Kuldne Pronkssõdur – Laine Jänes astugu tagasi!

Verd! - karjub mu emotsionaalsem pool selle kuldse pronkssõduri peale. Miks küll? Ometi ei olnud ka mina arvamusel, et pronkssõdur oleks tulnud eemaldada. Vähemalt mitte enne viimaseid provokatiivseid konflikte.


Jah, pronkssõdur oli üks vastik sümbol ja muidu ebameeldiv mees, aga tal oli roll hoiatada – mehed, kui te Toompeal ja all-linnas sitta keerate, siis tulevad sellised. Hüüda - prouad, kui Hullud Päevad on teile olulisemad, kui omad lapsed, siis tulevad sellised mehed.


Olgu, käest läks ära see pronkssõduriteema ja ka see on nüüd ajalugu. Pronkssõdur kadus Tõnismäelt mitte rahvuslikkuse manifestatsioonina, vaid lugematute provokatsioonide jada tagajärjel.


Nüüd siis veel üks provokatsioon. Kunstiakadeemia tudengilt. Kunstiakadeemiast võiks tulla kultuurieliit. Aga ei tule. Tuleb Marko Laimre ja miski tema juhendatav Kristina Norman.


Laimre on mitu korda bravuurikalt kuulutanud, et lõpetab kunsti tegemise. Mina ei teagi miks – ehk ei pea ennast piisavalt heaks kunstnikus või publikut piisavalt heaks, et tema kunstist aru saada.


Äkki nüüd lõpetaski? Susib isetegemise asemel seda Normanit, kes on piisavalt lammas, et mitte oma enese peaga mõelda. Loen Atišokist Laimre ja Normani intervjuud ja sealgi domineerib Laimre. Ka meedias esinedes jätab Norman väga kahvatu lamba mulje. Ta nagu ei saakski aru, mida või milleks ta teeb.


Mitte, et Laimre ilmtingimata kuri geenius oleks, aga tore on ju mängida rumalate inimestega ja end nende taustal arukana tunda?


„See ei ole provokatsioon“, piiksub Norman telekaamera ees. Politsei olla varastanud tema kuju! Tule taevas appi, mida muud on veritsevate haavade lahtikiskumine kui mitte provokatsioon? Teraapia? Norman on järjekordne isehakanud imearst?


Lõpuks maksis Kultuuriministeerium selle jama kinni. Ning kogu projekt läheb Veneetsiasse ühele maailma olulisimale kunstisündmusele, kus sellel ei ole miskit lootust kunstina silma paista. Küll aga ehk tõepoolest provokatsioonina olukorras, kus enamik vaatajaid tajub selle teose konteksti meist oluliselt erineval moel.
Seega maksab Laine Jänes kriisiaasta Eestis kinni meile enestele sopa pähevalamist. Mina ei taha sellist ministrit. Kas keegi üldse tahab? Palju meid on? Kas meie arvamus läheb arvesse?





P.S. Võib-olla teeb Jänes hoopis Maripuud. Võtab maha kantsleri või Kunstiakadeemia rektori. Tõenäolisem on siiski, et ta eitab kõike nii nagu ühele korralikule reformierakondlasele kohane.