Siin Postimehe majandusportaalis on siis teemaks Piirisaar. Tartu maavanem Esta Tamm heidab neile ette, et kogukond ei suuda valda ülal pidada. Meenub mõnede aastate eest kuuldud kurioosne lugu, kus üks Piirissaarde suvemaja ehitada tahtnud inimene pidi koduvallast ametnikud kaasa võtma, kes saarel aitaksid ehitusluba vormistada – kohapeal puudus lihtsalt vastav kompetents.
Oleks justkui tegu pidurist väikevallaga. Võiks olla musternäidis omasuguste seas. Vallale tuleb räigelt peale maksta, kohalikku koolimaja turismiettevõtjatele majutusasutuseks ei müü ja laseb sel sootuks mädaneda. Jube pilt, eks ole?
On ja ei ole ka. Tegu on sureva vallaga. Nagu üks saare asjadega paremini kursis olev inimene väitis – seal pole enam ühtegi suguvõimelist naisterahvast.
Ent ometi. See, et saar ja kogukond vaikselt hääbub, ei ole otseselt kohalike viga. Saare rahvas elas omasoodu rohkem või vähem edukalt sadu aastaid, kuni tuli uus aeg – nõukogude võim. Vanasusulistest kalamehi see esialgu kuigivõrd ei häirinud. Kalapüüdmine on nii ehk teisiti kollektiivne tegevus, isegi kui püügivahendid on omad, siis tuleb ettevõtmisi ikka koordineerida. Nii oli Piirissaares kolhoos suhteliselt edukas, kuni see liideti mandri omadega ja tekkis suurmajand. Iseotsustamine kadus ning tasapisi hakkas tühjenema ka kool. Kuni jäigi päris tühjaks. Ei mäletagi, mis aastal see oli, aga igatahes vist päris sügaval nõukogudeajal. Kui mandril jälle uus võim tekkis siis oli Piirisaare jaoks rong juba läinud.
Poole kooli pole lapsi. Mõni nüüd ütleb, et vot, sestap tuleb ka mandril koole iga hinna eest säilitada. Jah, külakool algkoolina võiks toimida, edasi saab ju bussiga ka natuke kaugemale kooli. Kooli säilimine ei pea tähendama tingimata kogu koolitee läbimist kodukülas. Saarel on siiski kõik teisiti.
Piirisaares on ilus. Vanausuliste külade üheks tunnuseks on kord – majad on värvitud, peenrad sätitud, lilled õitsevad. Pudulojuseid pole kunagi talvel tuppa tassitud nii nagu see eestlastel kohati kunagi kombeks oli. Vanausulise kodu on püha koht, kuhu võõral niisama asja polegi. Pole tegelikult ka asja pärast. Privaatne ruum siiski. Võluv kultuur ja kenad inimesed, ehkki tõepoolest paljud joovad. Aga kus siis Eestis ei jooks. Külm on ju.
Tsiteeriks veel maavanemat: “Vestlustest valla juhtkonnaga on selgunud, et veevarustuse, kanalisatsiooni ja prügiveo lahendusi, mis tooksid valla elanikele kaasa kulutusi, peavad nad vastuvõtmatuks.” No on loll jutt, milleks seda Tallinna Vee stiilis jama sinna vaja on. Sadu aastaid on toimitud. Moodsas plaanis päris öko.
Veel maavanemat: “Olen korduvalt öelnud, et oleme valmis abistama Piirissaare valda ka projektide koostamisel ja taotluste kirjutamisel, kui vaid leiduks sealpoolne selge soov ja kontaktisik,” ütles Tamm. Miski hetk nõuti Piirissaarel arengukava koostamist. Täiesti jabur, kui selge sihina on ees haud. Mõni ütleks nüüd, et arendagu turismi. See ei toimi – võimalik, et kopikat tekiks natuke juurde, aga kohaliku kultuuri surm oleks veelgi kiirem.
Kihnu on meil kantud UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Piirissaare võinuks kah kunagi sinna sattuda, võiks ehk hea tahte korral veel nüüdki, aga odavam on neil lasta vist kaduda. See, et saarele reaalne sealse kultuuri raames püsiv ja end taastootev elu tekiks, on nii keeruline teema, et vaevalt, et keegi Eestis seda suunata oskaks. Veel vähem siis ka finantseerida.
Nii need vanausulised lähevad sinna kust nad kunagi kerkisid – ajaloo hämaratesse keerdkäikudesse. Küllap seda varsti ka mandril. Eestlasi see ei koti, kohalikke venelasi veel vähem.
Käige seal saarel ära, saate lastele-lastelastele kunagi rääkida, mis seal enne suvilarajooni teket oli.
P.S. Pildil jäädvustavad venemaised fototuristid suvel 2006 kohalikke vanamehi. Üks neist oli toona 93 aastat vana – käisid kahekesi mööda külatänavaid ja laulsid tsaariaegseid laulusid. Aasta hiljem oli too vanem härra haigevoodis. Tea, kas tahakski enam sinna sattuda. Illustreeritud kaduvus on päris õõvastav vaadata. Samas omal kõhedal moel kaunis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar