Lumi Hell ...

... on Viru keskuse uue talvereklaami slogan.

Ühelt poolt ilus teostus – helge, ent noortepärane. Viru keskuse turundustiim oli agentuuri tööga kindlasti järjekordselt rahul ja seni on neil tõepoolest olnud ka põhjust olla. Natuke provokatiivsed reklaamid, alati stiilsed. Maitsekad.

Pealtnäha ka nüüd. Ent kui tähelepanelikult vaadata siis torkavad silma mõned ebakõlad. Saatanat kujutava zestiga käsi, viisnurgad tuntud satanismi sümbolitena.
Ma tean, et mõned tahavad siinkohal vastu vaielda. Lihtsalt rokilik stilistika. Ent ka raskema muusika vallas on satanismiteema olnud alati in.

Veel tähelepanelikumad ütlevad, et vaid tagurpidi viisnurk on satanismi sümbol. Võibolla ütlevad nad ka, et sarvemärgil ja sarvemärgil on vahe – me ei näe ju sõrmede asetust peopesas.
Ent slogan paneb asja paika. Viidates lisaks eelnevalt kirjeldatud atribuutikale põrgule (lumi hell), ei jäta reklaami loojad tõlgenduste osas suuremat kahtlust.

Ehk on tegu rumala inimese irooniaga? Vaevalt, et keegi ühelt reklaamikunstnikult sügavamat kultuuritunnetust ootabki. No tellijapoolne tase võiks ju siiski veidi kõrgem olla?

Võta kuidas tahad, on jõuluajal, mis kristlikus maailmaruumis (kuhu me ju jõule tähistades vast ikka kuulume) tähendab ühte aasta helgemat ja ilusamat hetke, sellise reklaami ülespanek kergel öeldes kohatu ja nõme. Mõneski riigis tooks selline samm kaasa kaubanduskeskuse käivete radikaalse languse.

Muidugi väidavad nüüd paljud, et mis kristlus, me tähistame lihtsalt kokakoolakontserni turundusraamistikus pööripäeva – eestlased on ju paganad ja selliseid reklaame me peamegi tegema.

Päris nii see ka ei ole. Jõin kord ühe läti satanistiga öö läbi viina. Oli teine lõpuks sama tüütu kui kõiki pöörata üritavad jehoovatunnistajad. Sedavõrd sain selgeks, et nad on ikka tõsiusklikud ja paraku lähtuvad nad omal äraspidisel moel just kristlikust traditsioonist.

Et ka tõsisel maausulisel oleks põhjust satanism kenasti pikalt saata. Nii nagu ka korralikumad ja vähemkorralikumad kristlased seda kindlasti teevad.

Hea Inimene

Juhtus kord selline lugu. On üks klient, kes muuhulgas osutab teenust Suusaliidule. Mõni aasta tagasi tekkis neil soov välja anda end tutvustav broshüürike, kus kliendid rääkisid oma tarbitava teenuse iseloomust ja kvaliteedist. Teiste hulgas Suusaliit.

Kontsept oli lihtne – iga teenuse kohta kiidujutt kliendilt ja seal juures pilt kliendi esindajast. Ei mäletagi enam, kas selle pakkus välja Suusaliit või tekkis idee kliendi ja meie meeskonnakese peas, aga igatahes sattus pildile neid esindama Andrus Veerpalu. Loomulikult olid olemas kõik kirjalikud kokkulepped ja kooskõlastused.

Veerpalu saabus parajasti kuskilt treeninglaagrist, peatus korraks Pirital ja seal leidis aset ka pildistamine.

Tõeline elamus. Pole näinud sugugi palju nii heatahtlikke, tähelepanelikke ja vastutulelikke inimesi kui seda on Andrus Veerpalu. Kõik sujus kenasti ja lõpuks oligi trükises pilt staarist, kes sellel temale ainuomasel tagasihoidlikul ilmel kükitas kuskil Pirita rannakividel.
Aga üks asi jäi painama. Et kas ikka on eetiline kasutada sportlast sellisel viisil teenuse kiitmiseks?

Tegelikult jätab seesama mees rahva rõõmustamiseks spordikarjääri oma parimad aastad ja tihti ka tervise. Ja meie ekspluateerime teda midagi vastu andmata. No samas saab Suusaliit mu igati toredalt ja vastutulelikult kliendilt suuri soodustusi. Ja klient ei taotlegi enese logo eksponeerimist igas võimalikus kohas. Võibolla on vahel tõesti vajalik tehtud heategusid kuskil jäädvustada, et ka tulevikus oleks endal kindlam samaviisi jätkata.

Samas ei saanud ma kuidagi aru, et miks sellisel suurkujul pole oma manageri, kes hoolitseks, et tema saavutused tekitaksid tulevasteks eluaastatel vajaliku rahalise katte. No nad saavad ju suuri preemiaid ja sponsorrahasid ka, aga siiski.

Nüüd siis astus keegi sammukese võrra kaugemale. Täiesti asjasse (suusatamisesse) mittepuutuv paksmagu otsustas end upitada sportlaste najal. Selles, et Eestis seninägematud konnad möllavad ei olegi ju tegelikult miskit üllatust. Üllatus on hoopis see, et Suusaliit endale papi ja positsiooni võitmiseks sportlasi sellisel viisil ekspluateerida laseb. Veel vahvam on sealjuures, et miski Erkki Nool peab võimalikuks (küll irooniliselt) ka vastavat konna kiita.

Okas ja Lõoke ...

... tegid mõni aeg tagasi Allika ja Tatari risti peale ühe korraliku linnamaja. Okas ise küll ütleb, et kui tema linna peaarhitekt oleks siis sellist kolakat ta selle koha peale ei lubaks projekteerida. Aga see selleks – hea, et Puussepp toda tellimust ei saanud, muidu oleks seal lisaks Allika tänava puitarhitektuuri ahistavale mahule ka vormikatastroof.

Elu läheb majas kenasti edasi ja moonakate järeltulijaist uusasukad ei lase end enam modernistliku arhitektuuri karmist raamistusest häirida. Kui pesu tuulutamist vajab siis riputatakse see nüüd juba harjumuspäraselt rõdupiirdele. Muidu tunduvad korteris toredad noored inimesed elavat, kenad kardinad ees ja hetkeks on rõdule kolinud ka peenest sisustuspoest leitud tsinkplekkpanged kuivatatud lilledega ning eklektiline laternake.