Restoran Kaerajaan – pole paha, ent arenguruumi jagub

Olgu alustuseks öeldud, et esimene mulje, mis sellest söögikohast avaneb on tühi ja igavavõitu ruum. See võib ju nii tunduda, aga tegelikult on interjöör väga mõnus. Rahvuslikkusele on lähenetud humoorika ja maitseka mänguga ning pea kõik detailid rokivad – lampidest kuni teenindava personali rõivastuseni. Toolidest rääkimata.

Menüü esmamulje on samuti petlik. Ohtralt võõrkeelseid nimetusi, ent nende taha peituvad (loodetavasti) eestimaised toiduained suurepärases kvaliteedis ning mis muud saakski olla meie köögi identiteediks. Interpreteeri talutare toidulauda kuidas tahad, aga silguvesi ja kartul au naturel pole kuigi tänuväärne menüümaterjal.

Valikusse sattusid üks eelroog ning üks pearoogadest, mis on köögile hinnangu andmiseks selgelt puudulik, ent ettekujutuse sellest, kas tasub tagasi minna, sai kätte küll.

Eelroaks läks käiku kukeseeneterriin naturaalse kitsejuustukreemi ja kirsstomatisalatiga, mis oli väga tore. Peaaegu. Ma loodan, et kukeseente terriinis mittetäheldamine ei olnud seotud repressiivse lähenemisega sellele võrratule metsamaiusele, vaid hoopis tühja kõhuga. See, et kitsejuustu maitse kipub nii ehk naa terriinis domineerima ei tohiks ju olla vabandus. Nimetagu toit siis kitsejuustuterriiniks kukeseente nüansiga. Aga roog keele all ei karjunud ja mul poleks midagi uue ringi vastu tulevikus.

Väga vahvaks osutus põhiroog jaanalinnulihast – liha oli jõuline ja punase veini kaste toetas seda kenasti. Metsaseened filotaignas olid natuke kahvatumad – seeneassortii, mille asemel oleks lootnud natuke domineerivamat nooti näiteks headest puravikest.

Seltskonna eripärast tingitud veinivalik oli selle toidu kontekstis küll totaalselt õnnetu kuid mitme kaassööja toitu toetas ta siiski väga palju paremini. Ise valisin lähtudes kaaslastest ja jätsin enda teadlikult vaeslapse rolli. Too Pinot Grigio oma kepsakusega (täiesti joodav vein tegelikult) oli põhiroa kõrval kui halb unenägu ning tarbida oleks tulnud mõnda üsnagi tugevat punast. Kaerajaani veinikaarti internetis ei leidu ja seetõttu ei oska pragu midagi soovitada. Kehv mälu, eks ole.

Mis veinidesse puutub siis valik oli üldjoontes kergelt napp. Tipud puudusid ja kallima otsa tekitasid ogaralt suure juurdehindlusega keskmise hinnaklassi veinid. Et mul juhuse najal on olnud rõõm Liviko maaletoodavast veinivalikust keskmisest parem ülevaade saada, siis ei jäänud mulle selle importööri valiku dominant sugugi märkamatuks. See pole paha, kuivõrd neil on ka märksa ägedamaid veine, mille hulgast Kaerajaani veinikeldritki täiendada saaks.

Näiteid? Rislinguvalik tipnes Rheingau Baron Knyphauseniga, mis on poes kenasti Nautimuse sildiga tähistatud – tubli laiatarbevein, aga mitte enamat. 480 kr 120 kr veini eest on metsik hind. Olgugi, et Raekoja plats, ent sammuke mäest alla Vene tänavasse väga hea teeninduse ja roogadevalikuga RIBEsse ning sealsest veinikaardist leiame Charta Riesling Kabinett’i (jällegi Liviko imporditud) 450 kr-ga. S.o. 4x juurdehindlus vs 2x juurdehindlus ja mis veel hullem – veinide kvaliteedivahe on ka väga julmalt Charta kasuks. Tundub soovina ekspluateerida turiste.
Väga inetu, selline pragmatism ei sobi kuidagi vanalinna peaväljaku ääres kohalikku kööki vääristavale restoranile. Olgu siis juurdehindlus, aga valik ei tohiks piirduda pseudokalli laiatarbeveiniga ja seda kindlasti mitte rislingute osas. Vähem ahnust ja rohkem vaeva töös veinikaardiga paluks.

Üks märkus menüü osas. Piisavalt kallis restoran, et oma tooraine osas teha väike kummardus tarnijatele ja anda kvaliteedigarantii toorainete osas. Pange palun kirja, kust need pärit on, see ei ole info, mida peaks teenindavalt personalilt küsima. Ehk oleks võinud ka, aga peale seda kui sai vastust saamata uuritud nende võluvate interjööride varasema rakenduse kohta, ei tekkinud täiendavat isu vastuseta jäävaid küsimusi esitada.


Kokkuvõtteks

Mõnusalt palju valgust ja nauditavad vaated Raekoja platsile.

Interjöör toimib kindlasti paremini suurema täituvuse korral. See, et koht tühjana natuke lagedana mõjub ei ole sugugi disainiviga, inimesed on interjööri oluliseks osaks.

Veinikaart on koha ambitsiooni arvestades selgelt tagasihoidlik, ent lisaks paraku ka konkurentidega võrreldes kallis.

Menüü pole paha. Natuke liiga püüdlikult fusioon, aga nauditav siiski. Kindlasti tasub külastada rohkem kui ühel korral, kuivõrd erinevalt eesti keskmisest ei ole siinsed toidud kaugeltki igavad.

Mina kempsus ei käinud, ent mantelkorstnas paiknev ruumike olla vaatamisväärsus. Unustage kempsuvõistlus, mis näikse olevat vallutanud Tallinna ja nautige hoopis näiteks toole ja valgusteid - ägedalt rahvuslikud, moodsalt vallatud ja vääriksid tiražeerimist ning müügilolekut mõneski väärikas kodumaises disainiäris.

Restorani peab vägagi julge Rakvre ettevõtja, kes muuhulgas on just valmis saanud Rakverekontekstis uskumatuna mõjuva veekeskuse. Jagugu tal õnne ja kliente, et tulevikuski õnnestuks rutiinivabaid projekte edukalt ellu viia.

Berliin, juudid ja holokaust

Ma nägin nüüd Berliini holokausti memoriaali ära. Selle sama, mis meie sambadiskussioonidestki korduvalt on läbi jooksnud. Tolle sama, mis muuhulgas annab Jüri Arrakule (ja Enn Soosaarele) alust väita: „Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel.“

Tegelikult algas holokaustimälestuse turismiatraktsiooniks muutmine Berliinis juba mitmeid aastaid tagasi, täpsemalt 1999 (uksed avati 2001), mil sealne Juudimuuseum (Jüdisches Museum Berlin) sai endale hüpermoodsa Daniel Libeskindi projekteeritud uue hoone. 1997 oli uksed avanud muuseumiarhitektuuris epohhiloov Frank Gehry projekteeritud Bilbao Guggenheim ja nii pidi uuest muuseumist Berliiniski saama midagi, mis oma silmapaistva olekuga suudaks olla sõltumata kogudest ja ekspositsioonist turismiatraktsiooniks. Või siis muuseumi loojate lootuses ehk lihtsalt tähelepanuväärseks ehitiseks.

Libeskindi arhitektuurne lahendus oli sedavõrd keerukas, et kõik lootused ehituseelarves püsida purunesid. Projekti muudeti lihtsamaks, kuid sellestki ei piisanud. Õnneks jätkus tellijail oidu eelarvet suurendada ja välja tuli midagi, mis maailma tähelepanu köitis ning rajas ka oma arhitektile (tema esimese olulisema ehitisena) tee arhitektuuriilma kõrgsfääridesse.

Esialgsest eskiisist jäi alles hoone siksaki-kujuline põhiplaan, kaotsi läksid viltused seinad, mis said võimaluse realiseeruda Libeskindi hilisemates projektides, eriti 2006. Aastal avatud Denveri Kunstimuuseumi laiendusena avatud Frederic C. Hamilton Building’us. See

Juudimuuseum on üks jube hoone. Jube mitte esteetilise kvaliteedi osas, vaid pigem oma füüsilise mõju poolest. Repressiivne, depressiivne ja oma külaliste üle jõuliselt domineeriv.

Õnnetuseks domineerib maja ka ekspositsiooni üle ja nii kipuvad eksponaadid ja stendid jääma pigem formaalseks ruumitäiteks. Ekspositsioonist palju kõnekam on seal näiteks ruumiinstallatsioon „Langenud lehed“.

Berliini holokaustimälestiste tuleviku osas on muuseumi õuel põnevaks tulevikuennustajaks Pagenduse Aed – betoonsammastest koosnev objekt muuseumi varjus. Kummalisel moel on sel vägagi tugev side uue memoriaaliga "Mälestusmärk Euroopa hukkunud juutidele", mida siis nüüd vaatamas sai käidud.


Pagenduse aed (vasakul) ja holokausti memoriaal (paremal)

Uue holokausti memoriaali projektikonkurss kukkus muide läbi. Peter Eisenmanni tänane lahendus tekkis alles teises voorus ning sedagi täiendati sõnumi defineerimiseks muuseumikesega, mis paikneb memoriaali all.

Tulemus on jälle raju kaaluga betoon ja seda siingi rõhumas nii füüsisele kui vaimule. Võimas, ent vastuoluline, kuivõrd mõnigi külastaja kipub keskkonda tajuma kohana, kus tuleks eelkõige rõõmsalt peitust mängida. Oma võlu on tõsi küll, neis kilgeteski, mis memoriaali betoontahukate vahel kaikuvad – tundub, et need hääled võiks samas kuuluda koonduslaagritesse elu jätnu lastele-noortele. Enamasti sa kuskile sammaste vahele kadunud hõikujat ju ei näe.

Ent siinkohal ei ole minu taotluseks laskuda mõtetesse hukkunud juutide kurva saatuse üle – seda võib iga külastaja kohapealgi teha – vaid mõelda sellest, mis meil Eestis vahel puudu jääb. Nimelt ambitsioonist olla rahvas, kes tahab olla eriline ja selle nimel pingutada. Olgu siis kasvõi meenutamaks meiegi rängavõitu ja keerulist ajalugu. Paradoksaalne, ent meie ksenofoobsetel rahvuslastel oleks siinkohal juudirahvalt vägagi palju õppida.

Soovitaks soojalt kõigile Berliini sattudes neid kahte objekti külastada ja mõelda, kas ühel mälestusmärgil saaks ja võiks olla miski lugu, mida ka maailma laiemale üldsusele rääkida.

Imre Kose ja teenindus

Käsin pühapäeval Mercados söömas. Palju head on räägitud ja võimalik, et kõik ongi tõsi. Aga miskipärast leidsin ma eest väikese toiduvaliku, plastkarbis serveeritud sushi ja ettekandja, kes kõrvallauda kohvi jooma tulnud sõbranjele rääkis kuidas Imre Kose paneb rõhku teenindusele. Minu laud oli samal ajal täis ärasöödud põhi- ja eelroogade nõusid, millede vahel sai üritatud magustoitu süüa. Teenindavaid persoone see ei kottinud. Way to go.

Toidul polnud viga midagi. Vast creme brulet’d ei tasuks lasta niimoodi letis vedeleda. Kui ikka kokad on leti taga, siis võiks viimase otsa vahetult enne laualeminekut vormistada. Espresso oli ka OK.

Koht ise nägi välja nagu bussijaama ootesaal, Tartu bussijaam võiks eeskuju võtta ja end ümber ehitada. Kui see saal äripäeval kohalike lõunastajatega täitub siis ehk näeb välja nagu korralik söökla.

Ike Volkov on ikkagi munadeta mees?

EDIT (14.03.2008):
Tunnistades viga - alljärgnev on hale möga, kuna keegi "sambatoetaja" oli omavoliliselt ja pahatahtliku initsiatiivi baasil Volkovi totajate nimekirja lisanud. Volkov olla protestinud e-maili teel, aga nimekirjast teda maha ei võetud. Vähemalt mitte mitme pika päeva vältel. Eks see kõigi nende allkirjakogumiste häda kipub olema, et kontakt reaalsusega on mõjutatud pahatahtlike kodanike poolt.

Juba tundus, et Ike Volkov on arhliidu uue esimehena otsustanud näidata, et ta on munadega mees ja linna solkimine, mis tema ametnikukarjääri vältel nii hoogsalt käis, oli pigem järeleandmine keskerakondliku poliitika survele.

Tundus, et arhliidu sambavastane avaldus on Volkovi avalöök, aga selgub, et oli hoopis Ülar Marki lahkumiskingitus. Marki kiituseks tuleb muuhulgas mainida, kui linnavalitsus ja Volkov üritasid tulevast raekoja krunti kuskile pärapõrgusse planeerida, siis Ülar Marki juhitud arhliidu survel sattus see siiski märksa mõistlikumasse kohta (ehkki mitte ideaalsesse).

Igatahes on Volkov andud allkirja samba toetuseks sambapooldajate nimekirjas 1833. järjekorranumbri all. Võiks ju öelda, et näe – inimesel on ikkagi isiklik seisukoht ja ta suudab seda avaldada ka siis kui tema juhitud organisatsioon on teisel arvamusel.

Pole tõsi, selgub, et ta on ka arhliidus sama saamatu, kui linnavalitsuses – temast ei sõltu mitte midagi.

Mis Vabadussambaga lahti on?

Miks nüüd. Miks Arhitektide Liit alles nüüd reageerib? Miks sotsid võtavad seisukoha alles siis, kui kipub liiga hilja olema? Miks alles nüüd allkirjasid korjatakse?

Tundub, et asi algas Ike Volkovist. See mees vajas hädasti midagi, mis temast Arhitektide Liidu esimehena tõsiseltvõetava tegelase teeks. Oli ju valdav osa tema tegevusest Tallinna Linnavalitsuses üks hale läbikukk ja tragöödia.

Täielikuks katastroofiks kujunes kogu Sakala konkurss ja sellele järgnenu, Vabaduse Väljakust saab muinsuskaitsjate, riigi, Tallinna linna ja praamikunni koostöös paras käkk, tulevat raekoda üritati toppida kuskile arusaamatusse sohu, merre sätitakse väga imeliku taustaga Kalevipoega jne, jne, jne ...

Raske oli uskuda, et Volkov piisavalt loll oli, et kogu see jama temast lähtus. Igatahes tundub, et tal sai sealsest jamast kõrini ja nüüd napilt uude ametisse pääsenuna otsustas ta end näidata munadega mehena. See on ju tegelikult väga tore, suisa üllatav isegi. Siiras rõõm siinkohal.

Lisaks on Volkovil nüüd väga eriline kogemus – ta teab lõpuks väga hästi kuidas asjad linnaruumis kujunevad, kui otsustajaks on poliitiline tahe.

Niisiis tegi arhliit toreda avalduse, kus ei puudunud ka positiivne programm – ettepanek taastada üks varasem monument, mis erinevalt nüüdsest sambast oleks tõepoolest ka väärikas ja esteetiline objekt. Ajastatud oli see ka väga hästi – kohe selle otsa, et meedia avastas niigi rahva arvates kuluka samba märkimisväärse hinnatõusu.

Väidetavalt Katrin Kivimaa korraldatud (huvitav, kelle poolt toetatud) allkirjaaktsioon sai samuti kenasti selle avalduse otsa lükitud. Jällegi on põhjust kiita. Parem hilja kui mitte kunagi.

Nüüd edasi juhtus seevastu midagi põnevat. Sotsid hakkasid ka samba vastu protestima ja väidetavalt pea kogu fraktsiooniga. Erilised täid ja nälkjad. Kui nad nii üksmeelsed on siis kus nad varem olid? Siiamaani oli saba sorgus vaja Ansipi taldu lakkuda? Huvitav kas nad julgevad ka natuke ultimatiivsemalt käituda? Näiteks ähvardada valitsusest lahkuda kui sammast ei tule? Siis nad võiks ju ennast natuke rehabiliteeridagi.

Aga samas ei ole halba heata. Eks on ka muudes erakondades südametunnistusega inimesi, kes julgevad nüüd ehk natuke selga sirgu ajada ja tõepoolest eksisteerib tänu sotside hilisele ärkamisele miski võimalus, et see sambateema Toompealgi lainetuse tekitab. Ehk on siis olemas ka õhkõrn võimalus, et seda ilgust sinna nõlvale ei kerkigi?

Tõepoolest, miks seda sammast siis ikka 90. aastapäevaks tingimata vaja on. Et Ansip saaks seda avades end kinnistada esirahvuslasena? Omal ajal oli kommarite seas liiga pisike nina, et punasammaste avamist talle ei võimaldatud?

Või on meie vabaduse 90. aastane iga nii kõrge, et iga natukenegi ümmargusem number on tähelepanuväärne, kuna vanainimene kipub lihtsalt ära surema?

Lõpuks tahaks selle allkirjaaktsiooni üle veel korra oma heameelt väljendada – igaüks saab vähemalt oma tulevaste laste-laste-laste jaoks kirja panna, et nende esivanem ei aktsepteerinud Vabaduse (Väljaku) ärasolkimist.

http://www.vabadusesammas.co.ee/

P.S. Selle pöördumise teksti autoriks näikse olevat paraku lauajalg. Mis puutub siia rist, liiatigi vabaduse rist? Autorid kardavad, et muidu kirjutavad kristlased ka alla? Veel hullem, äkki kirjutab suisa mõni rahvuslane alla? Miks te ei julge rääkida sellest, kuidas Vabaduse väljak üldse lähiaastatel välja hakkab nägema??? Kus on pildid sellest kui jube hakkab kogu see sambavärk välja nägema näiteks Palace’i eest vaadatuna?

Aastapäeva muljed

Mida võiks teha üks Eesti Vabariigi kodanik aastapäeval? Minna näiteks KUMUsse nautima vaba rahva ilujanu ja heita möödaminnes pilk ka mõne rahvusvahelise kunstimaailma suurkuju loomingule. Selline Noor-Eesti vaimus aastapäev. Pole kahjuks võimalik, KUMU osutus sel toredal päeval suvaliseks suletud betoonobjektiks.

Aga sellega üllatused ei lõppenud. Kummalisel kombel ei meenu presidendi aastapäeva kõnest muud kui meestepuudus, oluline teema seegi ja mõneti on selle äramainimises ehk midagigi, mis meenutab kadunud Presidendi ilmutusliku olekuga kõnesid.

Ent siiski – Laaneotsa kõne Pärnus oli otsapidi siiram ja jõulisem. "Külma sõja" kujund, mida Laaneots on märganud suurriikide juhtide sõnavõttudes oli päris terav leid ning kogu kõne tervikuna oli aateline, fokuseeritud ning terviklik. Muide, huvitav on, et kas ka Laidoner kunagi vene aktsendiga kõneles. Väga tõenäoline. Milline võluv järjepidevus see oleks. Olgu lisatud, et see sai mainitud ilma igasuguse irooniata.

Tallinna linnapildis jäi meelde vikerkaarevärvides Estonia. No ei ole president ju nii sots, et tingimata oleks sellist värvilahendust vaja.

Teine kummaline muljekatke tekkis Vabaduse platsilt, mis oma niiskuses ja üksilduses ning oma nime ja antud päeva pidulikkuse foonil mõjus kuidagi eriti troostituna. Ei kannatanud siin enam sõjaväeparaadigi pidada ning kuuldavasti kaobki see traditsioon ajaloo hämarusse, et teha ruumi ebaõnnestunult pisikese maa-aluse parkimismahuga sotsiaalsete funktsioonideta kivikõrbele, mida rohelisest pargivööndist eraldab üks kohmakas monstrum. Vabaduse väljakut peatselt tabav tragöödia on oma mitmetahulisuses küll keerukam teema, mida ehk lähitulevikus vähemalt tuttavatelegi peaks katsuma teadvustada.

Maitsetusepropaganda Päevalehes

Olen viimastel kuudel avastanud enda jaoks uue stiili- ja sisekujundusväljaande – Päevalehe. Täpsemalt nende ehitusrubriigi. Kui päris disainiajakirjad kajastavad valitud kortereid või maju, mida on sättinud hoolas sisekujundaja käsi, siis Päevalehes eelistatakse tavaliste inimeste enda poolt kujundatud interjööre. Mis on ju märksa toredam printsiip ja kajastades muuhulgas ka eesti rahva maitset.
Ei miskeid lõkse, mida seavad stiilitajuga inimesed – siin kajastatakse elu ennast ning kangelasteks on ehitaja, jurist jne.

Esimene lugu, mis mida ma suure elevusega sealt lugesin oli jutuke ühe Tartu ehitaja majast (kodanik Haidek – erinevalt disainiajakirjadest räägivad oma majadest siin rõõmuga ka autorid ise, ilma valehäbita ning varjamatu edevusega):
http://www.epl.ee/bosa/409583

Pilt EPL veebis

Keegi nutikas kommentaator avastas, et see maja on müügis (http://www.bonito.ee/3.4.htm) ning sisuliselt korraldas EPL ajakirjanik va Haidekule kena pisikese majamüügikampaania. Kahjuks on reaalsus vist ka keskmise eestlase jaoks nii jube, et maja on siiani müümata. Vaadake kindlasti pilte müügipakkumise juures.

Täna oli EPLil jälle hittlugu. Seekord ühe juristihärra Heino Junolaineni elamisest ja sisekujundajatööst. Väidetavalt on kodanik on suutnud ehitada klassitsistliku ilmega maja ning nagu nähtub pildimaterjalist ja tekstist, sisaldab maja sisemus ka kõiki teisi stiile. Lisaks on hästi läbi mõeldud murutraktori rallitrajektoorid aias.
Loo leiab siit:
http://www.epl.ee/bosa/417614

Pilt EPL veebis

Laisematele stiilinäide: „Trepiastmete sisse on paigaldatud päeval silmale nähtamatud LED-lambid. Öösel valgustavad need aga trepiastmeid. Pimedas ei pea lülitit otsima, sest trepituled süttivad liikumise peale. Trepi alt paljastub Saksa looduslik kaunistus, mis on üks väheseid välismaiseid ehitusmaterjale terve maja peale. See sai välja valitud huvitava ja kordumatu loodusliku mustri pärast. Selle seina ääres on ka pere kõige pisema liikme, vesikilpkonna kodu.“ Kõik ongi väga vinge, aga tervik ...

Ka muu selle rubriigi materjal on päris tore olnud, aga kuivõrd see pole sedavõrd stiiliküsimustega seotud siis sellest siin ehk ei räägiks.

Ahsoo. Esialgu tundus mulle, et lugudel on sama autor, aga tuli välja hoopis, et teisel on keegi Anna-Liisa Soomann ja esimesel keegi Silvia Sosaar. Võimalik, et mõlemad on blondid.