Pronkssõdur - koopia autorid on pätid ja kaabakad

Lugesin just miski lehe veebiversioonist, et va kuldsõdur läheb nüüd Londonisse. Mis see nn kunstiteos siis tegelikult on? Tegu on lihtsalt vargusega, autorikaitseseaduse räige rikkumisega. Ehk siis koopia autor Norman ja tema kuraator Laimre on lihtsalt vargad.

Huvitav, miks Enn Roosi pärijad niisama vaiki istuvad? Pättidelt tuleks kompensatsioon sisse nõuda ning neile ka karistus taodelda. Ja mida teevad meie autorikaitseorganisatsioonid?

Embach Tours on pankrotis

Väga kurb lugu. Üks väheseid omanäolisi reisikorraldajaid on paraku lõpetanud tegevuse. Paljudele, kes reisi tellisid ja see saamata jäi, on toimunu kindlasti vihaleajav. Neile, kes on nautinud Embachi korraldatud häid reise, on see lihtsalt nukker.
Üks Eesti paremaid reisijuhte Ervin Ahti Org jätkab kindlasti kuskil mujal. Huvitav, kus?

Kanter - tubli poiss

Kanteri proua on sots ja tõesõna, ma ei armasta neid Marxi ideoloogiast lähtuvaid nälkjaid. A Kanter on ikkagi tubli - kehval päeval võtta MMilt medal, see on väga raju. Küllap astuvad kunagi mõlemad koos kenasti keskerakonda, kuhu sportlased näikse kuuluvat.

Jälle üks pidurist väikevald?

Siin Postimehe majandusportaalis on siis teemaks Piirisaar. Tartu maavanem Esta Tamm heidab neile ette, et kogukond ei suuda valda ülal pidada. Meenub mõnede aastate eest kuuldud kurioosne lugu, kus üks Piirissaarde suvemaja ehitada tahtnud inimene pidi koduvallast ametnikud kaasa võtma, kes saarel aitaksid ehitusluba vormistada – kohapeal puudus lihtsalt vastav kompetents.

Oleks justkui tegu pidurist väikevallaga. Võiks olla musternäidis omasuguste seas. Vallale tuleb räigelt peale maksta, kohalikku koolimaja turismiettevõtjatele majutusasutuseks ei müü ja laseb sel sootuks mädaneda. Jube pilt, eks ole?

On ja ei ole ka. Tegu on sureva vallaga. Nagu üks saare asjadega paremini kursis olev inimene väitis – seal pole enam ühtegi suguvõimelist naisterahvast.

Ent ometi. See, et saar ja kogukond vaikselt hääbub, ei ole otseselt kohalike viga. Saare rahvas elas omasoodu rohkem või vähem edukalt sadu aastaid, kuni tuli uus aeg – nõukogude võim. Vanasusulistest kalamehi see esialgu kuigivõrd ei häirinud. Kalapüüdmine on nii ehk teisiti kollektiivne tegevus, isegi kui püügivahendid on omad, siis tuleb ettevõtmisi ikka koordineerida. Nii oli Piirissaares kolhoos suhteliselt edukas, kuni see liideti mandri omadega ja tekkis suurmajand. Iseotsustamine kadus ning tasapisi hakkas tühjenema ka kool. Kuni jäigi päris tühjaks. Ei mäletagi, mis aastal see oli, aga igatahes vist päris sügaval nõukogudeajal. Kui mandril jälle uus võim tekkis siis oli Piirisaare jaoks rong juba läinud.

Poole kooli pole lapsi. Mõni nüüd ütleb, et vot, sestap tuleb ka mandril koole iga hinna eest säilitada. Jah, külakool algkoolina võiks toimida, edasi saab ju bussiga ka natuke kaugemale kooli. Kooli säilimine ei pea tähendama tingimata kogu koolitee läbimist kodukülas. Saarel on siiski kõik teisiti.

Piirisaares on ilus. Vanausuliste külade üheks tunnuseks on kord – majad on värvitud, peenrad sätitud, lilled õitsevad. Pudulojuseid pole kunagi talvel tuppa tassitud nii nagu see eestlastel kohati kunagi kombeks oli. Vanausulise kodu on püha koht, kuhu võõral niisama asja polegi. Pole tegelikult ka asja pärast. Privaatne ruum siiski. Võluv kultuur ja kenad inimesed, ehkki tõepoolest paljud joovad. Aga kus siis Eestis ei jooks. Külm on ju.

Tsiteeriks veel maavanemat: “Vestlustest valla juhtkonnaga on selgunud, et veevarustuse, kanalisatsiooni ja prügiveo lahendusi, mis tooksid valla elanikele kaasa kulutusi, peavad nad vastuvõtmatuks.” No on loll jutt, milleks seda Tallinna Vee stiilis jama sinna vaja on. Sadu aastaid on toimitud. Moodsas plaanis päris öko.

Veel maavanemat: “Olen korduvalt öelnud, et oleme valmis abistama Piirissaare valda ka projektide koostamisel ja taotluste kirjutamisel, kui vaid leiduks sealpoolne selge soov ja kontaktisik,” ütles Tamm. Miski hetk nõuti Piirissaarel arengukava koostamist. Täiesti jabur, kui selge sihina on ees haud. Mõni ütleks nüüd, et arendagu turismi. See ei toimi – võimalik, et kopikat tekiks natuke juurde, aga kohaliku kultuuri surm oleks veelgi kiirem.
Kihnu on meil kantud UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Piirissaare võinuks kah kunagi sinna sattuda, võiks ehk hea tahte korral veel nüüdki, aga odavam on neil lasta vist kaduda. See, et saarele reaalne sealse kultuuri raames püsiv ja end taastootev elu tekiks, on nii keeruline teema, et vaevalt, et keegi Eestis seda suunata oskaks. Veel vähem siis ka finantseerida.

Nii need vanausulised lähevad sinna kust nad kunagi kerkisid – ajaloo hämaratesse keerdkäikudesse. Küllap seda varsti ka mandril. Eestlasi see ei koti, kohalikke venelasi veel vähem.

Käige seal saarel ära, saate lastele-lastelastele kunagi rääkida, mis seal enne suvilarajooni teket oli.

P.S. Pildil jäädvustavad venemaised fototuristid suvel 2006 kohalikke vanamehi. Üks neist oli toona 93 aastat vana – käisid kahekesi mööda külatänavaid ja laulsid tsaariaegseid laulusid. Aasta hiljem oli too vanem härra haigevoodis. Tea, kas tahakski enam sinna sattuda. Illustreeritud kaduvus on päris õõvastav vaadata. Samas omal kõhedal moel kaunis.

Surev Nõva vald ...

... on üks paljudest, mis oma eksistentsi ülalpidamisega hakkama ei saa.

Postimehes võtab sõna üks vallaametnik, kes uhkelt teatab, et ühinemisi naabervaldadega ei tule:
http://www.e24.ee/?id=150454

Valus tõdemus sureva valla ühelt juhtpersoonilt. Enne läheme hauda, kui ühineme. Arengukavast saab lugeda, et kalmistu munitsipaliseerimisega juba tegeletakse. Ju siis on siht tõesti paigas.

20% kuludest vallavalitsuse ja volikogu ülalpidamisele, kool lonkab kõiki jalgu, aga ilmtingimata on vaja seda praeguses mahus avatuna hoida selle asemel, et moodustada lasteaed algkool, kust lapsed saaks minna edasi suurema õpilastearvu ja võimalustega põhikooli. Tulemuseks on pooletoobised Nõvakad, kelle kõrval legendaarselt keerulise geneetilise taustaga Prangli saare elanikud on tõelised vaimuhiiglased.
Hariduskulude osakaal 8 millises eelarves on praegu 40%. Kujutage ette, mis sealt üldse üle jääb. Samas on kindlasti veel metsikuma eelarvestruktuuriga valdasid.
Väärt lugemismaterjal on ka arengukava aastateks 2007-2017, kus sissejuhatuses küll räägitakse koostööst naabervaldadega, aga sisus pole sellest igaks juhuks midagi konkreetset (http://www.novavald.ee/docs/Nova_arengukava.pdf).

Hirmus kahju Nõvast. Nii kaunis kant, aga sedavõrd õnnetu. Kindlasti on haldureform rõve ja tekitab muuhulgas uusi probleeme, aga loota sellele, et praegused vallad ise suudavad edasi minna pole vist ka mõtet.

Natuke jänesekriitikat

Postimees räägib vahelduseks kultuuriministeeriumi kärbetekavast.




Kultuuriministeeriumi kavandatavates eelarvekärbetes investeeringuid koomale ei tõmmata, vaid vähendatakse tegevuskulusid ja programmilisi toetusi, teatas minister Laine Jänes.




Ehk siis tõlkes – tõmbame maha seda, mille eest reaalset kultuuri luuakse ja teeme ministrile monumente. Järgmisteks valimisteks jõuab mitu tükki valmis. Näiteks miski muuseumi Jänese valimisringkonda Tartusse. Aga need, kes tegelikult kultuuri ülal peaksid hoidma – tõmmaku kulusid kokku, kärpigu palku jne.




Igatahes on põdrad ka palju lahedamad kui jänesed.

Kaubamaja kotib partnerkaardi omanikke

Kohati on hakanud tunduma, et teeninduskultuur muutub Eestis keset kriisi paremaks. Tõsi, mitte Tallinna Kaubamajas. See asutus suutis mult mõneks ajaks võtta soovi sealt midagi osta. Pole ju tegu ainsa poega Tallinnas. Ebameeldiva üllatuse valmistas eile toiduosakonna müüja, kes keeldus kaarti aktsepteerimast kui selgus, et selle magnetriba ei anna taas infot välja. Kinkida 5% ostust Kaubamajale pole ju midagi ulmeliselt kulukat, aga täiesti napakas siiski.



Partnerkaart on lo-co kodeeringus kaart, ilmselt ka suhteliselt odavalt toodetud. Lisame võrdlemisi nirud kaardilugejad ja kogu see kokteil kokku tähendab, et kui kaarti on mõnda aega kasutatud, siis magnetribalt info lugemine muutub aina keerulisemaks.



Kindlasti on teiegi kaart loetud nõnda, et see pistetakse kile sisse või kokkumurtud paberi vahele ja saavutatakse nõnda parem klapp lugeja ja kaardi vahel. Veel ühe võimalusena saab müüja alati sisestada maksesüsteemi kaardi numbri ja ostja/soodustuse ka nõndaviisi tuvastada.



Nüüd väidab toiduosakonna müüja TK, et neil on keelatud aktsepteerida kaarti, mille magnetriba tõrgub. See siis reeglina ei ole mitte kasutajast, vaid tehnoloogilisest lahendusest tingitud probleem. Väljastada odavam kaart pikemaks ajaks säästab ju mitu krooni.



Nüüd tulevad teeninduskultuuri küsimused.



Kui kaardi lugemine tõesti vahel ei õnnestu ning on olemas alternatiivseid lahendusi, siis miks nende kasutamine keelata?



Kui Kaubamajale tundub, et mõistlik oleks kaart välja vahetada, siis miks nad ei kaardista probleemi, ei paku omalt poolt võimalust, et uus kaart tehakse valmis ja läkitatakse sulle koju või antakse üle kasvõi poes? See tehing kuidagi tehakse ära ja järgmise jaoks on uus kaart juba olemas.



Muidugi, uue kaardi vormistamine ei ole keeruline, jalutad infoletti ja teed selle ära. Aga selleks tuleb sinna siis planeerimatult kohale minna ja kui on kiire või infolett kellaaja tõttu suletud, siis sa sinna paraku ei jõua. Miks ei võiks see kaart sind juba ees oodata?



Ja pagan, oleks müüja osanud vabandadagi.



Aga ehk on tegu Kaubamaja kehva majandusliku seisuga? Nad on lõpuks ometi leidnud võimaluse, kuidas mõnede klientide osas marginaali 5% võrra suurendada? Nii ju kaotatakse kliente? Või üritavad nad kassiiri aega säästa ja nõnda tööjõu pealt kokku hoida? Eriti palju oleks tööjõudu vaja vähem kui inimesi Kaubamajas ei käiks.



Mõtlesin, kuidas peaks sellises olukorras reageerima. Jätaks kaubad kassalindile ja tassigu need siis ise saali tagasi. Kaubamaja ajavõit oleks seega läinud. Jõle tüütu. Ma ikka valin, mida ma ostan ja teise poodi minek ning kõige vajaliku kokkuotsimine kulutaks oluliselt rohkem aega ja raha kui see 5% väärt on.





P.S. Muidu on Kaubamaja toiduosakond ju hea pood, vaid kallis natuke. Märkasin rõõmuga, et üks mu lemmikveine Marques de Grinon’i Petit Verdot on neile müügile saabunud. Üheski teises supermarketis polegi seda veini kohanud. Natuke tavalise poekülastaja rutiinist väljas. Kallilt müüakse küll – 385 kr pudel. Kiil ja Co-st ehk maaletoojalt saab selle 323 krooniga.

Tropid laulupeol

Lisaks rõõmsale peonautijale satub laulupeole paraku alati ka ports troppe. Tegelased, kes trügivad sinna, kus nad ei peaks olema – dirigendipulti, autoga jalakäijatele mõeldud teedele, täis õlleklaasiga rahva keskele tunglema.




Olgu igaks juhuks mainitud, et loo esimesel pildil on lihtsalt kodanik, kel oli kenasti teemat illustreeriv särk. Ei ole tropp 99% tõenäosusega.




Esitropp oli muidugi Laine Jänes. Konkurentsitult. Mul pole midagi selle vastu, et kultuuriminister laulupeol kõnet peab – las saab rahvas kordki teada, kes seal ministeeriumis istub, kah hariv. Aga ajastus – miks peab seda kõnet pidama siis, kui pidu on hoo sisse saanud ja tõepoolest üheshingamine tekkimas. Kõnet oleks saanud ju ka päeva alguses pidada ja oma ametlikud soovid nõnda edastada. Koorijuhtimine oli antud kontekstis ikka lihtsalt täielik ****.




Troplust ka vaatajate sekka, kes katsus endale võimalikult suurt laagriplatsi haarata tõrjudes millega iganes kaasvaatajaid, kes lobises Isamaa aegu lihtsalt mobiiltelefoniga. Nagu poliitikud, nõnda ka rahvas.




Lõpuks miks sellest kirjutada? Aga kõrini sai ja seda koduteel, kus jalg- ja rattateel liikunud autodes kojusuunduvad tropid rõõmsal meelel jalutajaid kõnniteelt minema surusid. Paar pilti siis kah neist ahvidest Torupilli Selveri lähedalt. Ehk keegi tunneb ära, saab oma tuttavaid edasipidise tarbeks manitseda.

Sotsid ahju

Niisiis teine agressiivne poliitpostitus juba järgemööda.




Tsiteerime Postimeest: "Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor ütles, et säte, mis ei luba pensione vähendada, on inimlikult arusaadav ja sellest lähtuvalt ka vajalik."




Meie püha lehm on pensionär.




See on eriline klass, keda majandussurutis ei tohi puutuda. Inimesed, kellede ainsaks tagalaks on riik, kes nende eksistentsi kinni peab maksma. Neil pole hoolivaid lapsi, sugulasi, investeeringuid, ega ühtegi muud tagalat, mis raskes seisus tuge teeks. Sinnani jõudsid nad punases Eestis noolides Partei hüvesid.




Seevastu võtame lastelt ära koolilõunad, vähendame huvihariduse finantseerimist, vääname juurde töötusmaksu. Kehtestame kinnisvaramaksu ja tõstame maamaksu. Neist on pensionärid loomulikult vabastatud.




Ma ei oska muud öelda kui, et surnud sots on parim sots. Huumor eksole, ärge mind nüüd selle lause pärast vangi pange.




Otsin kapist uisud ja lähen rullima. Katsun sotsidega nõndaviisi samale lainele saada.




P.S. Ma olen ka parasiteeriv nähtus - elan ositi reklaamirahadest. Lihstalt aus konkurents võiks parasiitide seas valitseda. Fair game - pensionärid.

Kuldne Pronkssõdur – Laine Jänes astugu tagasi!

Verd! - karjub mu emotsionaalsem pool selle kuldse pronkssõduri peale. Miks küll? Ometi ei olnud ka mina arvamusel, et pronkssõdur oleks tulnud eemaldada. Vähemalt mitte enne viimaseid provokatiivseid konflikte.


Jah, pronkssõdur oli üks vastik sümbol ja muidu ebameeldiv mees, aga tal oli roll hoiatada – mehed, kui te Toompeal ja all-linnas sitta keerate, siis tulevad sellised. Hüüda - prouad, kui Hullud Päevad on teile olulisemad, kui omad lapsed, siis tulevad sellised mehed.


Olgu, käest läks ära see pronkssõduriteema ja ka see on nüüd ajalugu. Pronkssõdur kadus Tõnismäelt mitte rahvuslikkuse manifestatsioonina, vaid lugematute provokatsioonide jada tagajärjel.


Nüüd siis veel üks provokatsioon. Kunstiakadeemia tudengilt. Kunstiakadeemiast võiks tulla kultuurieliit. Aga ei tule. Tuleb Marko Laimre ja miski tema juhendatav Kristina Norman.


Laimre on mitu korda bravuurikalt kuulutanud, et lõpetab kunsti tegemise. Mina ei teagi miks – ehk ei pea ennast piisavalt heaks kunstnikus või publikut piisavalt heaks, et tema kunstist aru saada.


Äkki nüüd lõpetaski? Susib isetegemise asemel seda Normanit, kes on piisavalt lammas, et mitte oma enese peaga mõelda. Loen Atišokist Laimre ja Normani intervjuud ja sealgi domineerib Laimre. Ka meedias esinedes jätab Norman väga kahvatu lamba mulje. Ta nagu ei saakski aru, mida või milleks ta teeb.


Mitte, et Laimre ilmtingimata kuri geenius oleks, aga tore on ju mängida rumalate inimestega ja end nende taustal arukana tunda?


„See ei ole provokatsioon“, piiksub Norman telekaamera ees. Politsei olla varastanud tema kuju! Tule taevas appi, mida muud on veritsevate haavade lahtikiskumine kui mitte provokatsioon? Teraapia? Norman on järjekordne isehakanud imearst?


Lõpuks maksis Kultuuriministeerium selle jama kinni. Ning kogu projekt läheb Veneetsiasse ühele maailma olulisimale kunstisündmusele, kus sellel ei ole miskit lootust kunstina silma paista. Küll aga ehk tõepoolest provokatsioonina olukorras, kus enamik vaatajaid tajub selle teose konteksti meist oluliselt erineval moel.
Seega maksab Laine Jänes kriisiaasta Eestis kinni meile enestele sopa pähevalamist. Mina ei taha sellist ministrit. Kas keegi üldse tahab? Palju meid on? Kas meie arvamus läheb arvesse?





P.S. Võib-olla teeb Jänes hoopis Maripuud. Võtab maha kantsleri või Kunstiakadeemia rektori. Tõenäolisem on siiski, et ta eitab kõike nii nagu ühele korralikule reformierakondlasele kohane.

Laps on vähkkasvaja

Õiguskantsleri nõunik Mari Amos on sõnastanud midagi, mida ma olen ammu kahtlustanud. Lapsed on vähkkasvaja.



Tänases Postimehes leidub õiguskantsleri abordikäsitluse kommentaaris temalt selline lause:"Võib näida valusa võrdlusena, kuid kui lähtuda teesist, et inimtekkelist ja arenevat organismi tappa on vale, siis võiks kahtluse alla seada ka vähiravi – vähirakudki on inimtekkelised ja arenevad."




http://www.postimees.ee/?id=68324



Tõepoolest, lapsed on igavesed tropid, kes pidurdavad ühiskonna arengut ja piiravad indiviidi vabasid valikuid. Juhul kui neist järjekordselt kõrini saab, tuleks nad kuidagi efektiivselt elimineerida. Ei ole ju mitte ainult loode arenev organism, vaid seda on ka laps ise. No kui ikka blond juuksevärvus hakkab vahetuma tumedama vastu. Kole ju. Või mis veel hullem - lapsel tekivad miskid soovid, mis vanema omadest erinevad. Hullem kui vähk - kestab tihti kauem kah.

Martin Kala on sooda

Tänases Postimehe arvamusloos on ta võtnud vaevaks nimetada John Ruskinit ”ameerika kuulsaks kunstikriitikuks”. Loll apsakas ja seda Postimehe väärikusetaotluse juures veel eriti.

Ruskin on siiski üks inglane, kes kultuurilembesemale eurooplasele kindlasti tuttav peaks olema. Kristliku sotsialismi tekke üks olulisi mõjutajaid ja gooti esteetika eestkõneleja, mees kelle asetaks ehk ameeriaksse vaid mustanahaline korvpallur.

Ju siis on näpukas.

Lugu iseenesest on kah kuidagi hajus ja isegi kollane värv ei päästa seda olulisel määral. http://www.postimees.ee/?id=65397

John Ruskinist:
http://en.wikipedia.org/wiki/John_Ruskin

Rahvuslased on silmakirjalikud

On esimese detsembri öö ja ma istun arvuti taga. Ei ole und. Vabaduse väljakul on miski sammas saanud enda külge Tšehhi proletariaadi nikerdatud klaastahvlid.

Tänasel õhtul sai koos hää sõbraga läbi astutud Ernst Põdderi haualt. See mees võttis kahekümne neljandal aastal vaevaks lüüa tagasi kommunistide poolne riigi hävitamise katse. Haud uppus pimedusse.

Tõsi, vist päeval olid sinna toodud kaitseväe poolt pärjad ja mõned küünlad, mis õhtuks olid kustunud. Rahva poolt mitte midagi. Jätsime sinna omad küünlad ja imestasime. Mitte, et me oleks miskid korralikud rahvuslased. Andke andeks, aga mitmed minu parimad õpetajad on olnud juudid. Esivanemad venelased. Ei oska olla nahkpäine rahvuslane. Aga oma sangareid ma armastan.

Ei osanud neid ehk piisavalt tähele panna, kuni pronkssõduri viimisega hauamaale rikuti tasakaal. Igal punaste pühal õitsevad pronkssõduri jalamil lilled ning igal meie pühal on kindralite hauad rahva sügavas unustusunes.

Venelased (punased) hoolivad, aga meil on ükskõik. Võimalik, et see maa ei olegi enam meie oma, kuna me ei oska siinset mälestust hoida.

Õhtustes uudistes ei ole mittedetsembrimässu mälestus, vaid endise nahkpea ja hilisema narkari eksisamaalitlase Kalev Rebase vägiteod.

Tuleval aastal avab ekskommunistist Tartu külavanem Ansip asja, mil nimeks Vabaduse sammas. Palju õnne. See inetu käkk ongi paras rahvale, kes oma sangareid ei viitsi mäletada. Rahvusliku ideaali unelm.

Kauaks seda rahvast?

Türgi naised

Margus Mihkels suutis Postimehes neist kirjutada midagi tõeliselt jubedat. Ajalehe veebiversioonis on see saast nüüd vist tsenseeritud, aga aktiivsemad ksenofoobid on oma kodukatele artikli algse versiooni üles riputanud. Kes tahab see leiab.

Minu tänavuses kogemuses oli Türgi teistsugune. Tegu oli küll Istanbuliga, aga ka sel linnal on mitu nägu. Muuhulgas ka konservatiivsem ilme, mis kodanik Mihkelsi endast välja ajas.

See pilt tekkis pühapäeval, mil pered olid kogunenud tähtsa sündmuse puhul - toimus noormeeste ümberlõikamine.

Siseturist Hagia Sofia juures.

Vanaisa lapselapsega.

Need preilid soovisid ühist pilti seninägematu imelooma - eestlasega. Arvata võib, mis vasakul olev meesterahvas Mihkelsiga teeks, kui ta toda möla satuks lugema.

Hea Inimene

Juhtus kord selline lugu. On üks klient, kes muuhulgas osutab teenust Suusaliidule. Mõni aasta tagasi tekkis neil soov välja anda end tutvustav broshüürike, kus kliendid rääkisid oma tarbitava teenuse iseloomust ja kvaliteedist. Teiste hulgas Suusaliit.

Kontsept oli lihtne – iga teenuse kohta kiidujutt kliendilt ja seal juures pilt kliendi esindajast. Ei mäletagi enam, kas selle pakkus välja Suusaliit või tekkis idee kliendi ja meie meeskonnakese peas, aga igatahes sattus pildile neid esindama Andrus Veerpalu. Loomulikult olid olemas kõik kirjalikud kokkulepped ja kooskõlastused.

Veerpalu saabus parajasti kuskilt treeninglaagrist, peatus korraks Pirital ja seal leidis aset ka pildistamine.

Tõeline elamus. Pole näinud sugugi palju nii heatahtlikke, tähelepanelikke ja vastutulelikke inimesi kui seda on Andrus Veerpalu. Kõik sujus kenasti ja lõpuks oligi trükises pilt staarist, kes sellel temale ainuomasel tagasihoidlikul ilmel kükitas kuskil Pirita rannakividel.
Aga üks asi jäi painama. Et kas ikka on eetiline kasutada sportlast sellisel viisil teenuse kiitmiseks?

Tegelikult jätab seesama mees rahva rõõmustamiseks spordikarjääri oma parimad aastad ja tihti ka tervise. Ja meie ekspluateerime teda midagi vastu andmata. No samas saab Suusaliit mu igati toredalt ja vastutulelikult kliendilt suuri soodustusi. Ja klient ei taotlegi enese logo eksponeerimist igas võimalikus kohas. Võibolla on vahel tõesti vajalik tehtud heategusid kuskil jäädvustada, et ka tulevikus oleks endal kindlam samaviisi jätkata.

Samas ei saanud ma kuidagi aru, et miks sellisel suurkujul pole oma manageri, kes hoolitseks, et tema saavutused tekitaksid tulevasteks eluaastatel vajaliku rahalise katte. No nad saavad ju suuri preemiaid ja sponsorrahasid ka, aga siiski.

Nüüd siis astus keegi sammukese võrra kaugemale. Täiesti asjasse (suusatamisesse) mittepuutuv paksmagu otsustas end upitada sportlaste najal. Selles, et Eestis seninägematud konnad möllavad ei olegi ju tegelikult miskit üllatust. Üllatus on hoopis see, et Suusaliit endale papi ja positsiooni võitmiseks sportlasi sellisel viisil ekspluateerida laseb. Veel vahvam on sealjuures, et miski Erkki Nool peab võimalikuks (küll irooniliselt) ka vastavat konna kiita.