Mis Vabadussambaga lahti on?

Miks nüüd. Miks Arhitektide Liit alles nüüd reageerib? Miks sotsid võtavad seisukoha alles siis, kui kipub liiga hilja olema? Miks alles nüüd allkirjasid korjatakse?

Tundub, et asi algas Ike Volkovist. See mees vajas hädasti midagi, mis temast Arhitektide Liidu esimehena tõsiseltvõetava tegelase teeks. Oli ju valdav osa tema tegevusest Tallinna Linnavalitsuses üks hale läbikukk ja tragöödia.

Täielikuks katastroofiks kujunes kogu Sakala konkurss ja sellele järgnenu, Vabaduse Väljakust saab muinsuskaitsjate, riigi, Tallinna linna ja praamikunni koostöös paras käkk, tulevat raekoda üritati toppida kuskile arusaamatusse sohu, merre sätitakse väga imeliku taustaga Kalevipoega jne, jne, jne ...

Raske oli uskuda, et Volkov piisavalt loll oli, et kogu see jama temast lähtus. Igatahes tundub, et tal sai sealsest jamast kõrini ja nüüd napilt uude ametisse pääsenuna otsustas ta end näidata munadega mehena. See on ju tegelikult väga tore, suisa üllatav isegi. Siiras rõõm siinkohal.

Lisaks on Volkovil nüüd väga eriline kogemus – ta teab lõpuks väga hästi kuidas asjad linnaruumis kujunevad, kui otsustajaks on poliitiline tahe.

Niisiis tegi arhliit toreda avalduse, kus ei puudunud ka positiivne programm – ettepanek taastada üks varasem monument, mis erinevalt nüüdsest sambast oleks tõepoolest ka väärikas ja esteetiline objekt. Ajastatud oli see ka väga hästi – kohe selle otsa, et meedia avastas niigi rahva arvates kuluka samba märkimisväärse hinnatõusu.

Väidetavalt Katrin Kivimaa korraldatud (huvitav, kelle poolt toetatud) allkirjaaktsioon sai samuti kenasti selle avalduse otsa lükitud. Jällegi on põhjust kiita. Parem hilja kui mitte kunagi.

Nüüd edasi juhtus seevastu midagi põnevat. Sotsid hakkasid ka samba vastu protestima ja väidetavalt pea kogu fraktsiooniga. Erilised täid ja nälkjad. Kui nad nii üksmeelsed on siis kus nad varem olid? Siiamaani oli saba sorgus vaja Ansipi taldu lakkuda? Huvitav kas nad julgevad ka natuke ultimatiivsemalt käituda? Näiteks ähvardada valitsusest lahkuda kui sammast ei tule? Siis nad võiks ju ennast natuke rehabiliteeridagi.

Aga samas ei ole halba heata. Eks on ka muudes erakondades südametunnistusega inimesi, kes julgevad nüüd ehk natuke selga sirgu ajada ja tõepoolest eksisteerib tänu sotside hilisele ärkamisele miski võimalus, et see sambateema Toompealgi lainetuse tekitab. Ehk on siis olemas ka õhkõrn võimalus, et seda ilgust sinna nõlvale ei kerkigi?

Tõepoolest, miks seda sammast siis ikka 90. aastapäevaks tingimata vaja on. Et Ansip saaks seda avades end kinnistada esirahvuslasena? Omal ajal oli kommarite seas liiga pisike nina, et punasammaste avamist talle ei võimaldatud?

Või on meie vabaduse 90. aastane iga nii kõrge, et iga natukenegi ümmargusem number on tähelepanuväärne, kuna vanainimene kipub lihtsalt ära surema?

Lõpuks tahaks selle allkirjaaktsiooni üle veel korra oma heameelt väljendada – igaüks saab vähemalt oma tulevaste laste-laste-laste jaoks kirja panna, et nende esivanem ei aktsepteerinud Vabaduse (Väljaku) ärasolkimist.

http://www.vabadusesammas.co.ee/

P.S. Selle pöördumise teksti autoriks näikse olevat paraku lauajalg. Mis puutub siia rist, liiatigi vabaduse rist? Autorid kardavad, et muidu kirjutavad kristlased ka alla? Veel hullem, äkki kirjutab suisa mõni rahvuslane alla? Miks te ei julge rääkida sellest, kuidas Vabaduse väljak üldse lähiaastatel välja hakkab nägema??? Kus on pildid sellest kui jube hakkab kogu see sambavärk välja nägema näiteks Palace’i eest vaadatuna?

Aastapäeva muljed

Mida võiks teha üks Eesti Vabariigi kodanik aastapäeval? Minna näiteks KUMUsse nautima vaba rahva ilujanu ja heita möödaminnes pilk ka mõne rahvusvahelise kunstimaailma suurkuju loomingule. Selline Noor-Eesti vaimus aastapäev. Pole kahjuks võimalik, KUMU osutus sel toredal päeval suvaliseks suletud betoonobjektiks.

Aga sellega üllatused ei lõppenud. Kummalisel kombel ei meenu presidendi aastapäeva kõnest muud kui meestepuudus, oluline teema seegi ja mõneti on selle äramainimises ehk midagigi, mis meenutab kadunud Presidendi ilmutusliku olekuga kõnesid.

Ent siiski – Laaneotsa kõne Pärnus oli otsapidi siiram ja jõulisem. "Külma sõja" kujund, mida Laaneots on märganud suurriikide juhtide sõnavõttudes oli päris terav leid ning kogu kõne tervikuna oli aateline, fokuseeritud ning terviklik. Muide, huvitav on, et kas ka Laidoner kunagi vene aktsendiga kõneles. Väga tõenäoline. Milline võluv järjepidevus see oleks. Olgu lisatud, et see sai mainitud ilma igasuguse irooniata.

Tallinna linnapildis jäi meelde vikerkaarevärvides Estonia. No ei ole president ju nii sots, et tingimata oleks sellist värvilahendust vaja.

Teine kummaline muljekatke tekkis Vabaduse platsilt, mis oma niiskuses ja üksilduses ning oma nime ja antud päeva pidulikkuse foonil mõjus kuidagi eriti troostituna. Ei kannatanud siin enam sõjaväeparaadigi pidada ning kuuldavasti kaobki see traditsioon ajaloo hämarusse, et teha ruumi ebaõnnestunult pisikese maa-aluse parkimismahuga sotsiaalsete funktsioonideta kivikõrbele, mida rohelisest pargivööndist eraldab üks kohmakas monstrum. Vabaduse väljakut peatselt tabav tragöödia on oma mitmetahulisuses küll keerukam teema, mida ehk lähitulevikus vähemalt tuttavatelegi peaks katsuma teadvustada.

Maitsetusepropaganda Päevalehes

Olen viimastel kuudel avastanud enda jaoks uue stiili- ja sisekujundusväljaande – Päevalehe. Täpsemalt nende ehitusrubriigi. Kui päris disainiajakirjad kajastavad valitud kortereid või maju, mida on sättinud hoolas sisekujundaja käsi, siis Päevalehes eelistatakse tavaliste inimeste enda poolt kujundatud interjööre. Mis on ju märksa toredam printsiip ja kajastades muuhulgas ka eesti rahva maitset.
Ei miskeid lõkse, mida seavad stiilitajuga inimesed – siin kajastatakse elu ennast ning kangelasteks on ehitaja, jurist jne.

Esimene lugu, mis mida ma suure elevusega sealt lugesin oli jutuke ühe Tartu ehitaja majast (kodanik Haidek – erinevalt disainiajakirjadest räägivad oma majadest siin rõõmuga ka autorid ise, ilma valehäbita ning varjamatu edevusega):
http://www.epl.ee/bosa/409583

Pilt EPL veebis

Keegi nutikas kommentaator avastas, et see maja on müügis (http://www.bonito.ee/3.4.htm) ning sisuliselt korraldas EPL ajakirjanik va Haidekule kena pisikese majamüügikampaania. Kahjuks on reaalsus vist ka keskmise eestlase jaoks nii jube, et maja on siiani müümata. Vaadake kindlasti pilte müügipakkumise juures.

Täna oli EPLil jälle hittlugu. Seekord ühe juristihärra Heino Junolaineni elamisest ja sisekujundajatööst. Väidetavalt on kodanik on suutnud ehitada klassitsistliku ilmega maja ning nagu nähtub pildimaterjalist ja tekstist, sisaldab maja sisemus ka kõiki teisi stiile. Lisaks on hästi läbi mõeldud murutraktori rallitrajektoorid aias.
Loo leiab siit:
http://www.epl.ee/bosa/417614

Pilt EPL veebis

Laisematele stiilinäide: „Trepiastmete sisse on paigaldatud päeval silmale nähtamatud LED-lambid. Öösel valgustavad need aga trepiastmeid. Pimedas ei pea lülitit otsima, sest trepituled süttivad liikumise peale. Trepi alt paljastub Saksa looduslik kaunistus, mis on üks väheseid välismaiseid ehitusmaterjale terve maja peale. See sai välja valitud huvitava ja kordumatu loodusliku mustri pärast. Selle seina ääres on ka pere kõige pisema liikme, vesikilpkonna kodu.“ Kõik ongi väga vinge, aga tervik ...

Ka muu selle rubriigi materjal on päris tore olnud, aga kuivõrd see pole sedavõrd stiiliküsimustega seotud siis sellest siin ehk ei räägiks.

Ahsoo. Esialgu tundus mulle, et lugudel on sama autor, aga tuli välja hoopis, et teisel on keegi Anna-Liisa Soomann ja esimesel keegi Silvia Sosaar. Võimalik, et mõlemad on blondid.