Kaubamaja kotib partnerkaardi omanikke

Kohati on hakanud tunduma, et teeninduskultuur muutub Eestis keset kriisi paremaks. Tõsi, mitte Tallinna Kaubamajas. See asutus suutis mult mõneks ajaks võtta soovi sealt midagi osta. Pole ju tegu ainsa poega Tallinnas. Ebameeldiva üllatuse valmistas eile toiduosakonna müüja, kes keeldus kaarti aktsepteerimast kui selgus, et selle magnetriba ei anna taas infot välja. Kinkida 5% ostust Kaubamajale pole ju midagi ulmeliselt kulukat, aga täiesti napakas siiski.



Partnerkaart on lo-co kodeeringus kaart, ilmselt ka suhteliselt odavalt toodetud. Lisame võrdlemisi nirud kaardilugejad ja kogu see kokteil kokku tähendab, et kui kaarti on mõnda aega kasutatud, siis magnetribalt info lugemine muutub aina keerulisemaks.



Kindlasti on teiegi kaart loetud nõnda, et see pistetakse kile sisse või kokkumurtud paberi vahele ja saavutatakse nõnda parem klapp lugeja ja kaardi vahel. Veel ühe võimalusena saab müüja alati sisestada maksesüsteemi kaardi numbri ja ostja/soodustuse ka nõndaviisi tuvastada.



Nüüd väidab toiduosakonna müüja TK, et neil on keelatud aktsepteerida kaarti, mille magnetriba tõrgub. See siis reeglina ei ole mitte kasutajast, vaid tehnoloogilisest lahendusest tingitud probleem. Väljastada odavam kaart pikemaks ajaks säästab ju mitu krooni.



Nüüd tulevad teeninduskultuuri küsimused.



Kui kaardi lugemine tõesti vahel ei õnnestu ning on olemas alternatiivseid lahendusi, siis miks nende kasutamine keelata?



Kui Kaubamajale tundub, et mõistlik oleks kaart välja vahetada, siis miks nad ei kaardista probleemi, ei paku omalt poolt võimalust, et uus kaart tehakse valmis ja läkitatakse sulle koju või antakse üle kasvõi poes? See tehing kuidagi tehakse ära ja järgmise jaoks on uus kaart juba olemas.



Muidugi, uue kaardi vormistamine ei ole keeruline, jalutad infoletti ja teed selle ära. Aga selleks tuleb sinna siis planeerimatult kohale minna ja kui on kiire või infolett kellaaja tõttu suletud, siis sa sinna paraku ei jõua. Miks ei võiks see kaart sind juba ees oodata?



Ja pagan, oleks müüja osanud vabandadagi.



Aga ehk on tegu Kaubamaja kehva majandusliku seisuga? Nad on lõpuks ometi leidnud võimaluse, kuidas mõnede klientide osas marginaali 5% võrra suurendada? Nii ju kaotatakse kliente? Või üritavad nad kassiiri aega säästa ja nõnda tööjõu pealt kokku hoida? Eriti palju oleks tööjõudu vaja vähem kui inimesi Kaubamajas ei käiks.



Mõtlesin, kuidas peaks sellises olukorras reageerima. Jätaks kaubad kassalindile ja tassigu need siis ise saali tagasi. Kaubamaja ajavõit oleks seega läinud. Jõle tüütu. Ma ikka valin, mida ma ostan ja teise poodi minek ning kõige vajaliku kokkuotsimine kulutaks oluliselt rohkem aega ja raha kui see 5% väärt on.





P.S. Muidu on Kaubamaja toiduosakond ju hea pood, vaid kallis natuke. Märkasin rõõmuga, et üks mu lemmikveine Marques de Grinon’i Petit Verdot on neile müügile saabunud. Üheski teises supermarketis polegi seda veini kohanud. Natuke tavalise poekülastaja rutiinist väljas. Kallilt müüakse küll – 385 kr pudel. Kiil ja Co-st ehk maaletoojalt saab selle 323 krooniga.