai kätte küll.

Eelroaks läks käiku kukeseeneterriin naturaalse kitsejuustukreemi ja kirsstomatisalatiga, mis oli väga tore. Peaaegu. Ma loodan, et kukeseente terriinis mittetäheldamine ei olnud seotud repressiivse lähenemisega sellele võrratule metsamaiusele, vaid hoopis tühja kõhuga. See, et kitsejuustu maitse kipub nii ehk naa terriinis domineerima ei tohiks ju olla vabandus. Nimetagu toit siis kitsejuustuterriiniks kukeseente nüansiga. Aga roog keele all ei karjunud ja mul poleks midagi uue ringi vastu tulevikus.

Väga vahvaks osutus põhiroog jaanalinnulihast – liha oli jõuline ja punase veini kaste toetas seda kenasti. Metsaseened filotaignas olid natuke kahvatumad – seeneassortii, mille asemel oleks lootnud natuke domineerivamat nooti näiteks headest puravikest.

Seltskonna eripärast tingitud veinivalik oli selle toidu kontekstis küll totaalselt õnnetu kuid mitme kaassööja toitu toetas ta siiski väga palju paremini. Ise valisin lähtudes kaaslastest ja jätsin enda teadlikult vaeslapse rolli. Too Pinot Grigio oma kepsakusega (täiesti joodav vein tegelikult) oli põhiroa kõrval kui halb unenägu ning tarbida oleks tulnud mõnda üsnagi tugevat punast. Kaerajaani veinikaarti internetis ei leidu ja seetõttu ei oska pragu midagi soovitada. Kehv mälu, eks ole.

Mis veinidesse puutub siis valik oli üldjoontes kergelt napp. Tipud puudusid ja kallima otsa tekitasid ogaralt suure juurdehindlusega keskmise hinnaklassi veinid. Et mul juhuse najal on olnud rõõm Liviko maaletoodavast veinivalikust keskmisest parem ülevaade saada, siis ei jäänud mulle selle importööri valiku dominant sugugi märkamatuks. See pole paha, kuivõrd neil on ka märksa ägedamaid veine, mille hulgast Kaerajaani veinikeldritki täiendada saaks.

Näiteid? Rislinguvalik tipnes Rheingau Baron Knyphauseniga, mis on poes kenasti Nautimuse sildiga tähistatud – tubli laiatarbevein, aga mitte enamat. 480 kr 120 kr veini eest on metsik hind. Olgugi, et Raekoja plats, ent sammuke mäest alla Vene tänavasse väga hea teeninduse ja roogadevalikuga RIBEsse ning sealsest veinikaardist leiame Charta Riesling Kabinett’i (jällegi Liviko imporditud) 450 kr-ga. S.o. 4x juurdehindlus vs 2x juurdehindlus ja mis veel hullem – veinide kvaliteedivahe on ka väga julmalt Charta kasuks. Tundub soovina ekspluateerida turiste.
Väga inetu, selline pragmatism ei sobi kuidagi vanalinna peaväljaku ääres kohalikku kööki vääristavale restoranile. Olgu siis juurdehindlus, aga valik ei tohiks piirduda pseudokalli laiatarbeveiniga ja seda kindlasti mitte rislingute osas. Vähem ahnust ja rohkem vaeva töös veinikaardiga paluks.

Üks märkus menüü osas. Piisavalt kallis restoran, et oma tooraine osas teha väike kummardus tarnijatele ja anda kvaliteedigarantii toorainete osas. Pange palun kirja, kust need pärit on, see ei ole info, mida peaks teenindavalt personalilt küsima. Ehk oleks võinud ka, aga peale seda kui sai vastust saamata uuritud nende võluvate interjööride varasema rakenduse kohta, ei tekkinud täiendavat isu vastuseta jäävaid küsimusi esitada.


Kokkuvõtteks

Mõnusalt palju valgust ja nauditavad vaated Raekoja platsile.

Interjöör toimib kindlasti paremini suurema täituvuse korral. See, et koht tühjana natuke lagedana mõjub ei ole sugugi disainiviga, inimesed on interjööri oluliseks osaks.

Veinikaart on koha ambitsiooni arvestades selgelt tagasihoidlik, ent lisaks paraku ka konkurentidega võrreldes kallis.

Menüü pole paha. Natuke liiga püüdlikult fusioon, aga nauditav siiski. Kindlasti tasub külastada rohkem kui ühel korral, kuivõrd erinevalt eesti keskmisest ei ole siinsed toidud kaugeltki igavad.

Mina kempsus ei käinud, ent mantelkorstnas paiknev ruumike olla vaatamisväärsus. Unustage kempsuvõistlus, mis näikse olevat vallutanud Tallinna ja nautige hoopis näiteks toole ja valgusteid - ägedalt rahvuslikud, moodsalt vallatud ja vääriksid tiražeerimist ning müügilolekut mõneski väärikas kodumaises disainiäris.

Restorani peab vägagi julge Rakvre ettevõtja, kes muuhulgas on just valmis saanud Rakverekontekstis uskumatuna mõjuva veekeskuse. Jagugu tal õnne ja kliente, et tulevikuski õnnestuks rutiinivabaid projekte edukalt ellu viia.

Berliin, juudid ja holokaust

Ma nägin nüüd Berliini holokausti memoriaali ära. Selle sama, mis meie sambadiskussioonidestki korduvalt on läbi jooksnud. Tolle sama, mis muuhulgas annab Jüri Arrakule (ja Enn Soosaarele) alust väita: „Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel.“

Tegelikult algas holokaustimälestuse turismiatraktsiooniks muutmine Berliinis juba mitmeid aastaid tagasi, täpsemalt 1999 (uksed avati 2001), mil sealne Juudimuuseum (Jüdisches Museum Berlin) sai endale hüpermoodsa Daniel Libeskindi projekteeritud uue hoone. 1997 oli uksed avanud muuseumiarhitektuuris epohhiloov Frank Gehry projekteeritud Bilbao Guggenheim ja nii pidi uuest muuseumist Berliiniski saama midagi, mis oma silmapaistva olekuga suudaks olla sõltumata kogudest ja ekspositsioonist turismiatraktsiooniks. Või siis muuseumi loojate lootuses ehk lihtsalt tähelepanuväärseks ehitiseks.

Libeskindi arhitektuurne lahendus oli sedavõrd keerukas, et kõik lootused ehituseelarves püsida purunesid. Projekti muudeti lihtsamaks, kuid sellestki ei piisanud. Õnneks jätkus tellijail oidu eelarvet suurendada ja välja tuli midagi, mis maailma tähelepanu köitis ning rajas ka oma arhitektile (tema esimese olulisema ehitisena) tee arhitektuuriilma kõrgsfääridesse.

Esialgsest eskiisist jäi alles hoone siksaki-kujuline põhiplaan, kaotsi läksid viltused seinad, mis said võimaluse realiseeruda Libeskindi hilisemates projektides, eriti 2006. Aastal avatud Denveri Kunstimuuseumi laiendusena avatud Frederic C. Hamilton Building’us. See

Juudimuuseum on üks jube hoone. Jube mitte esteetilise kvaliteedi osas, vaid pigem oma füüsilise mõju poolest. Repressiivne, depressiivne ja oma külaliste üle jõuliselt domineeriv.

Õnnetuseks domineerib maja ka ekspositsiooni üle ja nii kipuvad eksponaadid ja stendid jääma pigem formaalseks ruumitäiteks. Ekspositsioonist palju kõnekam on seal näiteks ruumiinstallatsioon „Langenud lehed“.

Berliini holokaustimälestiste tuleviku osas on muuseumi õuel põnevaks tulevikuennustajaks Pagenduse Aed – betoonsammastest koosnev objekt muuseumi varjus. Kummalisel moel on sel vägagi tugev side uue memoriaaliga "Mälestusmärk Euroopa hukkunud juutidele", mida siis nüüd vaatamas sai käidud.


Pagenduse aed (vasakul) ja holokausti memoriaal (paremal)

Uue holokausti memoriaali projektikonkurss kukkus muide läbi. Peter Eisenmanni tänane lahendus tekkis alles teises voorus ning sedagi täiendati sõnumi defineerimiseks muuseumikesega, mis paikneb memoriaali all.

Tulemus on jälle raju kaaluga betoon ja seda siingi rõhumas nii füüsisele kui vaimule. Võimas, ent vastuoluline, kuivõrd mõnigi külastaja kipub keskkonda tajuma kohana, kus tuleks eelkõige rõõmsalt peitust mängida. Oma võlu on tõsi küll, neis kilgeteski, mis memoriaali betoontahukate vahel kaikuvad – tundub, et need hääled võiks samas kuuluda koonduslaagritesse elu jätnu lastele-noortele. Enamasti sa kuskile sammaste vahele kadunud hõikujat ju ei näe.

Ent siinkohal ei ole minu taotluseks laskuda mõtetesse hukkunud juutide kurva saatuse üle – seda võib iga külastaja kohapealgi teha – vaid mõelda sellest, mis meil Eestis vahel puudu jääb. Nimelt ambitsioonist olla rahvas, kes tahab olla eriline ja selle nimel pingutada. Olgu siis kasvõi meenutamaks meiegi rängavõitu ja keerulist ajalugu. Paradoksaalne, ent meie ksenofoobsetel rahvuslastel oleks siinkohal juudirahvalt vägagi palju õppida.

Soovitaks soojalt kõigile Berliini sattudes neid kahte objekti külastada ja mõelda, kas ühel mälestusmärgil saaks ja võiks olla miski lugu, mida ka maailma laiemale üldsusele rääkida.

Imre Kose ja teenindus

Käsin pühapäeval Mercados söömas. Palju head on räägitud ja võimalik, et kõik ongi tõsi. Aga miskipärast leidsin ma eest väikese toiduvaliku, plastkarbis serveeritud sushi ja ettekandja, kes kõrvallauda kohvi jooma tulnud sõbranjele rääkis kuidas Imre Kose paneb rõhku teenindusele. Minu laud oli samal ajal täis ärasöödud põhi- ja eelroogade nõusid, millede vahel sai üritatud magustoitu süüa. Teenindavaid persoone see ei kottinud. Way to go.

Toidul polnud viga midagi. Vast creme brulet’d ei tasuks lasta niimoodi letis vedeleda. Kui ikka kokad on leti taga, siis võiks viimase otsa vahetult enne laualeminekut vormistada. Espresso oli ka OK.

Koht ise nägi välja nagu bussijaama ootesaal, Tartu bussijaam võiks eeskuju võtta ja end ümber ehitada. Kui see saal äripäeval kohalike lõunastajatega täitub siis ehk näeb välja nagu korralik söökla.

Ike Volkov on ikkagi munadeta mees?

EDIT (14.03.2008):
Tunnistades viga - alljärgnev on hale möga, kuna keegi "sambatoetaja" oli omavoliliselt ja pahatahtliku initsiatiivi baasil Volkovi totajate nimekirja lisanud. Volkov olla protestinud e-maili teel, aga nimekirjast teda maha ei võetud. Vähemalt mitte mitme pika päeva vältel. Eks see kõigi nende allkirjakogumiste häda kipub olema, et kontakt reaalsusega on mõjutatud pahatahtlike kodanike poolt.

Juba tundus, et Ike Volkov on arhliidu uue esimehena otsustanud näidata, et ta on munadega mees ja linna solkimine, mis tema ametnikukarjääri vältel nii hoogsalt käis, oli pigem järeleandmine keskerakondliku poliitika survele.

Tundus, et arhliidu sambavastane avaldus on Volkovi avalöök, aga selgub, et oli hoopis Ülar Marki lahkumiskingitus. Marki kiituseks tuleb muuhulgas mainida, kui linnavalitsus ja Volkov üritasid tulevast raekoja krunti kuskile pärapõrgusse planeerida, siis Ülar Marki juhitud arhliidu survel sattus see siiski märksa mõistlikumasse kohta (ehkki mitte ideaalsesse).

Igatahes on Volkov andud allkirja samba toetuseks sambapooldajate nimekirjas 1833. järjekorranumbri all. Võiks ju öelda, et näe – inimesel on ikkagi isiklik seisukoht ja ta suudab seda avaldada ka siis kui tema juhitud organisatsioon on teisel arvamusel.

Pole tõsi, selgub, et ta on ka arhliidus sama saamatu, kui linnavalitsuses – temast ei sõltu mitte midagi.

Mis Vabadussambaga lahti on?

Miks nüüd. Miks Arhitektide Liit alles nüüd reageerib? Miks sotsid võtavad seisukoha alles siis, kui kipub liiga hilja olema? Miks alles nüüd allkirjasid korjatakse?

Tundub, et asi algas Ike Volkovist. See mees vajas hädasti midagi, mis temast Arhitektide Liidu esimehena tõsiseltvõetava tegelase teeks. Oli ju valdav osa tema tegevusest Tallinna Linnavalitsuses üks hale läbikukk ja tragöödia.

Täielikuks katastroofiks kujunes kogu Sakala konkurss ja sellele järgnenu, Vabaduse Väljakust saab muinsuskaitsjate, riigi, Tallinna linna ja praamikunni koostöös paras käkk, tulevat raekoda üritati toppida kuskile arusaamatusse sohu, merre sätitakse väga imeliku taustaga Kalevipoega jne, jne, jne ...

Raske oli uskuda, et Volkov piisavalt loll oli, et kogu see jama temast lähtus. Igatahes tundub, et tal sai sealsest jamast kõrini ja nüüd napilt uude ametisse pääsenuna otsustas ta end näidata munadega mehena. See on ju tegelikult väga tore, suisa üllatav isegi. Siiras rõõm siinkohal.

Lisaks on Volkovil nüüd väga eriline kogemus – ta teab lõpuks väga hästi kuidas asjad linnaruumis kujunevad, kui otsustajaks on poliitiline tahe.

Niisiis tegi arhliit toreda avalduse, kus ei puudunud ka positiivne programm – ettepanek taastada üks varasem monument, mis erinevalt nüüdsest sambast oleks tõepoolest ka väärikas ja esteetiline objekt. Ajastatud oli see ka väga hästi – kohe selle otsa, et meedia avastas niigi rahva arvates kuluka samba märkimisväärse hinnatõusu.

Väidetavalt Katrin Kivimaa korraldatud (huvitav, kelle poolt toetatud) allkirjaaktsioon sai samuti kenasti selle avalduse otsa lükitud. Jällegi on põhjust kiita. Parem hilja kui mitte kunagi.

Nüüd edasi juhtus seevastu midagi põnevat. Sotsid hakkasid ka samba vastu protestima ja väidetavalt pea kogu fraktsiooniga. Erilised täid ja nälkjad. Kui nad nii üksmeelsed on siis kus nad varem olid? Siiamaani oli saba sorgus vaja Ansipi taldu lakkuda? Huvitav kas nad julgevad ka natuke ultimatiivsemalt käituda? Näiteks ähvardada valitsusest lahkuda kui sammast ei tule? Siis nad võiks ju ennast natuke rehabiliteeridagi.

Aga samas ei ole halba heata. Eks on ka muudes erakondades südametunnistusega inimesi, kes julgevad nüüd ehk natuke selga sirgu ajada ja tõepoolest eksisteerib tänu sotside hilisele ärkamisele miski võimalus, et see sambateema Toompealgi lainetuse tekitab. Ehk on siis olemas ka õhkõrn võimalus, et seda ilgust sinna nõlvale ei kerkigi?

Tõepoolest, miks seda sammast siis ikka 90. aastapäevaks tingimata vaja on. Et Ansip saaks seda avades end kinnistada esirahvuslasena? Omal ajal oli kommarite seas liiga pisike nina, et punasammaste avamist talle ei võimaldatud?

Või on meie vabaduse 90. aastane iga nii kõrge, et iga natukenegi ümmargusem number on tähelepanuväärne, kuna vanainimene kipub lihtsalt ära surema?

Lõpuks tahaks selle allkirjaaktsiooni üle veel korra oma heameelt väljendada – igaüks saab vähemalt oma tulevaste laste-laste-laste jaoks kirja panna, et nende esivanem ei aktsepteerinud Vabaduse (Väljaku) ärasolkimist.

http://www.vabadusesammas.co.ee/

P.S. Selle pöördumise teksti autoriks näikse olevat paraku lauajalg. Mis puutub siia rist, liiatigi vabaduse rist? Autorid kardavad, et muidu kirjutavad kristlased ka alla? Veel hullem, äkki kirjutab suisa mõni rahvuslane alla? Miks te ei julge rääkida sellest, kuidas Vabaduse väljak üldse lähiaastatel välja hakkab nägema??? Kus on pildid sellest kui jube hakkab kogu see sambavärk välja nägema näiteks Palace’i eest vaadatuna?

Aastapäeva muljed

Mida võiks teha üks Eesti Vabariigi kodanik aastapäeval? Minna näiteks KUMUsse nautima vaba rahva ilujanu ja heita möödaminnes pilk ka mõne rahvusvahelise kunstimaailma suurkuju loomingule. Selline Noor-Eesti vaimus aastapäev. Pole kahjuks võimalik, KUMU osutus sel toredal päeval suvaliseks suletud betoonobjektiks.

Aga sellega üllatused ei lõppenud. Kummalisel kombel ei meenu presidendi aastapäeva kõnest muud kui meestepuudus, oluline teema seegi ja mõneti on selle äramainimises ehk midagigi, mis meenutab kadunud Presidendi ilmutusliku olekuga kõnesid.

Ent siiski – Laaneotsa kõne Pärnus oli otsapidi siiram ja jõulisem. "Külma sõja" kujund, mida Laaneots on märganud suurriikide juhtide sõnavõttudes oli päris terav leid ning kogu kõne tervikuna oli aateline, fokuseeritud ning terviklik. Muide, huvitav on, et kas ka Laidoner kunagi vene aktsendiga kõneles. Väga tõenäoline. Milline võluv järjepidevus see oleks. Olgu lisatud, et see sai mainitud ilma igasuguse irooniata.

Tallinna linnapildis jäi meelde vikerkaarevärvides Estonia. No ei ole president ju nii sots, et tingimata oleks sellist värvilahendust vaja.

Teine kummaline muljekatke tekkis Vabaduse platsilt, mis oma niiskuses ja üksilduses ning oma nime ja antud päeva pidulikkuse foonil mõjus kuidagi eriti troostituna. Ei kannatanud siin enam sõjaväeparaadigi pidada ning kuuldavasti kaobki see traditsioon ajaloo hämarusse, et teha ruumi ebaõnnestunult pisikese maa-aluse parkimismahuga sotsiaalsete funktsioonideta kivikõrbele, mida rohelisest pargivööndist eraldab üks kohmakas monstrum. Vabaduse väljakut peatselt tabav tragöödia on oma mitmetahulisuses küll keerukam teema, mida ehk lähitulevikus vähemalt tuttavatelegi peaks katsuma teadvustada.

Maitsetusepropaganda Päevalehes

Olen viimastel kuudel avastanud enda jaoks uue stiili- ja sisekujundusväljaande – Päevalehe. Täpsemalt nende ehitusrubriigi. Kui päris disainiajakirjad kajastavad valitud kortereid või maju, mida on sättinud hoolas sisekujundaja käsi, siis Päevalehes eelistatakse tavaliste inimeste enda poolt kujundatud interjööre. Mis on ju märksa toredam printsiip ja kajastades muuhulgas ka eesti rahva maitset.
Ei miskeid lõkse, mida seavad stiilitajuga inimesed – siin kajastatakse elu ennast ning kangelasteks on ehitaja, jurist jne.

Esimene lugu, mis mida ma suure elevusega sealt lugesin oli jutuke ühe Tartu ehitaja majast (kodanik Haidek – erinevalt disainiajakirjadest räägivad oma majadest siin rõõmuga ka autorid ise, ilma valehäbita ning varjamatu edevusega):
http://www.epl.ee/bosa/409583

Pilt EPL veebis

Keegi nutikas kommentaator avastas, et see maja on müügis (http://www.bonito.ee/3.4.htm) ning sisuliselt korraldas EPL ajakirjanik va Haidekule kena pisikese majamüügikampaania. Kahjuks on reaalsus vist ka keskmise eestlase jaoks nii jube, et maja on siiani müümata. Vaadake kindlasti pilte müügipakkumise juures.

Täna oli EPLil jälle hittlugu. Seekord ühe juristihärra Heino Junolaineni elamisest ja sisekujundajatööst. Väidetavalt on kodanik on suutnud ehitada klassitsistliku ilmega maja ning nagu nähtub pildimaterjalist ja tekstist, sisaldab maja sisemus ka kõiki teisi stiile. Lisaks on hästi läbi mõeldud murutraktori rallitrajektoorid aias.
Loo leiab siit:
http://www.epl.ee/bosa/417614

Pilt EPL veebis

Laisematele stiilinäide: „Trepiastmete sisse on paigaldatud päeval silmale nähtamatud LED-lambid. Öösel valgustavad need aga trepiastmeid. Pimedas ei pea lülitit otsima, sest trepituled süttivad liikumise peale. Trepi alt paljastub Saksa looduslik kaunistus, mis on üks väheseid välismaiseid ehitusmaterjale terve maja peale. See sai välja valitud huvitava ja kordumatu loodusliku mustri pärast. Selle seina ääres on ka pere kõige pisema liikme, vesikilpkonna kodu.“ Kõik ongi väga vinge, aga tervik ...

Ka muu selle rubriigi materjal on päris tore olnud, aga kuivõrd see pole sedavõrd stiiliküsimustega seotud siis sellest siin ehk ei räägiks.

Ahsoo. Esialgu tundus mulle, et lugudel on sama autor, aga tuli välja hoopis, et teisel on keegi Anna-Liisa Soomann ja esimesel keegi Silvia Sosaar. Võimalik, et mõlemad on blondid.

Niguliste kirikule?

Viimastel päevadel on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Kunstimuuseumi (EKM) vastasseis teemal Niguliste tagastamine meedias üksjagu kajastamist leidmas.

Eriti vastik situatsioon. EKM laiab ja ähvardab kunstiväärtused minema viia (enamuses kommunistliku režiimi kokkuröövitud kiriku varad).

Samas tundub, et EELK tahab kirikut tagasi vaid selleks, et nõude eest riigilt kompensatsiooni saada. Eht majavalitsuslik ahne käitumine (no ei oska seda organisatsiooni lõpuni kirikuks pidada). Miks ma nii arvan? Kui EELK seda hoonet tegelikult endale tahaks, siis oleks nad juba ammu hakanud rääkima sellest, kuidas seal ekspositsiooni ikka ja jätkuvalt edasi saaks pidada. Lisaks oleks nad ehk isegi välja mõelnud näiteks "Sakraalkunsti Uurimise Instituudi".

Aga EKM seda hoonet ka ei vääri. Olen ise korra näinud, kuidas nad seal moedemonstratsiooni korraldasid ja see on paraku sakraalruumis nõme, kohatu ja rõve. Tegelikult ei oska ma EKMi seni lõpuni armastada, kuni nad ühe rõveda kommunisti personaalmuuseumi peavad – viimast punast muuseumi Eestis.

Šampanjaklaas – käsitöö perfektsus

Mul õnnestus kohata šampanjaklaasi. Zwieseli klaaside The First seeriast. Imeilus vorm ja see, kuidas klaasi põhjast tõuseb üks katkematu mullirida – no võiks vaatama jäädagi. Käsitöö muidugi. Väärtustatud Red Dot disainiauhinnaga 2006 ja autoriks sugugi mitte disainer, vaid Pariisi Michelin’i 3 tähe restorani “Le Cinq” sommeljee Enrico Bernardo. Vaid armastus funktsiooni vastu ja inimkäe otsene puude suudavad luua sellist perfektsust. Muidugi kristallklaasist ja imelise kõlaga. Hakka või šampanjanautlejaks.

Aga osta järjekindlalt nii väärikat šampanjat, mida sobiks sellest klaasist juua – vastikult kallis, eksole. Hirmus palju tüütut tööd tuleks teha.

Pigem katsuks ise oma füüsise ja vaimuga teha midagi, mis ei oleks otseselt töö ja looks tulemuse, mis kunagi kedagi rõõmustab. Katsuks vahelduseks lapsele näiteks sulghäälikute korrektse kasutamise lõpuks selgeks õpetada. Ehk kirjutab kunagi midagi ilusat nii, et see on keeleliselt parem kui minu tekstid.

Klaasid:
http://www.zwiesel-1872.com/details/thefirst_details_e.htm

EELK - maitsetu kinnisvarahaldusettevõte

Alles see oli kui siia Tatari ja Kentmanni vahele tekkis Okaselt ja Lõokeselt üks kohatu massiga maja. Nüüd siis on kätt valgeks saamas R-Konsult.

Tegu on ühe igavesti põneva ettevõtmisega, kuivõrd selle maja alt/vahelt peaks hakkama läbi minema Rävala puiestee pikendus – tulevikutallinna üks intensiivsemaid liiklusaltareid. Arvestades tänast ehituskultuuri ja teades majade lühikesevõitu garantiiaegadest, ei kujuta ma tõesti ette kuidas see maja tekkivatele vibratsioonidele vastu hakkab pidama. Huvitav, kas keegi üldse kujutab?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Maja krunt kuulus ja osa tulevasest ehitisest kuulub EELKle, ehk siis pikemalt Eesti Evangeelsele Luterlikule kirikule. See Eesti suurimast kinnisvaraomanikust organisatsioon on jõuliselt murdmas kodumaise maitsetuse ja antiesteetika liidrite hulka. Või õigemini – on kindlustamas endale kohta absoluutses tipus. Möödunudaastane ajaloolise Vigala kiriku altari hävitamine, peapiiskopi juhitud žürii töö, mille tagajärjena on kerkimas erakordsest jube vabaduse sammas (ilmselt piisab piiskopi arvates sellest kui ta linna kohale ristimärgi saab riputada) ja nüüd linnaruumi ja tulevase vaatekoridori solkimine kaksiktorniga, mis tulevase Rävala puiestee ogaralt poolitab.

Ma ei ole miski antikristlane, et ma ilmtingimata kirikut tahaks sarjata, aga see, mis on saanud EELKst on lihtsalt kurb. Maitsetu kinnisvarahaldusettevõte, mille roll ühiskonnas väärtushinnangute kehtestamisel on olematu.

Tasapisi hakkab EELK tegevuses joonistuv muster tõsiselt häirivaks muutuma.

Talvised lilled Helsingis

Leidsin Helsingis Lasipalatsi tagant (Kamppi lähedalt) sellise kasvuhoone. Tuleb välja, et tegu on Kaisa Salmi installatsiooniga, mida peaks ilmestama ka kellegi Mia Hämäläise tehtud suve hääled. Kasvuhoone mõjus hallis lumevaes talves igati kosutavalt. Päris tore oleks kui keegi selle Tallinnasse klooniks.

Hesari kirjutab nimetatud objektist siin veidi põhjalikumalt:
http://www.hs.fi/kaupunki/artikkeli/Onkos+tullut++kes%C3%A4/HS20071219SI1KA047y5

Installatsiooni autoril on ka kodulehekülg, kus leidub ka varasema analoogilise projekti kirjeldus:
http://koti.welho.com/ksalmi/

Tehtud 79ndal eluaastal.

Arhitekti elukutse on mitmeti eriline – ehitised püsivad aastatuhandeid ja midagi kummalist on ka arhitektide eneste kestvuses. Ma ei tea vist ühtegi teist loovametit, kus tegijad oleks tasemel sedavõrd kõrges vanuses.

See hoone siin on Hans Otto teater Potsdamis, mille projekteeris Gottfried Böhm, üks tunnustatumaid kaasaegseid saksa arhitekte (muuhulgas maineka Pritzker'i preemia võitja), oma 79. eluaastal.

Võrrelge seda nüüd näiteks Puusepa Tartu Kaubamaja II-ga, mis kerkib Sakala auku. Miskipärast on mul kahtlus, et Puusepale ei saa tulevikus ka vanus abiks tulema.

Papa Böhm seevastu suutis tekitada Potsdami waterfront’i ergastava teatrihoone, mis mulle sedavõrd põnev tundus, et napis ajagraafikus sealse olulisima 20. sajandi arhitektuurimälestise Eisteinturmi ülevaatamine järgmisse Potsdami-külastusse nihkus. No ja kui päris aus olla, siis oli sel hämaral õhtutunnil teatrihoone tänu efektsele valgustusele ka muidu mõistlikum valik.

Tagasi tulles arhitektide vanuse juurde – Böhm ei ole selles vallas sugugi erakordne tegelane, kuivõrd ligi kuu aega tagasi 100-aastaseks saanud Oscar Niemeyer (muuhulgas samuti maineka Pritzker'i preemia võitja) tegeleb loominguga veel tänagi. Tõsi küll, uute majade jaoks enam jaksu ei jätku, skulptuuride jaoks seevastu küll. Samas oli Neimeyer 89-aastane kui ta projekteeris Niterói kaasaegse kunsti muuseumi – hoone, mida paljud peavad kunagiste Brasília arhitektuuripärlite autori karjääri suurimaks saavutuseks.

Ja keda see lõpuks kotib? Näiteks Tallinna linnaisade jaoks kipub arhitektuur olema sama kauge teema nagu lennuk lehmale. Ja ega ülejäänud poliitseltskond ka parem ei kipu olema.