On esimese detsembri öö ja ma istun arvuti taga. Ei ole und. Vabaduse väljakul on miski sammas saanud enda külge Tšehhi proletariaadi nikerdatud klaastahvlid.
Tänasel õhtul sai koos hää sõbraga läbi astutud Ernst Põdderi haualt. See mees võttis kahekümne neljandal aastal vaevaks lüüa tagasi kommunistide poolne riigi hävitamise katse. Haud uppus pimedusse.
Tõsi, vist päeval olid sinna toodud kaitseväe poolt pärjad ja mõned küünlad, mis õhtuks olid kustunud. Rahva poolt mitte midagi. Jätsime sinna omad küünlad ja imestasime. Mitte, et me oleks miskid korralikud rahvuslased. Andke andeks, aga mitmed minu parimad õpetajad on olnud juudid. Esivanemad venelased. Ei oska olla nahkpäine rahvuslane. Aga oma sangareid ma armastan.
Ei osanud neid ehk piisavalt tähele panna, kuni pronkssõduri viimisega hauamaale rikuti tasakaal. Igal punaste pühal õitsevad pronkssõduri jalamil lilled ning igal meie pühal on kindralite hauad rahva sügavas unustusunes.
Venelased (punased) hoolivad, aga meil on ükskõik. Võimalik, et see maa ei olegi enam meie oma, kuna me ei oska siinset mälestust hoida.
Õhtustes uudistes ei ole mittedetsembrimässu mälestus, vaid endise nahkpea ja hilisema narkari eksisamaalitlase Kalev Rebase vägiteod.
Tuleval aastal avab ekskommunistist Tartu külavanem Ansip asja, mil nimeks Vabaduse sammas. Palju õnne. See inetu käkk ongi paras rahvale, kes oma sangareid ei viitsi mäletada. Rahvusliku ideaali unelm.
Kauaks seda rahvast?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
jutu järgi otsustades oled isegi üks kibestunud nats. targem kui kalevrebased, aga ikkagi mingi rahvuslane, kuigi õnneks juba häbened seda sõna.
Pigem patrioot kui rahvuslane, aga ei häbane muide sõna rahvuslane. Olla siin maal mittepatrioot on litsakas olemine.
Postita kommentaar