Miks uue Raekoja arhitektuurikonkurss aia taha läheb?

Üks siia blogisse eksinud vaataja esitas sellise ülbevõitu väite peale küsimuse - mis siis muud, kui tuleb vastata.

Esiteks, kogu tulevase raekojaga piirneva ala tulevik on lahtine, et mitte öelda tume. Siin naabruses on Linnahall ja mõned sellega piirnevad kinnistud, mis ei ole sugugi väiksed. Lisaks Skoone bastion, Kalasadam ja elektrijaama territoorium. Kõiki neid kinnistuid ühendab üks nüanss – keegi ei tea õieti, mis seal saab tulevikus toimuma. Nii on linna kriitilise tähtsusega piirkonnas (sisuliselt merevärav) ala, mille tuleviku suhtes linnal selge nägemus puudub. Olgu, midagi on – soovitakse, et Skoone bastion oleks puhkevöönd, nähakse ette, et siit suundub läbi olulise kommuuterina Põhjaväil, loodetakse, et linnavalli päris maha ei lõhuta ja, et sellel säilib miski avalik funktsioon. Lisaks oodatakse, et Kalasadamasse tekib kaasaegne ja esinduslik linnaruum.

Sellest kõigest on kahjuks natuke vähe, kuna toimiva linnaruumi teke eeldab ka selget funktsionaalset ettekujutust – teadmist selles osas, kas ja kuidas linnaruumis suurt potentsiaali omav piirkond tõmbekeskusena toimima hakkab.

Raekoja osas tekivad küsimused – kuhu poole ta avaneb? Kas kuhugi tekib ala, mis mõtteliselt suudaks olla linnasüdames samavõrd oluline piirkond kui tänane Raekoja plats või Vabaduse väljak. Kuidas suhtestub raekoda Linnahalli kohale tekkiva tulevikuhoonega? Või jääbki sinna Linnahall praeguses vormis ja mahus (see on päris kahtlane). Mis saab ikkagi Skoone bastionist ja elektrijaamast? Kui me nüüd natuke meelde tuletame siis pidas taanlaste Tivoli sedavõrd atraktiivseks piirkonnaks, et oli veel mõned aastad tagasi valmis siia suunama oma üsna tõenäoliselt ajalooliselt suurima investeeringu. Plaan, mis kahjuks kooles haldussuutmatuse nahka. Ühe plaani ikaldumine samas ei vähenda ju ala väärtust.

Teiseks on arhitektuurikonkursi ebaõnnestumine Eesti Vabariigis selline järjepidev nähtus ja pea traditsioon.

Vabaduse samba konkurss on toonud linnale rohkem tüli kui sajandite üle ulatuvat au. Vabaduse väljakugagi on toimunud suuremmaid ja väiksemaid nügimisi kunagise arhitektuurikonkursi tulemuse teemal ja kahjuks ei saa väga loota, et valmiva väljaku lahendus kedagi väga lõpuni rahuldab.

Sakala keskuse konkurss ebaõnnestus kõige haledamal moel.

Rahvusringhäälingu maja konkurss praeguse Raadiomaja kinnistule ebaõnnestus. Olgu, uuele kinnistule leiti siiski miski lahendus.

Kunstiakadeemia konkursi tulemus oli küll efektne ja linnaruumi väärtustav, ent keegi ei julge selle hoone lõplikku hinda isegi arvutama hakata.

Kunstimuuseumi hoone konkursi tulemus lükati kalevi alla ja realiseeriti alles siis kui keegi sellist maja selle koha peale enam ei oleks projekteerinud. Suht sama on seis ka Linnateatri uue hoonega.

Loetelu võiks ju jätkara ka ERMi uue hoonega, aga see on hetkel natuke valus teema. Või olgu, kas me oleme piisavalt rikkad, et luua midagi, mis ei too au, ega kuulsust ja millega me ise juba alustuseks päris rahul ei ole?

Lõpuks on mul kõva kahtlus, et nende konkursside puhul on kaks selget nüanssi, miks ebaõnnestumised on järjepidevad.

Olulisimaks probleemiks on tellijapoolse nägemuse puudumine. Tallinnas ei tea õieti keegi, kuidas linn peaks tulevikus välja nägema või arenema. Et Tartus on olukord veel hullem, ei ole vabandus (mitte, et nende külavanema vabariigi peaministriks olek laiemal tasandil olukorda kuidagi parandaks).

Sellega ositi seotud, ent natuke teistlaadi probleem on ambitsiooni puudumine. Mujal maailmas tehakse kriitiliste objektide konkursse teisiti. Ühe võimalusena kasutatakse kutsutud osalejatega konkurssi, kus juhusliku iseloomuga osalejatele tähelepanu ei pöörata ja minnakse kindla peale välja. Olgu siin näiteks kasvõi Vilniuse uue kunstimuuseumi konkurss, kuhu kutsuti vaid rahvusvahelised superstaarid. Olgugi, et nende tööd olid mõneti keskpärased, saadi sealt siiski maailma mastaabis tähelepanu äratav tulemus.

Teise võimalusena kasutatakse avatud konkurssi, kuhu on kutsutud (ja kinni makstud) ka ports vingeid tegijaid. Siinkohal on heaks näiteks Kiasma Helsinkis, kus üks kutsututest oli ka võitja. Jällegi olid ootused veidi kõrgemad, aga tellija oli piisavalt nõudlik, et saada kätte hea tulemus. Tolle teise lahenduse puhul on ka alati võimalus, et metsast astub välja keegi, kes loob uue kvaliteedi, kehtestades arhitektuuriajaloos uue nime ja suuruse. Kiasma puhul jooksid staarid natuke lati alt läbi ja meest metsast ei ilmunud …

Lõpuks on meil hetke tegu vaese ajaga. Kui keegi käibki välja väga vinge raekoja lahenduse siis on seda väga keeruline finantseerida. Keegi ei ole tahtnud (ega vist ka ei suuda) defineerida, kus on taluvuse lävi. Hullemgi – et kas meil lähiajal üldse on raha suurejoonelisemateks liigutusteks.

Pikk ja segane jutt sai, aga ehk sai küsija siit miskit aimdust, miks selline väide sai välja paisatud.

Kõige prestiižikam ööklubi?

Kunagi ebaseaduslikult rajatud hotellihoone hiljuti ehitusloata ehitatud katusekorrusel avati ööklubi. Omanikeks Farmi-Gabriel ja Raida-Adelina Niftalieva ning lubaduseks, et tuhandekroonise pääsmega ja linna kalleima alkoholiga ööklubi on ühtlasi linna prestiižikaim.

Nüüd tuletaks veel korra meelde maagilist sõna „prestiižikas“ algsemas tähenduses – nimelt tähistati antud terminiga kunagi pompöössust ja halba maitset.

Kuidas ühte hoonesse küll nii palju jama mahub? Halba ajalugu ja halba maitset.

Klubikülalisel soovitaks saabumiseks-lahkumiseks valida OÜ Climber Prestige opereeritav Silver Takso.

Ja mis Türgi nimi see Niftalieva on?

Miks Kalasadama planeering on hale?

Mitmeid aastaid on räägitud Tallinna rannapromenaadist ja linna avamisest merele. Kalasadama planeering on üks esimestest olulistest planeeringutest, mis võiks linna senisest paremal viisil merega siduda.

Tegu on kriitilise alaga, mis seob Linnahalli juurest algavat avalikku mereäärset ruumi Lennusadamaga, kus see paraku ka lõpeb. Planeeringuga loodetakse sellele alale tekitada uus kvaliteet.

Arvestades Tallinna praktikat on praegused protestiaktsioonid, ja nii ka Kalaranna elanike oma, mõneti justkui napakad – on ju meil kombeks protestida kõige uue ja kõigi muutuste vastu. Justkui polekski Eesti olnud üks kiiremini muutuvaid ühiskondasid hiljutistel 90ndatel.

Hea oleks siinkohal seletada, et protestivad kohalikud on lihtsalt rumalad ja et seda on ka kõik teised kisakõrid, kes pidurdavad linnaruumi arengut.

Tõtt-öelda võiks ju siinkohal neile lihtsalt kaasa tunda ja teatada, et va pidurid võtavad linnaelanikult võimaluse nautida uut ja väärtuslikku avalikku ruumi rannikualal ning seega on nende arvamus kindlasti oluline, aga mitte linna kui terviku seisukohalt.

Samas ei ole Tallinnas seni kahjuks ühtegi pretsedenti, kus hävitatud keskkonna asemele tekiks midagi, mis emotsionaalselt või keskkondlikult väärtuselt ületaks kadunut.

Kahjuks on seis kehv ka Kalasadama planeeringuga – kõrge potentsiaaliga rannaalale tekiks unine magalanurgake ja suhteliselt väikese mahuga jahisadam ning lootus avalikust ruumist mere ääres (olgugi, et vaid Linnahallist Lennusadamani) muutuks ähmaseks ajalooks. Ehk siis muinaslood rannapromenaadidest ja avatusest merele läheksid sujuvalt prügikasti.

Veel kurvemaks muutub pilt kui tuletame meelde, et Linnahalli ja seega ka Kalasadama kõrval asuva avaliku ruumi tulevik on tume.

Kõige selle kaose krooniks on samasse kõrvale planeeritud Raekoda, mille arhitektuurikonkurss kahjuks väga suure tõenäosusega läbi kukub.


Piltidel Hammarby Sjöstadi elamurajoon Stockholmis, mis on sealse rannikuala üks uuemaid, suuremaid ja põnevamaid kinnisvaraarendusi. Kindlasti mitte otsene eeskuju Kalasadamale, ent siiski linnaruumina märksa meeldivam kui Kalasadama praegune planeering. Muuhulgas tasuks tähele panna arenduse kõige vanemas osas kaipealsel säilitatud raudteed, mis annab põgusa vihje piirkonna tööstuslikule minevikule.

iPhone – ei jaksanud osta

Hapud, ütles rebane viinamarjade kohta.
Marssisin telefoni avaüritusele minagi ja lootsin sealt uue aparaadiga tagasi tulla. Et osutus kalliks? Võimalik. Tegelikult ei jaksanud ma lihtsalt füüsiliselt sabas seista. Pole harjunud. Võiks ju eeldada, et kui ma olen nõuka-aja sabasid näinud, siis on vajalik ettevalmistus olemas, aga siiski.

Tüütavalt vali muusikafoon ja võluv Heidy Purga, keda ma vist ei oska fännata, andsid viimase laksu. Nii iPede ma ka ei ole.

Lõpuks kojujõudnuna hakkasin mõtlema, et see summa on ka karm. Vana Ericssoni p990i kärab jätkuvalt ja miks ma peaks end kaheks aastaks siduma miski tüütu lepinguga tingimustes, kus kogu kommunikatsioonimaailm teeb sama ajaga 3-4 tirelt.

Võimalik, et see mõttekäik läheb üle, äkki tuleb ka iPhone’ile TomTomi navigaator, mis miskil arusaamatul põhjusel kuidagi turule ei kipu jõudma. Selle abiga ei jääks see moodne nutitelefon ka vähempeenete liigikaaslastega võrreldes vaeslapse ossa. Või copy-paste funktsioon. Või osutub mõni kolmas nüanss meeldivaks ettekäändeks uue telefoni soetamisel.

Lõpuks. Miks pagana pärast ei võiks telefoni eest lihtsalt ostusummat korraga lauda laduda? Miski 10k eest oleks seal ju vidinat küll.

Ehk peaks kokkuhoitud rahaga hoopis uue jalgratta ostma? Näiteks Skeppshulti Nature mudeli, mille raamigeomeetria on vähemalt sama kaunis kui iPhone’i tüüned jooned. Z-mudel on Skeppshultil paraku liiga kallis.

Crocs – maitsetuse lipulaev

Kui Crocs 2004 aktsiaemissiooni läbi viis, oli see üks jalatsitööstuse edukamaid. Toote enese edugi oli olnud sensatsiooniline. Olgugi, et algselt purjetajatele loodud toode, osutus Crocs ka mugavaks peenravahel askeldades. Ja mitte ainult. Inimesed tormasid kaunad jalas tänavatele, medpersonal võttis need kasutusele haiglates ja korraks juba tundus, et jalatsidisain on muutunud ajalooks. Kohati võis tänavapildis täheldada uudset õõtsumist – poroloonist lahtise kannaga jalanõudest tekitatud käimisrütmi.

Ühtäkki selgus, et Crocsist on saanud staatusesümbol, ent samas oli ilmne, et seda staatust ei tahagi keegi niiväga omada – kes see siis sooviks end defineerida stiilitu konformse lumpenina.

Jälgisin Crocsikandjaid suvel Itaalias. Need olid valdavas osas turistid ning kohvikutest-restoranidest, kus laudade all paistsid roosad plätud tasus eemale hoida – tegu oli enamasti üsna asjatute turistimenüüd serveerivate kohtadega.

Vaatasin Crocsi-inimesi ka Rootsis. Paljuski immigrandid, kellede jaoks kohalik kultuurikontekst erilist rolli ei oma.

Rootsis sai Crocs eriti vastiku tagasilöögi osaliseks. Nende jalanõude imeline võime olla elektriisolaatorid lubab koguda tõeliselt jõulistes kogustes staatilist elektrit. Kui ühes Rootsi haiglas tuvastati, et mõnedki aparaadid lülitusid Crocsi-inimestelt saadud surakate tõttu välja, keelati seal nende kaunade kasutamine. Crocs võib tappa …

Tänavu kevadel koliti Crocsi tootmine Kanadast Mehhikosse ja 600 kanadalast jäi tööta. Samal ajal jõudsid need kaunad ka meie poodidesse ning kallivõitu švamme hakkas müüma isegi Tallinna Kaubamaja.

Nüüd pasundavad mõned meie online uudistekanalid „Moehitt sügiseks – Krokokingad“. Meeldiv võimalus püsida maitsetuna ka külmade ilmade saabudes – pista vaid jalga vooderdatud švammid.

Püha Jüri

Üks minu lemmikmaalidest, mis tänases kontekstis kuidagi pidevalt meeles mõlgub.

Autoriks Paolo Uccello, 15. sajandi maalikunstnik, kes maalis gooti traditsioonis, ent erinevalt varasemast keskaegsest traditsioonist eksperimenteeris hoolega perspektiiviga.

Jutustamislaad on tal siiski keskaegselt võluv ja koos juba moodsama perspektiivitajuga on Uccello pildid kummalisel viisil ajatud, mis on pannud mõnegi tänase kunstniku tema kui eeskuju poole piiluma.

Jaksu Pühale Jürile hoolitsemaks maa eest, keda ahne lohe on sattunud ahistama.

Lähis-Ida söök restoranis Bazar

Tallinnas, aadressil Tulika põik 3 asub juba aastaid üks idamaisema olekuga söögikoht. Sai seda taas väisatud, et veenduda koha jätkuvas olemasolus.

Oligi alles. Külm jogurtisupp, mis on päästnud mõnegi raskemat sorti hommikupooliku oli jätkuvalt olemas ja endiselt hea. Sealt edasi tulid natuke nukramad leiud.

Tabbuli asemel serveeritakse ikka miskit tundmatut kus-kusiga rooga ning see salat esineb menüüs ilmselgelt ühe teise nime all. Huvitav, et menüü kujundaja kunagist apsakat pole siiani peetud vajalikuks korrigeerida.

Falafeli ei õnnestunudki tellida, vastati et pole. Tegu on ühe olulisima lähisidamaise mezega (suupistega) ning selle mittesaadavalolemine on Bazari viljeldava köögi puhul pea andestamatu.

Lõpuks olid roogade juurde serveeritud kebabilõikedki kuidagi kuivanud ja tuimad.

Ent ometi. Ikkagi oli Bazari pakutav vaheldus argisematele menüüdele Tallinnas tore, hea, et see jätkuvalt alles on. Samas oleks veel toredam tore kui keegi viitsiks neile konkurentsi pakkuda ja seda natuke elegantsemal tasemel. Kes tahab teada, kuidas näeb välja tõeliselt hea lähis-ida köök, võiks seada sammud hoopis Helsingisse, et proovida sealset liibanoni restorani Farouge. Taseme tõstmise võimalustest ettekujutuse saamiseks tasuks ka Bazari omanikel seal ära käia – näe, ka siin põhjamaal saab paremini.