Astusin täna läbi Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiharu abiturientide lõputööde näituselt. Avatud galeriis Aatrium ja täna eelviimast päeva.
Koolinoorte näitused on põnevad – siin pole ilmtingimata väljakujunenud isiklikku stiili, on seevastu õpetajate ja hetke kunstiilma selged mõjutused. Ometi on ka vihjeid, valguskiiri, mis viitavad tulevastele loojatele.
Näitusekogemus oli paraku traumeeriv. Näha noortes sellist ängi ja sisekaemust, seda lootusrikka pilgu asemel eesavanevasse maailma, on ääretult traagiline. Kelle töö meenutab Kabakovi, kes lainetab ekspressionismituultes otsides oma väljakujunemata identiteedi võimalikke kilde.
Ma ei kujuta ette õpetaja rolli kontekstis, kus loomeprotsessi vältimatuks osaks näib olevat depressioon. Kas tõesti julgustav, kuidas need tööd küll tekkisid? Kas õpetajad elavad läbi noorte välja omaenese ebaõnnestumisi? Tundub noorte suhtes suisa kuritegelik. Mis seal koolis küll lahti on?
Ei saa salata, et mitmetes töödes pole isikliku kannatuse väljendamise kõrval jäänud kuigi palju ruumi esteetilise ega sisulise sõnumi esitamiseks.
Samas on ka põnevamaid töid.
Kadri Liis Rääki videoinstallatsioon seotuna traditsioonilise meediaga on esteetilises plaanis ja loomeselguses kahtlemata näituse pärl. Olgugi, et sisuliselt masendav. Rääk on looja, kellest tulevikus ehk mõndagi kuuleb – seda paraku vaid siis, kui ta just lõplikult oma võluvasse kannatuseeksponeerimisse ei takerdu.
Meelde jääb Liis Saare animafilm (eelkirjeldatud kontekstis küll ehmatava nimega „Taak“), mis on vaba isikliku kannatuse paatosest, eksponeerib noore inimese rõõmu uute meediate ja jutustamisviiside avastamisel. Teos kannab endas kõige selle avastamisrõõmu juures ka efektset ja haaravat lugu. Saare nime võiks samuti meelde jätta.
Mõni toredam töö on veel, ent jäägu need ja nende autorid näitusekülastaja avastada sel või mõnel tulevasel näitusel. Näituse nimeks oli „Avalik alastus“. Tõepoolest, nõndaviisi esimest korda maailma ette astuda võib olla päris ebamugav. Kogemus seegi.
