Maitsetusepropaganda Päevalehes

Olen viimastel kuudel avastanud enda jaoks uue stiili- ja sisekujundusväljaande – Päevalehe. Täpsemalt nende ehitusrubriigi. Kui päris disainiajakirjad kajastavad valitud kortereid või maju, mida on sättinud hoolas sisekujundaja käsi, siis Päevalehes eelistatakse tavaliste inimeste enda poolt kujundatud interjööre. Mis on ju märksa toredam printsiip ja kajastades muuhulgas ka eesti rahva maitset.
Ei miskeid lõkse, mida seavad stiilitajuga inimesed – siin kajastatakse elu ennast ning kangelasteks on ehitaja, jurist jne.

Esimene lugu, mis mida ma suure elevusega sealt lugesin oli jutuke ühe Tartu ehitaja majast (kodanik Haidek – erinevalt disainiajakirjadest räägivad oma majadest siin rõõmuga ka autorid ise, ilma valehäbita ning varjamatu edevusega):
http://www.epl.ee/bosa/409583

Pilt EPL veebis

Keegi nutikas kommentaator avastas, et see maja on müügis (http://www.bonito.ee/3.4.htm) ning sisuliselt korraldas EPL ajakirjanik va Haidekule kena pisikese majamüügikampaania. Kahjuks on reaalsus vist ka keskmise eestlase jaoks nii jube, et maja on siiani müümata. Vaadake kindlasti pilte müügipakkumise juures.

Täna oli EPLil jälle hittlugu. Seekord ühe juristihärra Heino Junolaineni elamisest ja sisekujundajatööst. Väidetavalt on kodanik on suutnud ehitada klassitsistliku ilmega maja ning nagu nähtub pildimaterjalist ja tekstist, sisaldab maja sisemus ka kõiki teisi stiile. Lisaks on hästi läbi mõeldud murutraktori rallitrajektoorid aias.
Loo leiab siit:
http://www.epl.ee/bosa/417614

Pilt EPL veebis

Laisematele stiilinäide: „Trepiastmete sisse on paigaldatud päeval silmale nähtamatud LED-lambid. Öösel valgustavad need aga trepiastmeid. Pimedas ei pea lülitit otsima, sest trepituled süttivad liikumise peale. Trepi alt paljastub Saksa looduslik kaunistus, mis on üks väheseid välismaiseid ehitusmaterjale terve maja peale. See sai välja valitud huvitava ja kordumatu loodusliku mustri pärast. Selle seina ääres on ka pere kõige pisema liikme, vesikilpkonna kodu.“ Kõik ongi väga vinge, aga tervik ...

Ka muu selle rubriigi materjal on päris tore olnud, aga kuivõrd see pole sedavõrd stiiliküsimustega seotud siis sellest siin ehk ei räägiks.

Ahsoo. Esialgu tundus mulle, et lugudel on sama autor, aga tuli välja hoopis, et teisel on keegi Anna-Liisa Soomann ja esimesel keegi Silvia Sosaar. Võimalik, et mõlemad on blondid.

Niguliste kirikule?

Viimastel päevadel on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Kunstimuuseumi (EKM) vastasseis teemal Niguliste tagastamine meedias üksjagu kajastamist leidmas.

Eriti vastik situatsioon. EKM laiab ja ähvardab kunstiväärtused minema viia (enamuses kommunistliku režiimi kokkuröövitud kiriku varad).

Samas tundub, et EELK tahab kirikut tagasi vaid selleks, et nõude eest riigilt kompensatsiooni saada. Eht majavalitsuslik ahne käitumine (no ei oska seda organisatsiooni lõpuni kirikuks pidada). Miks ma nii arvan? Kui EELK seda hoonet tegelikult endale tahaks, siis oleks nad juba ammu hakanud rääkima sellest, kuidas seal ekspositsiooni ikka ja jätkuvalt edasi saaks pidada. Lisaks oleks nad ehk isegi välja mõelnud näiteks "Sakraalkunsti Uurimise Instituudi".

Aga EKM seda hoonet ka ei vääri. Olen ise korra näinud, kuidas nad seal moedemonstratsiooni korraldasid ja see on paraku sakraalruumis nõme, kohatu ja rõve. Tegelikult ei oska ma EKMi seni lõpuni armastada, kuni nad ühe rõveda kommunisti personaalmuuseumi peavad – viimast punast muuseumi Eestis.

Šampanjaklaas – käsitöö perfektsus

Mul õnnestus kohata šampanjaklaasi. Zwieseli klaaside The First seeriast. Imeilus vorm ja see, kuidas klaasi põhjast tõuseb üks katkematu mullirida – no võiks vaatama jäädagi. Käsitöö muidugi. Väärtustatud Red Dot disainiauhinnaga 2006 ja autoriks sugugi mitte disainer, vaid Pariisi Michelin’i 3 tähe restorani “Le Cinq” sommeljee Enrico Bernardo. Vaid armastus funktsiooni vastu ja inimkäe otsene puude suudavad luua sellist perfektsust. Muidugi kristallklaasist ja imelise kõlaga. Hakka või šampanjanautlejaks.

Aga osta järjekindlalt nii väärikat šampanjat, mida sobiks sellest klaasist juua – vastikult kallis, eksole. Hirmus palju tüütut tööd tuleks teha.

Pigem katsuks ise oma füüsise ja vaimuga teha midagi, mis ei oleks otseselt töö ja looks tulemuse, mis kunagi kedagi rõõmustab. Katsuks vahelduseks lapsele näiteks sulghäälikute korrektse kasutamise lõpuks selgeks õpetada. Ehk kirjutab kunagi midagi ilusat nii, et see on keeleliselt parem kui minu tekstid.

Klaasid:
http://www.zwiesel-1872.com/details/thefirst_details_e.htm

EELK - maitsetu kinnisvarahaldusettevõte

Alles see oli kui siia Tatari ja Kentmanni vahele tekkis Okaselt ja Lõokeselt üks kohatu massiga maja. Nüüd siis on kätt valgeks saamas R-Konsult.

Tegu on ühe igavesti põneva ettevõtmisega, kuivõrd selle maja alt/vahelt peaks hakkama läbi minema Rävala puiestee pikendus – tulevikutallinna üks intensiivsemaid liiklusaltareid. Arvestades tänast ehituskultuuri ja teades majade lühikesevõitu garantiiaegadest, ei kujuta ma tõesti ette kuidas see maja tekkivatele vibratsioonidele vastu hakkab pidama. Huvitav, kas keegi üldse kujutab?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Maja krunt kuulus ja osa tulevasest ehitisest kuulub EELKle, ehk siis pikemalt Eesti Evangeelsele Luterlikule kirikule. See Eesti suurimast kinnisvaraomanikust organisatsioon on jõuliselt murdmas kodumaise maitsetuse ja antiesteetika liidrite hulka. Või õigemini – on kindlustamas endale kohta absoluutses tipus. Möödunudaastane ajaloolise Vigala kiriku altari hävitamine, peapiiskopi juhitud žürii töö, mille tagajärjena on kerkimas erakordsest jube vabaduse sammas (ilmselt piisab piiskopi arvates sellest kui ta linna kohale ristimärgi saab riputada) ja nüüd linnaruumi ja tulevase vaatekoridori solkimine kaksiktorniga, mis tulevase Rävala puiestee ogaralt poolitab.

Ma ei ole miski antikristlane, et ma ilmtingimata kirikut tahaks sarjata, aga see, mis on saanud EELKst on lihtsalt kurb. Maitsetu kinnisvarahaldusettevõte, mille roll ühiskonnas väärtushinnangute kehtestamisel on olematu.

Tasapisi hakkab EELK tegevuses joonistuv muster tõsiselt häirivaks muutuma.

Talvised lilled Helsingis

Leidsin Helsingis Lasipalatsi tagant (Kamppi lähedalt) sellise kasvuhoone. Tuleb välja, et tegu on Kaisa Salmi installatsiooniga, mida peaks ilmestama ka kellegi Mia Hämäläise tehtud suve hääled. Kasvuhoone mõjus hallis lumevaes talves igati kosutavalt. Päris tore oleks kui keegi selle Tallinnasse klooniks.

Hesari kirjutab nimetatud objektist siin veidi põhjalikumalt:
http://www.hs.fi/kaupunki/artikkeli/Onkos+tullut++kes%C3%A4/HS20071219SI1KA047y5

Installatsiooni autoril on ka kodulehekülg, kus leidub ka varasema analoogilise projekti kirjeldus:
http://koti.welho.com/ksalmi/

Tehtud 79ndal eluaastal.

Arhitekti elukutse on mitmeti eriline – ehitised püsivad aastatuhandeid ja midagi kummalist on ka arhitektide eneste kestvuses. Ma ei tea vist ühtegi teist loovametit, kus tegijad oleks tasemel sedavõrd kõrges vanuses.

See hoone siin on Hans Otto teater Potsdamis, mille projekteeris Gottfried Böhm, üks tunnustatumaid kaasaegseid saksa arhitekte (muuhulgas maineka Pritzker'i preemia võitja), oma 79. eluaastal.

Võrrelge seda nüüd näiteks Puusepa Tartu Kaubamaja II-ga, mis kerkib Sakala auku. Miskipärast on mul kahtlus, et Puusepale ei saa tulevikus ka vanus abiks tulema.

Papa Böhm seevastu suutis tekitada Potsdami waterfront’i ergastava teatrihoone, mis mulle sedavõrd põnev tundus, et napis ajagraafikus sealse olulisima 20. sajandi arhitektuurimälestise Eisteinturmi ülevaatamine järgmisse Potsdami-külastusse nihkus. No ja kui päris aus olla, siis oli sel hämaral õhtutunnil teatrihoone tänu efektsele valgustusele ka muidu mõistlikum valik.

Tagasi tulles arhitektide vanuse juurde – Böhm ei ole selles vallas sugugi erakordne tegelane, kuivõrd ligi kuu aega tagasi 100-aastaseks saanud Oscar Niemeyer (muuhulgas samuti maineka Pritzker'i preemia võitja) tegeleb loominguga veel tänagi. Tõsi küll, uute majade jaoks enam jaksu ei jätku, skulptuuride jaoks seevastu küll. Samas oli Neimeyer 89-aastane kui ta projekteeris Niterói kaasaegse kunsti muuseumi – hoone, mida paljud peavad kunagiste Brasília arhitektuuripärlite autori karjääri suurimaks saavutuseks.

Ja keda see lõpuks kotib? Näiteks Tallinna linnaisade jaoks kipub arhitektuur olema sama kauge teema nagu lennuk lehmale. Ja ega ülejäänud poliitseltskond ka parem ei kipu olema.

Veel vabaduse sambast.

21. detsembril ilmus Postimehes Enn Soosaare ja Jüri Arraku lugu „Aeg on võidusambaga edasi minna“.

Üks lõik jäi ses loos silma. Autorid kirjutavad: „Endastmõistetavalt hoidku Eesti tegijad ja nende töö hindajad silme ees Euroopa kunstimetropolide parimaid saavutusi. Aga samal ajal tuleb tõele näkku vaadata. Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel. Rääkimata meeletutest rahasummadest, mida maailma suurlinnad matavad oma memoriaalrajatistesse, et neid hiljem kaema sõidetaks.“

Sarnase hoiakuga jäeti Eesti 1939 aastal venelastele. Võibolla ei peagi „orjapõlvest“ pääsenud väikerahval olema suuremaid ambitsioone? Ehk tuleks tõesti püssi põõsasse viskamine võtta mittediskuteeritavaks normiks?

Sõjaajaloolastest Jaak Pihlak kirjutab 20. novembri Postimehe artiklis nõnda: „Tõesti, maitse on ajas vägagi muutuv. Eriti on ta seda veel kunstis. Olgu näitena kujur Amandus Adamson, kelle Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid kunstieksperdid enne Teist maailmasõda põlastasid, kuid avalikkus hindas. Praegu on eksperdid leidnud Adamsoni tehtu hea tasemega olevat!”

Kahjuks ta eksib. Adamsoni sammaste valdav enamik on ka tänases skaalas endiselt mannetud ja saamatud. Kindlast on kunstnikke, kelle looming on omast ajast ees, aga kahjuks on ka selliseid, kes on lihtsalt küündimatud ning kellede küündimatust varjutab ehk mõni õnneliku sähvatusena sündinud hea taies. Jumal on helde. Kahju, et ta ei olnud helde ei Vabadussamba konkursi žürii, ega võidukavandi autorite vastu.

Kuskil meedias avaldatud küsitluse järgi peab 74% Eesti rahvast praegust kavandit ilusaks. Vaadates ümbritsevat maitsetust on see tulemus isegi üllatavalt hea. Ei saa küll täie kindlusega väita, et 26% kaasmaalastest on ilmtingimata parema maitsega, aga kõik ei ole siiski kadunud. Igatahes on mul hea meel kuuluda selle seltskonna hulka, kelle maitse massi omast erinev on. Suure tõenäosusega ka parem.