Ma nägin nüüd Berliini holokausti memoriaali ära. Selle sama, mis meie sambadiskussioonidestki korduvalt on läbi jooksnud. Tolle sama, mis muuhulgas annab Jüri Arrakule (ja Enn Soosaarele) alust väita: „Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel.“
Tegelikult algas holokaustimälestuse turismiatraktsiooniks muutmine Berliinis juba mitmeid aastaid tagasi, täpsemalt 1999 (uksed avati 2001), mil sealne Juudimuuseum (Jüdisches Museum Berlin) sai endale hüpermoodsa Daniel Libeskindi projekteeritud uue hoone. 1997 oli uksed avanud muuseumiarhitektuuris epohhiloov Frank Gehry projekteeritud Bilbao Guggenheim ja nii pidi uuest muuseumist Berliiniski saama midagi, mis oma silmapaistva olekuga suudaks olla sõltumata kogudest ja ekspositsioonist turismiatraktsiooniks. Või siis muuseumi loojate lootuses ehk lihtsalt tähelepanuväärseks ehitiseks.
Libeskindi arhitektuurne lahendus oli sedavõrd keerukas, et kõik lootused ehituseelarves püsida purunesid. Projekti muudeti lihtsamaks, kuid sellestki ei piisanud. Õnneks jätkus tellijail oidu eelarvet suurendada ja välja tuli midagi, mis maailma tähelepanu köitis ning rajas ka oma arhitektile (tema esimese olulisema ehitisena) tee arhitektuuriilma kõrgsfääridesse.
Esialgsest eskiisist jäi alles hoone siksaki-kujuline põhiplaan, kaotsi läksid viltused seinad, mis said võimaluse realiseeruda Libeskindi hilisemates projektides, eriti 2006. Aastal avatud Denveri Kunstimuuseumi laiendusena avatud Frederic C. Hamilton Building’us. See
Juudimuuseum on üks jube hoone. Jube mitte esteetilise kvaliteedi osas, vaid pigem oma füüsilise mõju poolest. Repressiivne, depressiivne ja oma külaliste üle jõuliselt domineeriv.
Õnnetuseks domineerib maja ka ekspositsiooni üle ja nii kipuvad eksponaadid ja stendid jääma pigem formaalseks ruumitäiteks. Ekspositsioonist palju kõnekam on seal näiteks ruumiinstallatsioon „Langenud lehed“.
Berliini holokaustimälestiste tuleviku osas on muuseumi õuel põnevaks tulevikuennustajaks Pagenduse Aed – betoonsammastest koosnev objekt muuseumi varjus. Kummalisel moel on sel vägagi tugev side uue memoriaaliga "Mälestusmärk Euroopa hukkunud juutidele", mida siis nüüd vaatamas sai käidud.
Pagenduse aed (vasakul) ja holokausti memoriaal (paremal)
Uue holokausti memoriaali projektikonkurss kukkus muide läbi. Peter Eisenmanni tänane lahendus tekkis alles teises voorus ning sedagi täiendati sõnumi defineerimiseks muuseumikesega, mis paikneb memoriaali all.
Tulemus on jälle raju kaaluga betoon ja seda siingi rõhumas nii füüsisele kui vaimule. Võimas, ent vastuoluline, kuivõrd mõnigi külastaja kipub keskkonda tajuma kohana, kus tuleks eelkõige rõõmsalt peitust mängida. Oma võlu on tõsi küll, neis kilgeteski, mis memoriaali betoontahukate vahel kaikuvad – tundub, et need hääled võiks samas kuuluda koonduslaagritesse elu jätnu lastele-noortele. Enamasti sa kuskile sammaste vahele kadunud hõikujat ju ei näe.
Ent siinkohal ei ole minu taotluseks laskuda mõtetesse hukkunud juutide kurva saatuse üle – seda võib iga külastaja kohapealgi teha – vaid mõelda sellest, mis meil Eestis vahel puudu jääb. Nimelt ambitsioonist olla rahvas, kes tahab olla eriline ja selle nimel pingutada. Olgu siis kasvõi meenutamaks meiegi rängavõitu ja keerulist ajalugu. Paradoksaalne, ent meie ksenofoobsetel rahvuslastel oleks siinkohal juudirahvalt vägagi palju õppida.
Soovitaks soojalt kõigile Berliini sattudes neid kahte objekti külastada ja mõelda, kas ühel mälestusmärgil saaks ja võiks olla miski lugu, mida ka maailma laiemale üldsusele rääkida.
