Narva-Jõesuu – tulevane suveparadiis, tänane eksootika

Ma käisin suve alguses jälle Narva-Jõesuus, suvi polnud siis veel hoogu sisse saanud. Imelik linnake. Pole liialdus, kui öelda, et see on kauneim rannakuurort Eestis, ent tänane seis on nii hale. Ometi parem kui näiteks kolm aastat tagasi. Tõeline eksootika ja põnevussihtkoht sellegipoolest. Minge kah enne, kui vähemeksootiliseks muutub.

Kaks arvestatavat ööbimiskohta on Narva-Jõesuu Spa Hotel (kunagine sanatoorium) ning Meresuu Spa & Hotel.

Esimene kannab neist kadunud aegade hiilgust, maja on projekteerinud juba nõuka-ajal Nikolai Kusmin ja see 1961. aastal valminud maja kannab endas mälestust kadunud aegade hiilgusest. Tõelist stiili, ei miski nõukogulikku või kolhoosiesteetikat. Kaunis kuurordihoone, mille osas paljud kuidagi ei oska arvata, et sel Nõukogude Eestiga miskit pistmist on.

Teine on „uus ja ilus“ Meresuu. Vastvalminud hoone sai uksed avatuks möödunud aastal ja seal soovitakse pakkuda kõiki moodsamaid teenuseid. Paraku on too rajatud kunagise poolelijäänud kolossi karkassile, mis muudab hoone enese masajaks ja selle mastaabid Narva-Jõesuu kaunile kuurortkeskkonnale veidi võõraks.

Hinnatase on mõlemas keskmiselt kallis või soodne, kuidas võtta. Meresuu on siiski kallim, kahene tuba alates 1050 krooni, sanatooriumis saab sellise täna 600 krooni eest. Olen vaadanud Meresuu tubasid ja selle hinna eest saab vist paraku üsna veidra pisikese toa, sanatooriumi oma on see-eest täiesti mõistlikus suuruses.

Keerulisemaks läheb valik, kui vaadata lisateenuseid. Meresuu veekeskus pole suur, aga ilus on see küll. Ärakasutatud varasema hoonekolossi külge ehitatud uus maht, mille sisemus on Eesti osas harjumatult lihtne ja elegantne.

Meresuu toad on vormistatud art deco vaimus, kest hoonet on tekitatud aatrium, mida tolle hoonekeha nõuka-aegsetel ehitajatel plaaniski polnud. On pingutatud, aga peale veekeskuse osa on kõik muu kuidagi kohmakas. Kvaliteetne siiski.

Vana sanatoorium pakub see-eest lisaks sisebasseinile väga mõistliku suurusega välist soojendusega basseini, mis on unise hommiku käimasaamiseks tõeliselt väärt abimees.
Kui ma peaks valima, kus ma ööbin (ja ma valisin), siis on eelistus kohal, millel on rohkem hinge ja kohaliku miljöö finesse. Ja see valik on täna üheselt vana sanatoorium.

Sealgi on tehtud korralik remont. Natuke ehk liigagi „korralik“, väidetavalt on kadunud mõningaid varasematest aegadest pärit detaile. Aga hoonesisene miljöö on siiski selline, et sa ei imestaks kui seal sulle Hercule Poirot’ vastu jalutab.

Natuke võiks vinguda ka. Et restorani veinikaart on väga niru. Ja toiduvalik on küll selline jällegi korralik, ent ei rõõmusta otseselt millegagi. See-eest on saab laenutada paari ratast, millega kohaliku keskkonna avastamine vägagi ladusalt sujub. Broneerige need ette – rattaid on vähe.

Ja mida siis siin nii väga ikka näha on? Vanu villasid, paar kaunimat on vee säilinud, ülejäänud on tänaseks maha põletatud. Kahjuks on olemasolevadki kehvas seisus ja ei linnavalitsus ega muinsuskaitse ei suuda midagi ette võtta.

Eriti rumal on, et kohalikul omavalitsusel ei olegi otseseid jõuhoobasid, milledega pärandihävitajaid korrale kutsuda – pildistavad seisu üles ja saadavad muinsuskaitsele, kes midagi ette võtma peaks ja jäävadki ootama. Hale värk.

Et linnavalitsusest nüüd halb mulje ei jääks (Ida-Viru pea ainus eestikeelne ja -meelne), tuleb mainida, et neil on päris nutikad ideed toomaks tagasi juba kadunud ilu. Selle tarbeks on neil seadusandlikud mõjuvahendid olemas.

Jalutada tasuks jõesuusse ja aduda seda nappi vett, mis kahe kultuuri ja riigi vahel on. Paljutähenduslikult laiub teisel pool jõge tühjus.

Külastada randa, nautida merd, mis siin pea alati väga puhas ning ülesse leida kunagise imekauni rannahoone ase, sulgeda silmad ning kujutada ette kui perfektne rannamiljöö siin kunagi oli. Teha taas silmad lahti, leida, et ega liiv ja meri ei ole muutunud, sulgeda silmad taas ning mõelda sellele, kuidas see koht siin kunagi taas palju atraktiivsem on kui Pärnu. Minule tõsi on ta tänagi atraktiivsem.

Lõpuks on omamoodi eksootika ka tänane rannaelu liival asetsevas baaris. Tallinnas-Tartus te midagi sellist ei näe. Või siis vähemalt mitte kogus hiilguses.

Narva-Jõesuu on perfektne peatuspaik ka avastamaks idaalasid. Väljasõidud Narva, Sinimägedesse, Sillamäele. On kadunud aegu ja uusi kultuuriruume, mida avastada. Siin saab vabalt veeta vägagi meeldejääva puhkusenädala.

Piltidel: jutu alguses Kusmini projekteeritud Narva-Jõesuu sanatooriumihoone, all kaks kaunist säilinud puitvillat. Samavõrd uhkeid oli veel, aga nood on tänaseks hävinud. Natuke tagasihoidlikumat ent siiski uhket puitarhitektuuri jagub ka.