Mida võiks teha üks Eesti Vabariigi kodanik aastapäeval? Minna näiteks KUMUsse nautima vaba rahva ilujanu ja heita möödaminnes pilk ka mõne rahvusvahelise kunstimaailma suurkuju loomingule. Selline Noor-Eesti vaimus aastapäev. Pole kahjuks võimalik, KUMU osutus sel toredal päeval suvaliseks suletud betoonobjektiks.
Aga sellega üllatused ei lõppenud. Kummalisel kombel ei meenu presidendi aastapäeva kõnest muud kui meestepuudus, oluline teema seegi ja mõneti on selle äramainimises ehk midagigi, mis meenutab kadunud Presidendi ilmutusliku olekuga kõnesid.
Ent siiski – Laaneotsa kõne Pärnus oli otsapidi siiram ja jõulisem. "Külma sõja" kujund, mida Laaneots on märganud suurriikide juhtide sõnavõttudes oli päris terav leid ning kogu kõne tervikuna oli aateline, fokuseeritud ning terviklik. Muide, huvitav on, et kas ka Laidoner kunagi vene aktsendiga kõneles. Väga tõenäoline. Milline võluv järjepidevus see oleks. Olgu lisatud, et see sai mainitud ilma igasuguse irooniata.
Tallinna linnapildis jäi meelde vikerkaarevärvides Estonia. No ei ole president ju nii sots, et tingimata oleks sellist värvilahendust vaja.
Teine kummaline muljekatke tekkis Vabaduse platsilt, mis oma niiskuses ja üksilduses ning oma nime ja antud päeva pidulikkuse foonil mõjus kuidagi eriti troostituna. Ei kannatanud siin enam sõjaväeparaadigi pidada ning kuuldavasti kaobki see traditsioon ajaloo hämarusse, et teha ruumi ebaõnnestunult pisikese maa-aluse parkimismahuga sotsiaalsete funktsioonideta kivikõrbele, mida rohelisest pargivööndist eraldab üks kohmakas monstrum. Vabaduse väljakut peatselt tabav tragöödia on oma mitmetahulisuses küll keerukam teema, mida ehk lähitulevikus vähemalt tuttavatelegi peaks katsuma teadvustada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar