iPhone – ei jaksanud osta

Hapud, ütles rebane viinamarjade kohta.
Marssisin telefoni avaüritusele minagi ja lootsin sealt uue aparaadiga tagasi tulla. Et osutus kalliks? Võimalik. Tegelikult ei jaksanud ma lihtsalt füüsiliselt sabas seista. Pole harjunud. Võiks ju eeldada, et kui ma olen nõuka-aja sabasid näinud, siis on vajalik ettevalmistus olemas, aga siiski.

Tüütavalt vali muusikafoon ja võluv Heidy Purga, keda ma vist ei oska fännata, andsid viimase laksu. Nii iPede ma ka ei ole.

Lõpuks kojujõudnuna hakkasin mõtlema, et see summa on ka karm. Vana Ericssoni p990i kärab jätkuvalt ja miks ma peaks end kaheks aastaks siduma miski tüütu lepinguga tingimustes, kus kogu kommunikatsioonimaailm teeb sama ajaga 3-4 tirelt.

Võimalik, et see mõttekäik läheb üle, äkki tuleb ka iPhone’ile TomTomi navigaator, mis miskil arusaamatul põhjusel kuidagi turule ei kipu jõudma. Selle abiga ei jääks see moodne nutitelefon ka vähempeenete liigikaaslastega võrreldes vaeslapse ossa. Või copy-paste funktsioon. Või osutub mõni kolmas nüanss meeldivaks ettekäändeks uue telefoni soetamisel.

Lõpuks. Miks pagana pärast ei võiks telefoni eest lihtsalt ostusummat korraga lauda laduda? Miski 10k eest oleks seal ju vidinat küll.

Ehk peaks kokkuhoitud rahaga hoopis uue jalgratta ostma? Näiteks Skeppshulti Nature mudeli, mille raamigeomeetria on vähemalt sama kaunis kui iPhone’i tüüned jooned. Z-mudel on Skeppshultil paraku liiga kallis.

Crocs – maitsetuse lipulaev

Kui Crocs 2004 aktsiaemissiooni läbi viis, oli see üks jalatsitööstuse edukamaid. Toote enese edugi oli olnud sensatsiooniline. Olgugi, et algselt purjetajatele loodud toode, osutus Crocs ka mugavaks peenravahel askeldades. Ja mitte ainult. Inimesed tormasid kaunad jalas tänavatele, medpersonal võttis need kasutusele haiglates ja korraks juba tundus, et jalatsidisain on muutunud ajalooks. Kohati võis tänavapildis täheldada uudset õõtsumist – poroloonist lahtise kannaga jalanõudest tekitatud käimisrütmi.

Ühtäkki selgus, et Crocsist on saanud staatusesümbol, ent samas oli ilmne, et seda staatust ei tahagi keegi niiväga omada – kes see siis sooviks end defineerida stiilitu konformse lumpenina.

Jälgisin Crocsikandjaid suvel Itaalias. Need olid valdavas osas turistid ning kohvikutest-restoranidest, kus laudade all paistsid roosad plätud tasus eemale hoida – tegu oli enamasti üsna asjatute turistimenüüd serveerivate kohtadega.

Vaatasin Crocsi-inimesi ka Rootsis. Paljuski immigrandid, kellede jaoks kohalik kultuurikontekst erilist rolli ei oma.

Rootsis sai Crocs eriti vastiku tagasilöögi osaliseks. Nende jalanõude imeline võime olla elektriisolaatorid lubab koguda tõeliselt jõulistes kogustes staatilist elektrit. Kui ühes Rootsi haiglas tuvastati, et mõnedki aparaadid lülitusid Crocsi-inimestelt saadud surakate tõttu välja, keelati seal nende kaunade kasutamine. Crocs võib tappa …

Tänavu kevadel koliti Crocsi tootmine Kanadast Mehhikosse ja 600 kanadalast jäi tööta. Samal ajal jõudsid need kaunad ka meie poodidesse ning kallivõitu švamme hakkas müüma isegi Tallinna Kaubamaja.

Nüüd pasundavad mõned meie online uudistekanalid „Moehitt sügiseks – Krokokingad“. Meeldiv võimalus püsida maitsetuna ka külmade ilmade saabudes – pista vaid jalga vooderdatud švammid.

Püha Jüri

Üks minu lemmikmaalidest, mis tänases kontekstis kuidagi pidevalt meeles mõlgub.

Autoriks Paolo Uccello, 15. sajandi maalikunstnik, kes maalis gooti traditsioonis, ent erinevalt varasemast keskaegsest traditsioonist eksperimenteeris hoolega perspektiiviga.

Jutustamislaad on tal siiski keskaegselt võluv ja koos juba moodsama perspektiivitajuga on Uccello pildid kummalisel viisil ajatud, mis on pannud mõnegi tänase kunstniku tema kui eeskuju poole piiluma.

Jaksu Pühale Jürile hoolitsemaks maa eest, keda ahne lohe on sattunud ahistama.

Lähis-Ida söök restoranis Bazar

Tallinnas, aadressil Tulika põik 3 asub juba aastaid üks idamaisema olekuga söögikoht. Sai seda taas väisatud, et veenduda koha jätkuvas olemasolus.

Oligi alles. Külm jogurtisupp, mis on päästnud mõnegi raskemat sorti hommikupooliku oli jätkuvalt olemas ja endiselt hea. Sealt edasi tulid natuke nukramad leiud.

Tabbuli asemel serveeritakse ikka miskit tundmatut kus-kusiga rooga ning see salat esineb menüüs ilmselgelt ühe teise nime all. Huvitav, et menüü kujundaja kunagist apsakat pole siiani peetud vajalikuks korrigeerida.

Falafeli ei õnnestunudki tellida, vastati et pole. Tegu on ühe olulisima lähisidamaise mezega (suupistega) ning selle mittesaadavalolemine on Bazari viljeldava köögi puhul pea andestamatu.

Lõpuks olid roogade juurde serveeritud kebabilõikedki kuidagi kuivanud ja tuimad.

Ent ometi. Ikkagi oli Bazari pakutav vaheldus argisematele menüüdele Tallinnas tore, hea, et see jätkuvalt alles on. Samas oleks veel toredam tore kui keegi viitsiks neile konkurentsi pakkuda ja seda natuke elegantsemal tasemel. Kes tahab teada, kuidas näeb välja tõeliselt hea lähis-ida köök, võiks seada sammud hoopis Helsingisse, et proovida sealset liibanoni restorani Farouge. Taseme tõstmise võimalustest ettekujutuse saamiseks tasuks ka Bazari omanikel seal ära käia – näe, ka siin põhjamaal saab paremini.

Lasnamäe betoonlilled

Jälle on esile kerkinud diskussioonike monumentaalskulptuuri teemal.

Keskerakondlasest Lasnamäe linnoaosa vanem Kalle Klandorf, IRLi Lasnamäe osakonna esinaine Reet Trei ja muud tagurlikud elemendid on asunud materdama Leida Ilo betoonlillede kavandit.

Leida Ilo on muide suurepärane metallikunstnik, kes ennegi on vaimukat monumentaalskulptuuri loonud. Näiteks paljudele ammusest ajast tuttava Linnuvabriku muna, mis minugi lapsepõlves mööda nüri Peterburi maanteed sõitmise alati natuke põnevamaks ja rõõmsamaks muutis.

Kriitikud materdavad asjata – et Lasnamäe anonüümsevõitu keskkonda natukenegi elavamaks muuta, on tõepoolest vaja üsna mastaapseid rajatisi, mida need lillekesed ka on. Veidi identiteeti, värvi, vormi ja vaimukust oleks see, mille võrra Lasnamäe antud projektiga rikkamaks saaks.

http://www.postimees.ee/150608/esileht/siseuudised/tallinn/336876.php?irl-lasnamae-vajab-betoonlillede-asemel-elusaid-lilli

Restoran Kaerajaan – pole paha, ent arenguruumi jagub

Olgu alustuseks öeldud, et esimene mulje, mis sellest söögikohast avaneb on tühi ja igavavõitu ruum. See võib ju nii tunduda, aga tegelikult on interjöör väga mõnus. Rahvuslikkusele on lähenetud humoorika ja maitseka mänguga ning pea kõik detailid rokivad – lampidest kuni teenindava personali rõivastuseni. Toolidest rääkimata.

Menüü esmamulje on samuti petlik. Ohtralt võõrkeelseid nimetusi, ent nende taha peituvad (loodetavasti) eestimaised toiduained suurepärases kvaliteedis ning mis muud saakski olla meie köögi identiteediks. Interpreteeri talutare toidulauda kuidas tahad, aga silguvesi ja kartul au naturel pole kuigi tänuväärne menüümaterjal.

Valikusse sattusid üks eelroog ning üks pearoogadest, mis on köögile hinnangu andmiseks selgelt puudulik, ent ettekujutuse sellest, kas tasub tagasi minna, sai kätte küll.

Eelroaks läks käiku kukeseeneterriin naturaalse kitsejuustukreemi ja kirsstomatisalatiga, mis oli väga tore. Peaaegu. Ma loodan, et kukeseente terriinis mittetäheldamine ei olnud seotud repressiivse lähenemisega sellele võrratule metsamaiusele, vaid hoopis tühja kõhuga. See, et kitsejuustu maitse kipub nii ehk naa terriinis domineerima ei tohiks ju olla vabandus. Nimetagu toit siis kitsejuustuterriiniks kukeseente nüansiga. Aga roog keele all ei karjunud ja mul poleks midagi uue ringi vastu tulevikus.

Väga vahvaks osutus põhiroog jaanalinnulihast – liha oli jõuline ja punase veini kaste toetas seda kenasti. Metsaseened filotaignas olid natuke kahvatumad – seeneassortii, mille asemel oleks lootnud natuke domineerivamat nooti näiteks headest puravikest.

Seltskonna eripärast tingitud veinivalik oli selle toidu kontekstis küll totaalselt õnnetu kuid mitme kaassööja toitu toetas ta siiski väga palju paremini. Ise valisin lähtudes kaaslastest ja jätsin enda teadlikult vaeslapse rolli. Too Pinot Grigio oma kepsakusega (täiesti joodav vein tegelikult) oli põhiroa kõrval kui halb unenägu ning tarbida oleks tulnud mõnda üsnagi tugevat punast. Kaerajaani veinikaarti internetis ei leidu ja seetõttu ei oska pragu midagi soovitada. Kehv mälu, eks ole.

Mis veinidesse puutub siis valik oli üldjoontes kergelt napp. Tipud puudusid ja kallima otsa tekitasid ogaralt suure juurdehindlusega keskmise hinnaklassi veinid. Et mul juhuse najal on olnud rõõm Liviko maaletoodavast veinivalikust keskmisest parem ülevaade saada, siis ei jäänud mulle selle importööri valiku dominant sugugi märkamatuks. See pole paha, kuivõrd neil on ka märksa ägedamaid veine, mille hulgast Kaerajaani veinikeldritki täiendada saaks.

Näiteid? Rislinguvalik tipnes Rheingau Baron Knyphauseniga, mis on poes kenasti Nautimuse sildiga tähistatud – tubli laiatarbevein, aga mitte enamat. 480 kr 120 kr veini eest on metsik hind. Olgugi, et Raekoja plats, ent sammuke mäest alla Vene tänavasse väga hea teeninduse ja roogadevalikuga RIBEsse ning sealsest veinikaardist leiame Charta Riesling Kabinett’i (jällegi Liviko imporditud) 450 kr-ga. S.o. 4x juurdehindlus vs 2x juurdehindlus ja mis veel hullem – veinide kvaliteedivahe on ka väga julmalt Charta kasuks. Tundub soovina ekspluateerida turiste.
Väga inetu, selline pragmatism ei sobi kuidagi vanalinna peaväljaku ääres kohalikku kööki vääristavale restoranile. Olgu siis juurdehindlus, aga valik ei tohiks piirduda pseudokalli laiatarbeveiniga ja seda kindlasti mitte rislingute osas. Vähem ahnust ja rohkem vaeva töös veinikaardiga paluks.

Üks märkus menüü osas. Piisavalt kallis restoran, et oma tooraine osas teha väike kummardus tarnijatele ja anda kvaliteedigarantii toorainete osas. Pange palun kirja, kust need pärit on, see ei ole info, mida peaks teenindavalt personalilt küsima. Ehk oleks võinud ka, aga peale seda kui sai vastust saamata uuritud nende võluvate interjööride varasema rakenduse kohta, ei tekkinud täiendavat isu vastuseta jäävaid küsimusi esitada.


Kokkuvõtteks

Mõnusalt palju valgust ja nauditavad vaated Raekoja platsile.

Interjöör toimib kindlasti paremini suurema täituvuse korral. See, et koht tühjana natuke lagedana mõjub ei ole sugugi disainiviga, inimesed on interjööri oluliseks osaks.

Veinikaart on koha ambitsiooni arvestades selgelt tagasihoidlik, ent lisaks paraku ka konkurentidega võrreldes kallis.

Menüü pole paha. Natuke liiga püüdlikult fusioon, aga nauditav siiski. Kindlasti tasub külastada rohkem kui ühel korral, kuivõrd erinevalt eesti keskmisest ei ole siinsed toidud kaugeltki igavad.

Mina kempsus ei käinud, ent mantelkorstnas paiknev ruumike olla vaatamisväärsus. Unustage kempsuvõistlus, mis näikse olevat vallutanud Tallinna ja nautige hoopis näiteks toole ja valgusteid - ägedalt rahvuslikud, moodsalt vallatud ja vääriksid tiražeerimist ning müügilolekut mõneski väärikas kodumaises disainiäris.

Restorani peab vägagi julge Rakvre ettevõtja, kes muuhulgas on just valmis saanud Rakverekontekstis uskumatuna mõjuva veekeskuse. Jagugu tal õnne ja kliente, et tulevikuski õnnestuks rutiinivabaid projekte edukalt ellu viia.

Berliin, juudid ja holokaust

Ma nägin nüüd Berliini holokausti memoriaali ära. Selle sama, mis meie sambadiskussioonidestki korduvalt on läbi jooksnud. Tolle sama, mis muuhulgas annab Jüri Arrakule (ja Enn Soosaarele) alust väita: „Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel.“

Tegelikult algas holokaustimälestuse turismiatraktsiooniks muutmine Berliinis juba mitmeid aastaid tagasi, täpsemalt 1999 (uksed avati 2001), mil sealne Juudimuuseum (Jüdisches Museum Berlin) sai endale hüpermoodsa Daniel Libeskindi projekteeritud uue hoone. 1997 oli uksed avanud muuseumiarhitektuuris epohhiloov Frank Gehry projekteeritud Bilbao Guggenheim ja nii pidi uuest muuseumist Berliiniski saama midagi, mis oma silmapaistva olekuga suudaks olla sõltumata kogudest ja ekspositsioonist turismiatraktsiooniks. Või siis muuseumi loojate lootuses ehk lihtsalt tähelepanuväärseks ehitiseks.

Libeskindi arhitektuurne lahendus oli sedavõrd keerukas, et kõik lootused ehituseelarves püsida purunesid. Projekti muudeti lihtsamaks, kuid sellestki ei piisanud. Õnneks jätkus tellijail oidu eelarvet suurendada ja välja tuli midagi, mis maailma tähelepanu köitis ning rajas ka oma arhitektile (tema esimese olulisema ehitisena) tee arhitektuuriilma kõrgsfääridesse.

Esialgsest eskiisist jäi alles hoone siksaki-kujuline põhiplaan, kaotsi läksid viltused seinad, mis said võimaluse realiseeruda Libeskindi hilisemates projektides, eriti 2006. Aastal avatud Denveri Kunstimuuseumi laiendusena avatud Frederic C. Hamilton Building’us. See

Juudimuuseum on üks jube hoone. Jube mitte esteetilise kvaliteedi osas, vaid pigem oma füüsilise mõju poolest. Repressiivne, depressiivne ja oma külaliste üle jõuliselt domineeriv.

Õnnetuseks domineerib maja ka ekspositsiooni üle ja nii kipuvad eksponaadid ja stendid jääma pigem formaalseks ruumitäiteks. Ekspositsioonist palju kõnekam on seal näiteks ruumiinstallatsioon „Langenud lehed“.

Berliini holokaustimälestiste tuleviku osas on muuseumi õuel põnevaks tulevikuennustajaks Pagenduse Aed – betoonsammastest koosnev objekt muuseumi varjus. Kummalisel moel on sel vägagi tugev side uue memoriaaliga "Mälestusmärk Euroopa hukkunud juutidele", mida siis nüüd vaatamas sai käidud.


Pagenduse aed (vasakul) ja holokausti memoriaal (paremal)

Uue holokausti memoriaali projektikonkurss kukkus muide läbi. Peter Eisenmanni tänane lahendus tekkis alles teises voorus ning sedagi täiendati sõnumi defineerimiseks muuseumikesega, mis paikneb memoriaali all.

Tulemus on jälle raju kaaluga betoon ja seda siingi rõhumas nii füüsisele kui vaimule. Võimas, ent vastuoluline, kuivõrd mõnigi külastaja kipub keskkonda tajuma kohana, kus tuleks eelkõige rõõmsalt peitust mängida. Oma võlu on tõsi küll, neis kilgeteski, mis memoriaali betoontahukate vahel kaikuvad – tundub, et need hääled võiks samas kuuluda koonduslaagritesse elu jätnu lastele-noortele. Enamasti sa kuskile sammaste vahele kadunud hõikujat ju ei näe.

Ent siinkohal ei ole minu taotluseks laskuda mõtetesse hukkunud juutide kurva saatuse üle – seda võib iga külastaja kohapealgi teha – vaid mõelda sellest, mis meil Eestis vahel puudu jääb. Nimelt ambitsioonist olla rahvas, kes tahab olla eriline ja selle nimel pingutada. Olgu siis kasvõi meenutamaks meiegi rängavõitu ja keerulist ajalugu. Paradoksaalne, ent meie ksenofoobsetel rahvuslastel oleks siinkohal juudirahvalt vägagi palju õppida.

Soovitaks soojalt kõigile Berliini sattudes neid kahte objekti külastada ja mõelda, kas ühel mälestusmärgil saaks ja võiks olla miski lugu, mida ka maailma laiemale üldsusele rääkida.