Narva-Jõesuu – tulevane suveparadiis, tänane eksootika

Ma käisin suve alguses jälle Narva-Jõesuus, suvi polnud siis veel hoogu sisse saanud. Imelik linnake. Pole liialdus, kui öelda, et see on kauneim rannakuurort Eestis, ent tänane seis on nii hale. Ometi parem kui näiteks kolm aastat tagasi. Tõeline eksootika ja põnevussihtkoht sellegipoolest. Minge kah enne, kui vähemeksootiliseks muutub.

Kaks arvestatavat ööbimiskohta on Narva-Jõesuu Spa Hotel (kunagine sanatoorium) ning Meresuu Spa & Hotel.

Esimene kannab neist kadunud aegade hiilgust, maja on projekteerinud juba nõuka-ajal Nikolai Kusmin ja see 1961. aastal valminud maja kannab endas mälestust kadunud aegade hiilgusest. Tõelist stiili, ei miski nõukogulikku või kolhoosiesteetikat. Kaunis kuurordihoone, mille osas paljud kuidagi ei oska arvata, et sel Nõukogude Eestiga miskit pistmist on.

Teine on „uus ja ilus“ Meresuu. Vastvalminud hoone sai uksed avatuks möödunud aastal ja seal soovitakse pakkuda kõiki moodsamaid teenuseid. Paraku on too rajatud kunagise poolelijäänud kolossi karkassile, mis muudab hoone enese masajaks ja selle mastaabid Narva-Jõesuu kaunile kuurortkeskkonnale veidi võõraks.

Hinnatase on mõlemas keskmiselt kallis või soodne, kuidas võtta. Meresuu on siiski kallim, kahene tuba alates 1050 krooni, sanatooriumis saab sellise täna 600 krooni eest. Olen vaadanud Meresuu tubasid ja selle hinna eest saab vist paraku üsna veidra pisikese toa, sanatooriumi oma on see-eest täiesti mõistlikus suuruses.

Keerulisemaks läheb valik, kui vaadata lisateenuseid. Meresuu veekeskus pole suur, aga ilus on see küll. Ärakasutatud varasema hoonekolossi külge ehitatud uus maht, mille sisemus on Eesti osas harjumatult lihtne ja elegantne.

Meresuu toad on vormistatud art deco vaimus, kest hoonet on tekitatud aatrium, mida tolle hoonekeha nõuka-aegsetel ehitajatel plaaniski polnud. On pingutatud, aga peale veekeskuse osa on kõik muu kuidagi kohmakas. Kvaliteetne siiski.

Vana sanatoorium pakub see-eest lisaks sisebasseinile väga mõistliku suurusega välist soojendusega basseini, mis on unise hommiku käimasaamiseks tõeliselt väärt abimees.
Kui ma peaks valima, kus ma ööbin (ja ma valisin), siis on eelistus kohal, millel on rohkem hinge ja kohaliku miljöö finesse. Ja see valik on täna üheselt vana sanatoorium.

Sealgi on tehtud korralik remont. Natuke ehk liigagi „korralik“, väidetavalt on kadunud mõningaid varasematest aegadest pärit detaile. Aga hoonesisene miljöö on siiski selline, et sa ei imestaks kui seal sulle Hercule Poirot’ vastu jalutab.

Natuke võiks vinguda ka. Et restorani veinikaart on väga niru. Ja toiduvalik on küll selline jällegi korralik, ent ei rõõmusta otseselt millegagi. See-eest on saab laenutada paari ratast, millega kohaliku keskkonna avastamine vägagi ladusalt sujub. Broneerige need ette – rattaid on vähe.

Ja mida siis siin nii väga ikka näha on? Vanu villasid, paar kaunimat on vee säilinud, ülejäänud on tänaseks maha põletatud. Kahjuks on olemasolevadki kehvas seisus ja ei linnavalitsus ega muinsuskaitse ei suuda midagi ette võtta.

Eriti rumal on, et kohalikul omavalitsusel ei olegi otseseid jõuhoobasid, milledega pärandihävitajaid korrale kutsuda – pildistavad seisu üles ja saadavad muinsuskaitsele, kes midagi ette võtma peaks ja jäävadki ootama. Hale värk.

Et linnavalitsusest nüüd halb mulje ei jääks (Ida-Viru pea ainus eestikeelne ja -meelne), tuleb mainida, et neil on päris nutikad ideed toomaks tagasi juba kadunud ilu. Selle tarbeks on neil seadusandlikud mõjuvahendid olemas.

Jalutada tasuks jõesuusse ja aduda seda nappi vett, mis kahe kultuuri ja riigi vahel on. Paljutähenduslikult laiub teisel pool jõge tühjus.

Külastada randa, nautida merd, mis siin pea alati väga puhas ning ülesse leida kunagise imekauni rannahoone ase, sulgeda silmad ning kujutada ette kui perfektne rannamiljöö siin kunagi oli. Teha taas silmad lahti, leida, et ega liiv ja meri ei ole muutunud, sulgeda silmad taas ning mõelda sellele, kuidas see koht siin kunagi taas palju atraktiivsem on kui Pärnu. Minule tõsi on ta tänagi atraktiivsem.

Lõpuks on omamoodi eksootika ka tänane rannaelu liival asetsevas baaris. Tallinnas-Tartus te midagi sellist ei näe. Või siis vähemalt mitte kogus hiilguses.

Narva-Jõesuu on perfektne peatuspaik ka avastamaks idaalasid. Väljasõidud Narva, Sinimägedesse, Sillamäele. On kadunud aegu ja uusi kultuuriruume, mida avastada. Siin saab vabalt veeta vägagi meeldejääva puhkusenädala.

Piltidel: jutu alguses Kusmini projekteeritud Narva-Jõesuu sanatooriumihoone, all kaks kaunist säilinud puitvillat. Samavõrd uhkeid oli veel, aga nood on tänaseks hävinud. Natuke tagasihoidlikumat ent siiski uhket puitarhitektuuri jagub ka.

Natuke jänesekriitikat

Postimees räägib vahelduseks kultuuriministeeriumi kärbetekavast.




Kultuuriministeeriumi kavandatavates eelarvekärbetes investeeringuid koomale ei tõmmata, vaid vähendatakse tegevuskulusid ja programmilisi toetusi, teatas minister Laine Jänes.




Ehk siis tõlkes – tõmbame maha seda, mille eest reaalset kultuuri luuakse ja teeme ministrile monumente. Järgmisteks valimisteks jõuab mitu tükki valmis. Näiteks miski muuseumi Jänese valimisringkonda Tartusse. Aga need, kes tegelikult kultuuri ülal peaksid hoidma – tõmmaku kulusid kokku, kärpigu palku jne.




Igatahes on põdrad ka palju lahedamad kui jänesed.

Kaubamaja kotib partnerkaardi omanikke

Kohati on hakanud tunduma, et teeninduskultuur muutub Eestis keset kriisi paremaks. Tõsi, mitte Tallinna Kaubamajas. See asutus suutis mult mõneks ajaks võtta soovi sealt midagi osta. Pole ju tegu ainsa poega Tallinnas. Ebameeldiva üllatuse valmistas eile toiduosakonna müüja, kes keeldus kaarti aktsepteerimast kui selgus, et selle magnetriba ei anna taas infot välja. Kinkida 5% ostust Kaubamajale pole ju midagi ulmeliselt kulukat, aga täiesti napakas siiski.



Partnerkaart on lo-co kodeeringus kaart, ilmselt ka suhteliselt odavalt toodetud. Lisame võrdlemisi nirud kaardilugejad ja kogu see kokteil kokku tähendab, et kui kaarti on mõnda aega kasutatud, siis magnetribalt info lugemine muutub aina keerulisemaks.



Kindlasti on teiegi kaart loetud nõnda, et see pistetakse kile sisse või kokkumurtud paberi vahele ja saavutatakse nõnda parem klapp lugeja ja kaardi vahel. Veel ühe võimalusena saab müüja alati sisestada maksesüsteemi kaardi numbri ja ostja/soodustuse ka nõndaviisi tuvastada.



Nüüd väidab toiduosakonna müüja TK, et neil on keelatud aktsepteerida kaarti, mille magnetriba tõrgub. See siis reeglina ei ole mitte kasutajast, vaid tehnoloogilisest lahendusest tingitud probleem. Väljastada odavam kaart pikemaks ajaks säästab ju mitu krooni.



Nüüd tulevad teeninduskultuuri küsimused.



Kui kaardi lugemine tõesti vahel ei õnnestu ning on olemas alternatiivseid lahendusi, siis miks nende kasutamine keelata?



Kui Kaubamajale tundub, et mõistlik oleks kaart välja vahetada, siis miks nad ei kaardista probleemi, ei paku omalt poolt võimalust, et uus kaart tehakse valmis ja läkitatakse sulle koju või antakse üle kasvõi poes? See tehing kuidagi tehakse ära ja järgmise jaoks on uus kaart juba olemas.



Muidugi, uue kaardi vormistamine ei ole keeruline, jalutad infoletti ja teed selle ära. Aga selleks tuleb sinna siis planeerimatult kohale minna ja kui on kiire või infolett kellaaja tõttu suletud, siis sa sinna paraku ei jõua. Miks ei võiks see kaart sind juba ees oodata?



Ja pagan, oleks müüja osanud vabandadagi.



Aga ehk on tegu Kaubamaja kehva majandusliku seisuga? Nad on lõpuks ometi leidnud võimaluse, kuidas mõnede klientide osas marginaali 5% võrra suurendada? Nii ju kaotatakse kliente? Või üritavad nad kassiiri aega säästa ja nõnda tööjõu pealt kokku hoida? Eriti palju oleks tööjõudu vaja vähem kui inimesi Kaubamajas ei käiks.



Mõtlesin, kuidas peaks sellises olukorras reageerima. Jätaks kaubad kassalindile ja tassigu need siis ise saali tagasi. Kaubamaja ajavõit oleks seega läinud. Jõle tüütu. Ma ikka valin, mida ma ostan ja teise poodi minek ning kõige vajaliku kokkuotsimine kulutaks oluliselt rohkem aega ja raha kui see 5% väärt on.





P.S. Muidu on Kaubamaja toiduosakond ju hea pood, vaid kallis natuke. Märkasin rõõmuga, et üks mu lemmikveine Marques de Grinon’i Petit Verdot on neile müügile saabunud. Üheski teises supermarketis polegi seda veini kohanud. Natuke tavalise poekülastaja rutiinist väljas. Kallilt müüakse küll – 385 kr pudel. Kiil ja Co-st ehk maaletoojalt saab selle 323 krooniga.

Grillime tomatit

Üks võimalus grilliõhtusse uute nootide lisamiseks on pista grillile juur- ja aedvilju. Kindlasti on paljud proovinud süte kohale sättida baklažaani või suvikõrvitsa. Proovige ka tomatit. Tegin seda eile jälle ning grillitud põdraliha kõrval oli tomat väga mõnus.



Suuremad tomatid pooleks, kompaktsemad tervenisti grillile ning kuumus mitte-nii-kõrgeks. Natuke katsetamise värk. Küpsemise käigus kipub tervel tomatil koor lõhenema, aga ärge laske end sellest häirida, mõningane vedelikukaotus käib asja juurde. Tomat on valmis siis kui ta on pehmenenud ning ühtlaselt läbi soojenenud.




Serveerimisel võiks kastmeks peale lisada balsamico kreemi. Miskit täiendavat maitsestamist ei vaja. On hea küll.

Tropid laulupeol

Lisaks rõõmsale peonautijale satub laulupeole paraku alati ka ports troppe. Tegelased, kes trügivad sinna, kus nad ei peaks olema – dirigendipulti, autoga jalakäijatele mõeldud teedele, täis õlleklaasiga rahva keskele tunglema.




Olgu igaks juhuks mainitud, et loo esimesel pildil on lihtsalt kodanik, kel oli kenasti teemat illustreeriv särk. Ei ole tropp 99% tõenäosusega.




Esitropp oli muidugi Laine Jänes. Konkurentsitult. Mul pole midagi selle vastu, et kultuuriminister laulupeol kõnet peab – las saab rahvas kordki teada, kes seal ministeeriumis istub, kah hariv. Aga ajastus – miks peab seda kõnet pidama siis, kui pidu on hoo sisse saanud ja tõepoolest üheshingamine tekkimas. Kõnet oleks saanud ju ka päeva alguses pidada ja oma ametlikud soovid nõnda edastada. Koorijuhtimine oli antud kontekstis ikka lihtsalt täielik ****.




Troplust ka vaatajate sekka, kes katsus endale võimalikult suurt laagriplatsi haarata tõrjudes millega iganes kaasvaatajaid, kes lobises Isamaa aegu lihtsalt mobiiltelefoniga. Nagu poliitikud, nõnda ka rahvas.




Lõpuks miks sellest kirjutada? Aga kõrini sai ja seda koduteel, kus jalg- ja rattateel liikunud autodes kojusuunduvad tropid rõõmsal meelel jalutajaid kõnniteelt minema surusid. Paar pilti siis kah neist ahvidest Torupilli Selveri lähedalt. Ehk keegi tunneb ära, saab oma tuttavaid edasipidise tarbeks manitseda.