Sattusin hiljuti lugema ühe kooli gümnasistide kunstiajaloo kontrolltöid, kus ülesandeks oli muuhulgas kirjeldada üht Eesti kunstnikku. Enamik oli märganud Kristjan Rauda. Johan Köler oli üsna tasavägiselt teisel positsioonil koos Konrad Mägiga. Raud on vast enim "Eesti", Köler enim "päris kunst" ja Mägi enim "lahe".
Köleri tänane rekord 2,7 miljoni krooniga markeerib ehk tänast majanduse seisu. Raha väärtus on küsitav, aga Köler on ikkagi esimene Eesti kunstnik. Nüüd siis ka kalleim. Kummalised on need kriisihetkede väljundid - panevad otsima seda, mis on ajatu.
Huvitav, millal hakkab Raud rekordeid püstitama? Sattusin kunagi vaatama ühe tänase poliitiku vanaisa poolt soetatud pildikogu, kus teiste hulgas olid ka päris kenad Rauad. Ta tahtis neid toona maha müüa. Keelitasin loobuma. Alles on need pildid poliitikuhärral siiani ja tundub, et käes on hetk, kus taieste eest saaks ka väärika hinna. Samas tundub, et ta mõistis, et vanaisa tehtud investeering on ajatu ning müügikiusatusest üleoleku hind on veel suurem siis, kui tema lapselapsed on täisikka jõudnud.
Igatahes tahaks Köleri ostjale (kes iganes ta ongi) õnne soovida. Iga selline maal on erilisem kui100-ruudune korter Tallinna vanalinnas. Ka 5 miljonit ei oleks liig pildi eest, mis defineerib meie kultuuri alustalasid. Õnne ka Vaala galeriile, kes järjekordselt tõestas oma keskset rolli kohalikul kunstiturul.
Omaette mõtlen, et kui minu valduses oleks selline pilt, siis kuidas ma seda hoidma peaksin? Kas ma julgeksin seda oma koduseinal eksponeerida? Oleksin võimeline garanteerima selle säilimise järeltulevatele põlvedele?
Ja huvitav oleks teada, kas leidub mõnes erakogus Oskar Kallise pilt, mida ebatõenäolises tulevikus oma ootamatult teenitud miljonite eest soetada saaks.
Illustreeriv pilt rekordmaalist on meedia vahenduselt pärit Vaala galeriilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar