Pronkssõdur - koopia autorid on pätid ja kaabakad

Lugesin just miski lehe veebiversioonist, et va kuldsõdur läheb nüüd Londonisse. Mis see nn kunstiteos siis tegelikult on? Tegu on lihtsalt vargusega, autorikaitseseaduse räige rikkumisega. Ehk siis koopia autor Norman ja tema kuraator Laimre on lihtsalt vargad.

Huvitav, miks Enn Roosi pärijad niisama vaiki istuvad? Pättidelt tuleks kompensatsioon sisse nõuda ning neile ka karistus taodelda. Ja mida teevad meie autorikaitseorganisatsioonid?

Embach Tours on pankrotis

Väga kurb lugu. Üks väheseid omanäolisi reisikorraldajaid on paraku lõpetanud tegevuse. Paljudele, kes reisi tellisid ja see saamata jäi, on toimunu kindlasti vihaleajav. Neile, kes on nautinud Embachi korraldatud häid reise, on see lihtsalt nukker.
Üks Eesti paremaid reisijuhte Ervin Ahti Org jätkab kindlasti kuskil mujal. Huvitav, kus?

Kanter - tubli poiss

Kanteri proua on sots ja tõesõna, ma ei armasta neid Marxi ideoloogiast lähtuvaid nälkjaid. A Kanter on ikkagi tubli - kehval päeval võtta MMilt medal, see on väga raju. Küllap astuvad kunagi mõlemad koos kenasti keskerakonda, kuhu sportlased näikse kuuluvat.

Jälle üks pidurist väikevald?

Siin Postimehe majandusportaalis on siis teemaks Piirisaar. Tartu maavanem Esta Tamm heidab neile ette, et kogukond ei suuda valda ülal pidada. Meenub mõnede aastate eest kuuldud kurioosne lugu, kus üks Piirissaarde suvemaja ehitada tahtnud inimene pidi koduvallast ametnikud kaasa võtma, kes saarel aitaksid ehitusluba vormistada – kohapeal puudus lihtsalt vastav kompetents.

Oleks justkui tegu pidurist väikevallaga. Võiks olla musternäidis omasuguste seas. Vallale tuleb räigelt peale maksta, kohalikku koolimaja turismiettevõtjatele majutusasutuseks ei müü ja laseb sel sootuks mädaneda. Jube pilt, eks ole?

On ja ei ole ka. Tegu on sureva vallaga. Nagu üks saare asjadega paremini kursis olev inimene väitis – seal pole enam ühtegi suguvõimelist naisterahvast.

Ent ometi. See, et saar ja kogukond vaikselt hääbub, ei ole otseselt kohalike viga. Saare rahvas elas omasoodu rohkem või vähem edukalt sadu aastaid, kuni tuli uus aeg – nõukogude võim. Vanasusulistest kalamehi see esialgu kuigivõrd ei häirinud. Kalapüüdmine on nii ehk teisiti kollektiivne tegevus, isegi kui püügivahendid on omad, siis tuleb ettevõtmisi ikka koordineerida. Nii oli Piirissaares kolhoos suhteliselt edukas, kuni see liideti mandri omadega ja tekkis suurmajand. Iseotsustamine kadus ning tasapisi hakkas tühjenema ka kool. Kuni jäigi päris tühjaks. Ei mäletagi, mis aastal see oli, aga igatahes vist päris sügaval nõukogudeajal. Kui mandril jälle uus võim tekkis siis oli Piirisaare jaoks rong juba läinud.

Poole kooli pole lapsi. Mõni nüüd ütleb, et vot, sestap tuleb ka mandril koole iga hinna eest säilitada. Jah, külakool algkoolina võiks toimida, edasi saab ju bussiga ka natuke kaugemale kooli. Kooli säilimine ei pea tähendama tingimata kogu koolitee läbimist kodukülas. Saarel on siiski kõik teisiti.

Piirisaares on ilus. Vanausuliste külade üheks tunnuseks on kord – majad on värvitud, peenrad sätitud, lilled õitsevad. Pudulojuseid pole kunagi talvel tuppa tassitud nii nagu see eestlastel kohati kunagi kombeks oli. Vanausulise kodu on püha koht, kuhu võõral niisama asja polegi. Pole tegelikult ka asja pärast. Privaatne ruum siiski. Võluv kultuur ja kenad inimesed, ehkki tõepoolest paljud joovad. Aga kus siis Eestis ei jooks. Külm on ju.

Tsiteeriks veel maavanemat: “Vestlustest valla juhtkonnaga on selgunud, et veevarustuse, kanalisatsiooni ja prügiveo lahendusi, mis tooksid valla elanikele kaasa kulutusi, peavad nad vastuvõtmatuks.” No on loll jutt, milleks seda Tallinna Vee stiilis jama sinna vaja on. Sadu aastaid on toimitud. Moodsas plaanis päris öko.

Veel maavanemat: “Olen korduvalt öelnud, et oleme valmis abistama Piirissaare valda ka projektide koostamisel ja taotluste kirjutamisel, kui vaid leiduks sealpoolne selge soov ja kontaktisik,” ütles Tamm. Miski hetk nõuti Piirissaarel arengukava koostamist. Täiesti jabur, kui selge sihina on ees haud. Mõni ütleks nüüd, et arendagu turismi. See ei toimi – võimalik, et kopikat tekiks natuke juurde, aga kohaliku kultuuri surm oleks veelgi kiirem.
Kihnu on meil kantud UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Piirissaare võinuks kah kunagi sinna sattuda, võiks ehk hea tahte korral veel nüüdki, aga odavam on neil lasta vist kaduda. See, et saarele reaalne sealse kultuuri raames püsiv ja end taastootev elu tekiks, on nii keeruline teema, et vaevalt, et keegi Eestis seda suunata oskaks. Veel vähem siis ka finantseerida.

Nii need vanausulised lähevad sinna kust nad kunagi kerkisid – ajaloo hämaratesse keerdkäikudesse. Küllap seda varsti ka mandril. Eestlasi see ei koti, kohalikke venelasi veel vähem.

Käige seal saarel ära, saate lastele-lastelastele kunagi rääkida, mis seal enne suvilarajooni teket oli.

P.S. Pildil jäädvustavad venemaised fototuristid suvel 2006 kohalikke vanamehi. Üks neist oli toona 93 aastat vana – käisid kahekesi mööda külatänavaid ja laulsid tsaariaegseid laulusid. Aasta hiljem oli too vanem härra haigevoodis. Tea, kas tahakski enam sinna sattuda. Illustreeritud kaduvus on päris õõvastav vaadata. Samas omal kõhedal moel kaunis.

Surev Nõva vald ...

... on üks paljudest, mis oma eksistentsi ülalpidamisega hakkama ei saa.

Postimehes võtab sõna üks vallaametnik, kes uhkelt teatab, et ühinemisi naabervaldadega ei tule:
http://www.e24.ee/?id=150454

Valus tõdemus sureva valla ühelt juhtpersoonilt. Enne läheme hauda, kui ühineme. Arengukavast saab lugeda, et kalmistu munitsipaliseerimisega juba tegeletakse. Ju siis on siht tõesti paigas.

20% kuludest vallavalitsuse ja volikogu ülalpidamisele, kool lonkab kõiki jalgu, aga ilmtingimata on vaja seda praeguses mahus avatuna hoida selle asemel, et moodustada lasteaed algkool, kust lapsed saaks minna edasi suurema õpilastearvu ja võimalustega põhikooli. Tulemuseks on pooletoobised Nõvakad, kelle kõrval legendaarselt keerulise geneetilise taustaga Prangli saare elanikud on tõelised vaimuhiiglased.
Hariduskulude osakaal 8 millises eelarves on praegu 40%. Kujutage ette, mis sealt üldse üle jääb. Samas on kindlasti veel metsikuma eelarvestruktuuriga valdasid.
Väärt lugemismaterjal on ka arengukava aastateks 2007-2017, kus sissejuhatuses küll räägitakse koostööst naabervaldadega, aga sisus pole sellest igaks juhuks midagi konkreetset (http://www.novavald.ee/docs/Nova_arengukava.pdf).

Hirmus kahju Nõvast. Nii kaunis kant, aga sedavõrd õnnetu. Kindlasti on haldureform rõve ja tekitab muuhulgas uusi probleeme, aga loota sellele, et praegused vallad ise suudavad edasi minna pole vist ka mõtet.

Madonna muljed

Imelik kogemus. Ma mäletan kiunagi Soome TVst nähtud Blond Ambition tuuri kontserti. See oli ikka šokeeriv. Gaultier’ kostüümid tekitasid suisa huvi moekunsti kui sellise vastu.

Eilsel kontserdil miskit sellist ei olnud. Oli nutikas lava. Väga nutikas, ent ilmselt mitte Madonna-tuuride võimsaim. Natuke liiga „klubi“ oli kogu see värk kokku.

Flirt populaarsete teemade, kadunud „väidetava“ pedofiili surma ja ökoloogiaga oli suht narr. Sellise kategooria staar võiks ju teha oma spektaaklit ja mitte püüdlikult hoolida kõigest muust. Ometi oli etnilisem osa siiski omamoodi armas.

Njah, suisa deemonlik on Madonna trenditaju, ent kas saabub hetk, kus ka suure artisti asemel ongi laval vaid trend?

P.S. Kas Tallinnas mittepeatumist tuleks pidada kriitikaks Eesti turismiturundusele?

Narva-Jõesuu – tulevane suveparadiis, tänane eksootika

Ma käisin suve alguses jälle Narva-Jõesuus, suvi polnud siis veel hoogu sisse saanud. Imelik linnake. Pole liialdus, kui öelda, et see on kauneim rannakuurort Eestis, ent tänane seis on nii hale. Ometi parem kui näiteks kolm aastat tagasi. Tõeline eksootika ja põnevussihtkoht sellegipoolest. Minge kah enne, kui vähemeksootiliseks muutub.

Kaks arvestatavat ööbimiskohta on Narva-Jõesuu Spa Hotel (kunagine sanatoorium) ning Meresuu Spa & Hotel.

Esimene kannab neist kadunud aegade hiilgust, maja on projekteerinud juba nõuka-ajal Nikolai Kusmin ja see 1961. aastal valminud maja kannab endas mälestust kadunud aegade hiilgusest. Tõelist stiili, ei miski nõukogulikku või kolhoosiesteetikat. Kaunis kuurordihoone, mille osas paljud kuidagi ei oska arvata, et sel Nõukogude Eestiga miskit pistmist on.

Teine on „uus ja ilus“ Meresuu. Vastvalminud hoone sai uksed avatuks möödunud aastal ja seal soovitakse pakkuda kõiki moodsamaid teenuseid. Paraku on too rajatud kunagise poolelijäänud kolossi karkassile, mis muudab hoone enese masajaks ja selle mastaabid Narva-Jõesuu kaunile kuurortkeskkonnale veidi võõraks.

Hinnatase on mõlemas keskmiselt kallis või soodne, kuidas võtta. Meresuu on siiski kallim, kahene tuba alates 1050 krooni, sanatooriumis saab sellise täna 600 krooni eest. Olen vaadanud Meresuu tubasid ja selle hinna eest saab vist paraku üsna veidra pisikese toa, sanatooriumi oma on see-eest täiesti mõistlikus suuruses.

Keerulisemaks läheb valik, kui vaadata lisateenuseid. Meresuu veekeskus pole suur, aga ilus on see küll. Ärakasutatud varasema hoonekolossi külge ehitatud uus maht, mille sisemus on Eesti osas harjumatult lihtne ja elegantne.

Meresuu toad on vormistatud art deco vaimus, kest hoonet on tekitatud aatrium, mida tolle hoonekeha nõuka-aegsetel ehitajatel plaaniski polnud. On pingutatud, aga peale veekeskuse osa on kõik muu kuidagi kohmakas. Kvaliteetne siiski.

Vana sanatoorium pakub see-eest lisaks sisebasseinile väga mõistliku suurusega välist soojendusega basseini, mis on unise hommiku käimasaamiseks tõeliselt väärt abimees.
Kui ma peaks valima, kus ma ööbin (ja ma valisin), siis on eelistus kohal, millel on rohkem hinge ja kohaliku miljöö finesse. Ja see valik on täna üheselt vana sanatoorium.

Sealgi on tehtud korralik remont. Natuke ehk liigagi „korralik“, väidetavalt on kadunud mõningaid varasematest aegadest pärit detaile. Aga hoonesisene miljöö on siiski selline, et sa ei imestaks kui seal sulle Hercule Poirot’ vastu jalutab.

Natuke võiks vinguda ka. Et restorani veinikaart on väga niru. Ja toiduvalik on küll selline jällegi korralik, ent ei rõõmusta otseselt millegagi. See-eest on saab laenutada paari ratast, millega kohaliku keskkonna avastamine vägagi ladusalt sujub. Broneerige need ette – rattaid on vähe.

Ja mida siis siin nii väga ikka näha on? Vanu villasid, paar kaunimat on vee säilinud, ülejäänud on tänaseks maha põletatud. Kahjuks on olemasolevadki kehvas seisus ja ei linnavalitsus ega muinsuskaitse ei suuda midagi ette võtta.

Eriti rumal on, et kohalikul omavalitsusel ei olegi otseseid jõuhoobasid, milledega pärandihävitajaid korrale kutsuda – pildistavad seisu üles ja saadavad muinsuskaitsele, kes midagi ette võtma peaks ja jäävadki ootama. Hale värk.

Et linnavalitsusest nüüd halb mulje ei jääks (Ida-Viru pea ainus eestikeelne ja -meelne), tuleb mainida, et neil on päris nutikad ideed toomaks tagasi juba kadunud ilu. Selle tarbeks on neil seadusandlikud mõjuvahendid olemas.

Jalutada tasuks jõesuusse ja aduda seda nappi vett, mis kahe kultuuri ja riigi vahel on. Paljutähenduslikult laiub teisel pool jõge tühjus.

Külastada randa, nautida merd, mis siin pea alati väga puhas ning ülesse leida kunagise imekauni rannahoone ase, sulgeda silmad ning kujutada ette kui perfektne rannamiljöö siin kunagi oli. Teha taas silmad lahti, leida, et ega liiv ja meri ei ole muutunud, sulgeda silmad taas ning mõelda sellele, kuidas see koht siin kunagi taas palju atraktiivsem on kui Pärnu. Minule tõsi on ta tänagi atraktiivsem.

Lõpuks on omamoodi eksootika ka tänane rannaelu liival asetsevas baaris. Tallinnas-Tartus te midagi sellist ei näe. Või siis vähemalt mitte kogus hiilguses.

Narva-Jõesuu on perfektne peatuspaik ka avastamaks idaalasid. Väljasõidud Narva, Sinimägedesse, Sillamäele. On kadunud aegu ja uusi kultuuriruume, mida avastada. Siin saab vabalt veeta vägagi meeldejääva puhkusenädala.

Piltidel: jutu alguses Kusmini projekteeritud Narva-Jõesuu sanatooriumihoone, all kaks kaunist säilinud puitvillat. Samavõrd uhkeid oli veel, aga nood on tänaseks hävinud. Natuke tagasihoidlikumat ent siiski uhket puitarhitektuuri jagub ka.

Natuke jänesekriitikat

Postimees räägib vahelduseks kultuuriministeeriumi kärbetekavast.




Kultuuriministeeriumi kavandatavates eelarvekärbetes investeeringuid koomale ei tõmmata, vaid vähendatakse tegevuskulusid ja programmilisi toetusi, teatas minister Laine Jänes.




Ehk siis tõlkes – tõmbame maha seda, mille eest reaalset kultuuri luuakse ja teeme ministrile monumente. Järgmisteks valimisteks jõuab mitu tükki valmis. Näiteks miski muuseumi Jänese valimisringkonda Tartusse. Aga need, kes tegelikult kultuuri ülal peaksid hoidma – tõmmaku kulusid kokku, kärpigu palku jne.




Igatahes on põdrad ka palju lahedamad kui jänesed.

Kaubamaja kotib partnerkaardi omanikke

Kohati on hakanud tunduma, et teeninduskultuur muutub Eestis keset kriisi paremaks. Tõsi, mitte Tallinna Kaubamajas. See asutus suutis mult mõneks ajaks võtta soovi sealt midagi osta. Pole ju tegu ainsa poega Tallinnas. Ebameeldiva üllatuse valmistas eile toiduosakonna müüja, kes keeldus kaarti aktsepteerimast kui selgus, et selle magnetriba ei anna taas infot välja. Kinkida 5% ostust Kaubamajale pole ju midagi ulmeliselt kulukat, aga täiesti napakas siiski.



Partnerkaart on lo-co kodeeringus kaart, ilmselt ka suhteliselt odavalt toodetud. Lisame võrdlemisi nirud kaardilugejad ja kogu see kokteil kokku tähendab, et kui kaarti on mõnda aega kasutatud, siis magnetribalt info lugemine muutub aina keerulisemaks.



Kindlasti on teiegi kaart loetud nõnda, et see pistetakse kile sisse või kokkumurtud paberi vahele ja saavutatakse nõnda parem klapp lugeja ja kaardi vahel. Veel ühe võimalusena saab müüja alati sisestada maksesüsteemi kaardi numbri ja ostja/soodustuse ka nõndaviisi tuvastada.



Nüüd väidab toiduosakonna müüja TK, et neil on keelatud aktsepteerida kaarti, mille magnetriba tõrgub. See siis reeglina ei ole mitte kasutajast, vaid tehnoloogilisest lahendusest tingitud probleem. Väljastada odavam kaart pikemaks ajaks säästab ju mitu krooni.



Nüüd tulevad teeninduskultuuri küsimused.



Kui kaardi lugemine tõesti vahel ei õnnestu ning on olemas alternatiivseid lahendusi, siis miks nende kasutamine keelata?



Kui Kaubamajale tundub, et mõistlik oleks kaart välja vahetada, siis miks nad ei kaardista probleemi, ei paku omalt poolt võimalust, et uus kaart tehakse valmis ja läkitatakse sulle koju või antakse üle kasvõi poes? See tehing kuidagi tehakse ära ja järgmise jaoks on uus kaart juba olemas.



Muidugi, uue kaardi vormistamine ei ole keeruline, jalutad infoletti ja teed selle ära. Aga selleks tuleb sinna siis planeerimatult kohale minna ja kui on kiire või infolett kellaaja tõttu suletud, siis sa sinna paraku ei jõua. Miks ei võiks see kaart sind juba ees oodata?



Ja pagan, oleks müüja osanud vabandadagi.



Aga ehk on tegu Kaubamaja kehva majandusliku seisuga? Nad on lõpuks ometi leidnud võimaluse, kuidas mõnede klientide osas marginaali 5% võrra suurendada? Nii ju kaotatakse kliente? Või üritavad nad kassiiri aega säästa ja nõnda tööjõu pealt kokku hoida? Eriti palju oleks tööjõudu vaja vähem kui inimesi Kaubamajas ei käiks.



Mõtlesin, kuidas peaks sellises olukorras reageerima. Jätaks kaubad kassalindile ja tassigu need siis ise saali tagasi. Kaubamaja ajavõit oleks seega läinud. Jõle tüütu. Ma ikka valin, mida ma ostan ja teise poodi minek ning kõige vajaliku kokkuotsimine kulutaks oluliselt rohkem aega ja raha kui see 5% väärt on.





P.S. Muidu on Kaubamaja toiduosakond ju hea pood, vaid kallis natuke. Märkasin rõõmuga, et üks mu lemmikveine Marques de Grinon’i Petit Verdot on neile müügile saabunud. Üheski teises supermarketis polegi seda veini kohanud. Natuke tavalise poekülastaja rutiinist väljas. Kallilt müüakse küll – 385 kr pudel. Kiil ja Co-st ehk maaletoojalt saab selle 323 krooniga.

Grillime tomatit

Üks võimalus grilliõhtusse uute nootide lisamiseks on pista grillile juur- ja aedvilju. Kindlasti on paljud proovinud süte kohale sättida baklažaani või suvikõrvitsa. Proovige ka tomatit. Tegin seda eile jälle ning grillitud põdraliha kõrval oli tomat väga mõnus.



Suuremad tomatid pooleks, kompaktsemad tervenisti grillile ning kuumus mitte-nii-kõrgeks. Natuke katsetamise värk. Küpsemise käigus kipub tervel tomatil koor lõhenema, aga ärge laske end sellest häirida, mõningane vedelikukaotus käib asja juurde. Tomat on valmis siis kui ta on pehmenenud ning ühtlaselt läbi soojenenud.




Serveerimisel võiks kastmeks peale lisada balsamico kreemi. Miskit täiendavat maitsestamist ei vaja. On hea küll.

Tropid laulupeol

Lisaks rõõmsale peonautijale satub laulupeole paraku alati ka ports troppe. Tegelased, kes trügivad sinna, kus nad ei peaks olema – dirigendipulti, autoga jalakäijatele mõeldud teedele, täis õlleklaasiga rahva keskele tunglema.




Olgu igaks juhuks mainitud, et loo esimesel pildil on lihtsalt kodanik, kel oli kenasti teemat illustreeriv särk. Ei ole tropp 99% tõenäosusega.




Esitropp oli muidugi Laine Jänes. Konkurentsitult. Mul pole midagi selle vastu, et kultuuriminister laulupeol kõnet peab – las saab rahvas kordki teada, kes seal ministeeriumis istub, kah hariv. Aga ajastus – miks peab seda kõnet pidama siis, kui pidu on hoo sisse saanud ja tõepoolest üheshingamine tekkimas. Kõnet oleks saanud ju ka päeva alguses pidada ja oma ametlikud soovid nõnda edastada. Koorijuhtimine oli antud kontekstis ikka lihtsalt täielik ****.




Troplust ka vaatajate sekka, kes katsus endale võimalikult suurt laagriplatsi haarata tõrjudes millega iganes kaasvaatajaid, kes lobises Isamaa aegu lihtsalt mobiiltelefoniga. Nagu poliitikud, nõnda ka rahvas.




Lõpuks miks sellest kirjutada? Aga kõrini sai ja seda koduteel, kus jalg- ja rattateel liikunud autodes kojusuunduvad tropid rõõmsal meelel jalutajaid kõnniteelt minema surusid. Paar pilti siis kah neist ahvidest Torupilli Selveri lähedalt. Ehk keegi tunneb ära, saab oma tuttavaid edasipidise tarbeks manitseda.

Vennad Lõvisüdamed – etendus oli masendav

Ma pole ammu vabaõhuetendusi vaadanud, eriti pärast seda Tätte „Kaevu“, mis kergelt öeldes kahvatu oli. Nüüd siis lapsed kaasa ja „Vennad Lõvisüdamed“ Rakvere teatris.



Algus oli peaaegu, et südamlik, aga kui lugu Nangiaalani jõudis tuli laks ära – mulle meeldib ka Nyman’i muusika, Gattaca soundtrack on super, aga miks siin? Ikka väga imelikke mälupilte tekkis.



Ei noh, seos on muidugi olemas – oli ju Gattaca ideaalmaailm, kuhu geneetilise manipulatsiooni läbi sündisid vaid defektideta inimesed. No ja samamoodi on Nangijaalas kõigil jalad mittekõverad. Ilmne seos tõepoolest. Õnnetuseks oli see sõgeda muusikavaliku algus, edasi lajatati peale ka „Koka, varga jne“ muusika ning muidugi visualiseerusid mälupildid inimesesöömisest filmi finales.



Arvate, et sellega napakad muusikaleiud piirdusid? Et Saaremäe, kes oli nii etenduse lavastaja kui ka muusikaline kujundaja ei suudagi midagi muud peale Nymani filmimuusika ühte etendusse leida?



Eksite rängalt, ühel hetkel hakkas Kibuvitsaoru rahvas Verdit laulma – ikka „Orjade koori“ Nabucco’st. No ei ole vaimuvaesusel piire.



Nüüd tahaks öelda et näitlejad olid nii head, aga ei saa. Eriti jäi meelde Kriis. Mitte lavastuslik, vaid too, kes Sofiat mängis. Omamoodi leid muidugi – ise poleks küll osanud sellise rolli lahendust hüsteerilise eidena ette kujutada.



Tuvid olid ka napakad, kohati natuke piinlikult lehvivad. Ehk oli neil endal vähemalt tore.



Otseselt ei oskagi midagi ette heita meesrollide kohta. Dramatiseering tekitas võrreldes raamatusüžeega kärpeid, mis mõnel karakteril lihtsalt ei lasknud kujuneda sedavõrd põnevaks kui nad raamatus on. Vaid vanaisa oli ehk natuke rohkem bravuurikas kui hea – ootamatu, aga andestatav.



Lava oli ka päris tore, sügavusega mängiti vahval viisil ning ekskavaatorist Katla oli vaimukas leid. Päris asine lavakunstnik.



Aga Saaremäe on halb lavastaja ja Rakvere teatris näiks veel tema etendusi tulevat. Minge vaatama kui aega üle või olete lihtsalt väga taluvad.



Lõpuks oleks ta võinud ju Lindgreni loo lõpu ära muuta. See on juba raamatuski väga vastik.

Kui Crocsid oleks auto ...

… siis näeks see välja selline:

Engadget on teinud sellise nutika tähelepaneku - üksildane geenius on disaininud poroloonilaadsest materjalist auto, mis muuhulgas ka ujub. Kes soovib, leiab enam infot siit. Liikuri looja kirjeldab: soft, safe, sexy. No vabandage.

Sotsid ahju

Niisiis teine agressiivne poliitpostitus juba järgemööda.




Tsiteerime Postimeest: "Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor ütles, et säte, mis ei luba pensione vähendada, on inimlikult arusaadav ja sellest lähtuvalt ka vajalik."




Meie püha lehm on pensionär.




See on eriline klass, keda majandussurutis ei tohi puutuda. Inimesed, kellede ainsaks tagalaks on riik, kes nende eksistentsi kinni peab maksma. Neil pole hoolivaid lapsi, sugulasi, investeeringuid, ega ühtegi muud tagalat, mis raskes seisus tuge teeks. Sinnani jõudsid nad punases Eestis noolides Partei hüvesid.




Seevastu võtame lastelt ära koolilõunad, vähendame huvihariduse finantseerimist, vääname juurde töötusmaksu. Kehtestame kinnisvaramaksu ja tõstame maamaksu. Neist on pensionärid loomulikult vabastatud.




Ma ei oska muud öelda kui, et surnud sots on parim sots. Huumor eksole, ärge mind nüüd selle lause pärast vangi pange.




Otsin kapist uisud ja lähen rullima. Katsun sotsidega nõndaviisi samale lainele saada.




P.S. Ma olen ka parasiteeriv nähtus - elan ositi reklaamirahadest. Lihstalt aus konkurents võiks parasiitide seas valitseda. Fair game - pensionärid.

Kuldne Pronkssõdur – Laine Jänes astugu tagasi!

Verd! - karjub mu emotsionaalsem pool selle kuldse pronkssõduri peale. Miks küll? Ometi ei olnud ka mina arvamusel, et pronkssõdur oleks tulnud eemaldada. Vähemalt mitte enne viimaseid provokatiivseid konflikte.


Jah, pronkssõdur oli üks vastik sümbol ja muidu ebameeldiv mees, aga tal oli roll hoiatada – mehed, kui te Toompeal ja all-linnas sitta keerate, siis tulevad sellised. Hüüda - prouad, kui Hullud Päevad on teile olulisemad, kui omad lapsed, siis tulevad sellised mehed.


Olgu, käest läks ära see pronkssõduriteema ja ka see on nüüd ajalugu. Pronkssõdur kadus Tõnismäelt mitte rahvuslikkuse manifestatsioonina, vaid lugematute provokatsioonide jada tagajärjel.


Nüüd siis veel üks provokatsioon. Kunstiakadeemia tudengilt. Kunstiakadeemiast võiks tulla kultuurieliit. Aga ei tule. Tuleb Marko Laimre ja miski tema juhendatav Kristina Norman.


Laimre on mitu korda bravuurikalt kuulutanud, et lõpetab kunsti tegemise. Mina ei teagi miks – ehk ei pea ennast piisavalt heaks kunstnikus või publikut piisavalt heaks, et tema kunstist aru saada.


Äkki nüüd lõpetaski? Susib isetegemise asemel seda Normanit, kes on piisavalt lammas, et mitte oma enese peaga mõelda. Loen Atišokist Laimre ja Normani intervjuud ja sealgi domineerib Laimre. Ka meedias esinedes jätab Norman väga kahvatu lamba mulje. Ta nagu ei saakski aru, mida või milleks ta teeb.


Mitte, et Laimre ilmtingimata kuri geenius oleks, aga tore on ju mängida rumalate inimestega ja end nende taustal arukana tunda?


„See ei ole provokatsioon“, piiksub Norman telekaamera ees. Politsei olla varastanud tema kuju! Tule taevas appi, mida muud on veritsevate haavade lahtikiskumine kui mitte provokatsioon? Teraapia? Norman on järjekordne isehakanud imearst?


Lõpuks maksis Kultuuriministeerium selle jama kinni. Ning kogu projekt läheb Veneetsiasse ühele maailma olulisimale kunstisündmusele, kus sellel ei ole miskit lootust kunstina silma paista. Küll aga ehk tõepoolest provokatsioonina olukorras, kus enamik vaatajaid tajub selle teose konteksti meist oluliselt erineval moel.
Seega maksab Laine Jänes kriisiaasta Eestis kinni meile enestele sopa pähevalamist. Mina ei taha sellist ministrit. Kas keegi üldse tahab? Palju meid on? Kas meie arvamus läheb arvesse?





P.S. Võib-olla teeb Jänes hoopis Maripuud. Võtab maha kantsleri või Kunstiakadeemia rektori. Tõenäolisem on siiski, et ta eitab kõike nii nagu ühele korralikule reformierakondlasele kohane.

Patarei vangla müüki ühe krooniga?

Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil ebaõnnestus Keila-Joa lossi müük ja seda vaid 5 miljonilise hinna juures. Patarei müük ebaõnnestub suure tõenäosusega ka juhul kui keegi selle eest ootamatud 40 miljonit letti peaks laduma. Miks nii?



Patarei vangla asub Tallinna kesklinna magusaimal potentsiaalsel laienemisalal. Juhul kui see rannikupiirkond aktiveeruks, muutuks kogu Tallinna linnaruum atraktiivsemaks. Lisaks võiks üks suurepärane idee tulevaste turismitulude näol Eestile Patarei vangla abiga sisse tuua märksa suuremaid summasid, kui 40 miljoniga müüdud hoonesse tekkinud keskpärane projekt.



Paljudes riikides rakendatakse praktikat, kus avalikkusele vajalike lahenduste tekitamiseks müüakse kinnisvara sümboolse hinnaga – näiteks ühe krooniga. Loomulikult on sel juhul tagatiseks korralikud lepingud, millesuguseid analoogiliste tehingute puhul vist Eestis pole veel nähtud. Ühe krooniga on niisama ärastatud küll.



Paraku pole head ideed sugugi nii lihtsad tekkima. Olgu siinkohal kasvõi näiteks mõne aasta tagune (2005) Skåne bastioni ideekonkurss, kuhu ei laekunud ühtegi reaalset ideed. Tõsi, ehk ei olnud ideedepuudus mitte niivõrd konkursil osalejate probleem, kuivõrd kirstunaelaks oli ka tellijapoole niru ülesandepüstitus.



Preemiaid siiski toona jagati – võitjaks tunnistatud Salto-nimelise arhitektuuribüroo formaalsevõitu idee eest 150 000 krooni. Vahetult enne seda oli kaotatud 1,5 miljardiline investeering samale alale ja seda suuresti linna- ning riigistruktuuride kehva koostöö ning aeglase asjaajamise tõttu. Bastion on lage ja kasutu tänaseni.



Üldse näikse kena traditsioon olevat, et kui linn ja riik peaks koostööd tegema, siis tekib seninägematu käkk – näiteks Vabaduse väljaku maa-alune parkla, kuhu eduka koostöö tõttu mahub vaid olematu kogus autosid (ok, seal olid kaudselt abiks ka puudesõbrad).



Tagasi Patarei juurde. Riiki näikse siis Patarei tulevik mittte hvitavat, Riigi Kinnisvara ASil on vaja kulusid katta ja nii tekitatakse raha kasvõi SMS laenust. Linnaisad ei võta üldse sõna – linnaruumi areng pole keskerakondlikku linnavalitsust, ega tõele au andes ka mitte ühtegi varasemat kunagi kottinud (olgu pisikesteks eranditeks siiski linnapead Palts ja Lepikson, kelledest esimene üritas linnaruumi võita Miinisadamat ja teine koristas Toompea nõlva võsast). Linnakodanikke ka ei koti, ju nad siis tõepoolest väärivad tänaseid linnaisasid.



Nii lükataksegi Patareid kõige nelja tuule poole, ehkki tegelikult vajaks seostatud visiooni nii Linnahall, Kultuurikatel, Kalasadam, Lennusadam kui ka Patarei, ehk siis kogu rannikuala tervikuna. Eelmainitud Skåne kuluks ka sellesse tervikusse liita. Visiooni ootaks loomulikult mitte arhitektuurilise nägemusena, vaid sisulises, s.o. funktsionaalses plaanis.



Kõige selle taustal on eriti vaimuks RKASi arendusosakonna juhataja Hannes Kuhlbachi kommentaar toimuvale ERR kodukal: „Turupõhjas kinnisvara müük on tänamatu asi. Muidu me Keila-Joad ja Patarei vanglat ei müüks.“ Tegevuse absurdsust kirjeldab see lause küll hästi, aga et Kuhlbach nõnda loll oleks, ei suutnud ma kuidagi uskuda. Kuulasin tegeliku teleuudise ka üle ja keegi Kadi Alatu on tsiteerimist lihtsalt väga vabalt võtnud.



Lõpuks ei saa 40 miljoni Vabaduse väljakule ühte klaaspostigi. Masendav. Suure potentsiaaliga piirkonnaga minu kodulinnas ei seostu enam kellelgi ühtegi suuremat ambitsiooni, kui seda on taskuraha.



Aga noh, mis ei oleks täna masendav.

Kevad võsas

Sean kevadeti sammud jõeäärsesse võssa. Siin padrikus on tärkamisrõõm ja -intensiivsus täiesti võrratu. Kaamerasilma seda kahjuks ei ole õnnestunud püüda - vähemalt mitte nõnda, nagu see kolmemõõtmeline värelus kohapeal tajutav on. Lolli järjekindlusega proovin aastast aastasse uuesti - ehk kunagi õnnestub.

315 grammi

Just nii palju kaalub tennisereket(Tecnifiber T-Fight) koos keelte ja gripiga ning just sama palju klaasike veini (kergema olekuga Spiegelau) klaasis. Füüsilise koormuse annab nii üks kui ka teine?

Avalik alastus - õpilastööde näitus

Astusin täna läbi Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiharu abiturientide lõputööde näituselt. Avatud galeriis Aatrium ja täna eelviimast päeva.




Koolinoorte näitused on põnevad – siin pole ilmtingimata väljakujunenud isiklikku stiili, on seevastu õpetajate ja hetke kunstiilma selged mõjutused. Ometi on ka vihjeid, valguskiiri, mis viitavad tulevastele loojatele.




Näitusekogemus oli paraku traumeeriv. Näha noortes sellist ängi ja sisekaemust, seda lootusrikka pilgu asemel eesavanevasse maailma, on ääretult traagiline. Kelle töö meenutab Kabakovi, kes lainetab ekspressionismituultes otsides oma väljakujunemata identiteedi võimalikke kilde.




Ma ei kujuta ette õpetaja rolli kontekstis, kus loomeprotsessi vältimatuks osaks näib olevat depressioon. Kas tõesti julgustav, kuidas need tööd küll tekkisid? Kas õpetajad elavad läbi noorte välja omaenese ebaõnnestumisi? Tundub noorte suhtes suisa kuritegelik. Mis seal koolis küll lahti on?




Ei saa salata, et mitmetes töödes pole isikliku kannatuse väljendamise kõrval jäänud kuigi palju ruumi esteetilise ega sisulise sõnumi esitamiseks.

Samas on ka põnevamaid töid.




Kadri Liis Rääki videoinstallatsioon seotuna traditsioonilise meediaga on esteetilises plaanis ja loomeselguses kahtlemata näituse pärl. Olgugi, et sisuliselt masendav. Rääk on looja, kellest tulevikus ehk mõndagi kuuleb – seda paraku vaid siis, kui ta just lõplikult oma võluvasse kannatuseeksponeerimisse ei takerdu.




Meelde jääb Liis Saare animafilm (eelkirjeldatud kontekstis küll ehmatava nimega „Taak“), mis on vaba isikliku kannatuse paatosest, eksponeerib noore inimese rõõmu uute meediate ja jutustamisviiside avastamisel. Teos kannab endas kõige selle avastamisrõõmu juures ka efektset ja haaravat lugu. Saare nime võiks samuti meelde jätta.




Mõni toredam töö on veel, ent jäägu need ja nende autorid näitusekülastaja avastada sel või mõnel tulevasel näitusel. Näituse nimeks oli „Avalik alastus“. Tõepoolest, nõndaviisi esimest korda maailma ette astuda võib olla päris ebamugav. Kogemus seegi.

Elagu Raidpere!

Ma olen juhuse läbi näinud Raidpere pilte enne kui temast fotograaf sai ja enne, kui need kunagi ammu meediasse jõudsid. Juba fotokoolis oli ta üks neist, kes eristus. Eristujaid oli toona kolm ja fotograaf sai kahest. Kunstnik suure tähega vaid Raidperest. Mark on üks neist inimestest, kelle võime läbi objektiivi maailma näha on eriline.

Päris kindlasti on mul olnud ka hetki, kus tema nähtu mulle ei meeldi. Samas on see, kuidas ta seda näeb, olnud alati tähelepanuväärne. Mark vaatab maailma erilise pilguga ja et üks Soomemaa president sellest ka nüüd aru saab, on igati vahva.

Õnnitlused Eesti rahvale. Mark Raidperele ka.

P.S. Mark sai Ars Fennica preemia ...

Kuristik Rakvere Vallimäe ja all-linna vahel

Virumaa Teatajas kurdetakse, et turistid ei jõua Vallimäelt all-linna. Tõtt-öelda tundub, et ei saagi jõudma seni kuni Pikk tänav unustuse varjus kopitab. Uus spaa on ju linna natuke Vallimäe poole tõmmanud, ent kunagine peatänav on ikka agul, kus ei toimu sisuliselt midagi. Lisaks on tegu miljööväärtusliku piirkonnaga, kus ainus sekkumine keskkonda on muinsuskaitse järelvalve, mis kahjuks väga ei toimi. Piirab arendustegevust ja laseb samas läbi ajalooliste hoonete käkkijate omavoli. Ainsa olulisema sotsiaalse objektina on Pikal tänaval tegev kirik, ent kirikust üksi on tänapäeval linnaruumi elavdajana vähe abi.





Vaid kord aastas – laada aegu – tekib Pikale tänavale sagin, mis Rakvere linnaruumi meeldivaks tervikuks loob.





Tõtt öelda ma ei tea ka ühtegi olulist objekti, mis Rakvere all-linna rahvast juurde tooks. Uued kaubanduskeskused linna äärealadel seisu kindlasti ei paranda. Ehkki need on pragu nii tühjad, et ehk ei peaks nende rolli üle tähtsustama.





Eesti avangardseim peaväljak linna keskmes pigem vähendas lissasüdame aktiivsust – varem pargiti sinna vähemalt autosid. Hoogsalt laienenud Krooni keskuski pigem vaid hajutab linnaruumi. Kuskil sidustamata ruumis paiknevad ka spaa ja spordiväljak.





Tegelikult vajaks Rakvere juurde ca 10 000 elanikku, aga kust sa neid ikka võtad.





Positiivse külje pealt tuleb tunnistada, et Tallinnas on seis ehk isegi veel hullem – vaadates arenguid Viru tänaval märkame aasta-aastalt, kuidas linna peatänav mandub – kallimad kauplused asenduvad rämpsupoodide ja libasuveniiriäridega ning kummalisel kombel ei leia Viru tänavalt ka ühtegi söögikohta, mis linnale au võiks teha. Rakvere kunagise peatänava seis vähemalt ei muutu enam hullemaks.





Lugu ise:
http://www.virumaateataja.ee/?id=72745





Artiklis loodetakse lahendust uuest turismiinfo keskusest, paraku jääb mulje, et see hakkab asuma lihtsalt vähekülastatavas kohas, mitte ei meelita turiste all-linna.





Mitte, et mul oleks Rakvere vastu midagi – tegu on ühe võluvaima linnaga Eestis, ent ka seal läks sõja-ajal kehvasti – punakotkad hävitasid kunagise linna struktuuri ja sealt edasi langetati sõjajärgselt siiani traagilisi tagajärgi omavaid otsused. Midagi head veel - oma spaa rajasid nad küll väga õige koha peale.

Laps on vähkkasvaja

Õiguskantsleri nõunik Mari Amos on sõnastanud midagi, mida ma olen ammu kahtlustanud. Lapsed on vähkkasvaja.



Tänases Postimehes leidub õiguskantsleri abordikäsitluse kommentaaris temalt selline lause:"Võib näida valusa võrdlusena, kuid kui lähtuda teesist, et inimtekkelist ja arenevat organismi tappa on vale, siis võiks kahtluse alla seada ka vähiravi – vähirakudki on inimtekkelised ja arenevad."




http://www.postimees.ee/?id=68324



Tõepoolest, lapsed on igavesed tropid, kes pidurdavad ühiskonna arengut ja piiravad indiviidi vabasid valikuid. Juhul kui neist järjekordselt kõrini saab, tuleks nad kuidagi efektiivselt elimineerida. Ei ole ju mitte ainult loode arenev organism, vaid seda on ka laps ise. No kui ikka blond juuksevärvus hakkab vahetuma tumedama vastu. Kole ju. Või mis veel hullem - lapsel tekivad miskid soovid, mis vanema omadest erinevad. Hullem kui vähk - kestab tihti kauem kah.

Martin Kala on sooda

Tänases Postimehe arvamusloos on ta võtnud vaevaks nimetada John Ruskinit ”ameerika kuulsaks kunstikriitikuks”. Loll apsakas ja seda Postimehe väärikusetaotluse juures veel eriti.

Ruskin on siiski üks inglane, kes kultuurilembesemale eurooplasele kindlasti tuttav peaks olema. Kristliku sotsialismi tekke üks olulisi mõjutajaid ja gooti esteetika eestkõneleja, mees kelle asetaks ehk ameeriaksse vaid mustanahaline korvpallur.

Ju siis on näpukas.

Lugu iseenesest on kah kuidagi hajus ja isegi kollane värv ei päästa seda olulisel määral. http://www.postimees.ee/?id=65397

John Ruskinist:
http://en.wikipedia.org/wiki/John_Ruskin