Patarei vangla müüki ühe krooniga?

Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil ebaõnnestus Keila-Joa lossi müük ja seda vaid 5 miljonilise hinna juures. Patarei müük ebaõnnestub suure tõenäosusega ka juhul kui keegi selle eest ootamatud 40 miljonit letti peaks laduma. Miks nii?



Patarei vangla asub Tallinna kesklinna magusaimal potentsiaalsel laienemisalal. Juhul kui see rannikupiirkond aktiveeruks, muutuks kogu Tallinna linnaruum atraktiivsemaks. Lisaks võiks üks suurepärane idee tulevaste turismitulude näol Eestile Patarei vangla abiga sisse tuua märksa suuremaid summasid, kui 40 miljoniga müüdud hoonesse tekkinud keskpärane projekt.



Paljudes riikides rakendatakse praktikat, kus avalikkusele vajalike lahenduste tekitamiseks müüakse kinnisvara sümboolse hinnaga – näiteks ühe krooniga. Loomulikult on sel juhul tagatiseks korralikud lepingud, millesuguseid analoogiliste tehingute puhul vist Eestis pole veel nähtud. Ühe krooniga on niisama ärastatud küll.



Paraku pole head ideed sugugi nii lihtsad tekkima. Olgu siinkohal kasvõi näiteks mõne aasta tagune (2005) Skåne bastioni ideekonkurss, kuhu ei laekunud ühtegi reaalset ideed. Tõsi, ehk ei olnud ideedepuudus mitte niivõrd konkursil osalejate probleem, kuivõrd kirstunaelaks oli ka tellijapoole niru ülesandepüstitus.



Preemiaid siiski toona jagati – võitjaks tunnistatud Salto-nimelise arhitektuuribüroo formaalsevõitu idee eest 150 000 krooni. Vahetult enne seda oli kaotatud 1,5 miljardiline investeering samale alale ja seda suuresti linna- ning riigistruktuuride kehva koostöö ning aeglase asjaajamise tõttu. Bastion on lage ja kasutu tänaseni.



Üldse näikse kena traditsioon olevat, et kui linn ja riik peaks koostööd tegema, siis tekib seninägematu käkk – näiteks Vabaduse väljaku maa-alune parkla, kuhu eduka koostöö tõttu mahub vaid olematu kogus autosid (ok, seal olid kaudselt abiks ka puudesõbrad).



Tagasi Patarei juurde. Riiki näikse siis Patarei tulevik mittte hvitavat, Riigi Kinnisvara ASil on vaja kulusid katta ja nii tekitatakse raha kasvõi SMS laenust. Linnaisad ei võta üldse sõna – linnaruumi areng pole keskerakondlikku linnavalitsust, ega tõele au andes ka mitte ühtegi varasemat kunagi kottinud (olgu pisikesteks eranditeks siiski linnapead Palts ja Lepikson, kelledest esimene üritas linnaruumi võita Miinisadamat ja teine koristas Toompea nõlva võsast). Linnakodanikke ka ei koti, ju nad siis tõepoolest väärivad tänaseid linnaisasid.



Nii lükataksegi Patareid kõige nelja tuule poole, ehkki tegelikult vajaks seostatud visiooni nii Linnahall, Kultuurikatel, Kalasadam, Lennusadam kui ka Patarei, ehk siis kogu rannikuala tervikuna. Eelmainitud Skåne kuluks ka sellesse tervikusse liita. Visiooni ootaks loomulikult mitte arhitektuurilise nägemusena, vaid sisulises, s.o. funktsionaalses plaanis.



Kõige selle taustal on eriti vaimuks RKASi arendusosakonna juhataja Hannes Kuhlbachi kommentaar toimuvale ERR kodukal: „Turupõhjas kinnisvara müük on tänamatu asi. Muidu me Keila-Joad ja Patarei vanglat ei müüks.“ Tegevuse absurdsust kirjeldab see lause küll hästi, aga et Kuhlbach nõnda loll oleks, ei suutnud ma kuidagi uskuda. Kuulasin tegeliku teleuudise ka üle ja keegi Kadi Alatu on tsiteerimist lihtsalt väga vabalt võtnud.



Lõpuks ei saa 40 miljoni Vabaduse väljakule ühte klaaspostigi. Masendav. Suure potentsiaaliga piirkonnaga minu kodulinnas ei seostu enam kellelgi ühtegi suuremat ambitsiooni, kui seda on taskuraha.



Aga noh, mis ei oleks täna masendav.

Kevad võsas

Sean kevadeti sammud jõeäärsesse võssa. Siin padrikus on tärkamisrõõm ja -intensiivsus täiesti võrratu. Kaamerasilma seda kahjuks ei ole õnnestunud püüda - vähemalt mitte nõnda, nagu see kolmemõõtmeline värelus kohapeal tajutav on. Lolli järjekindlusega proovin aastast aastasse uuesti - ehk kunagi õnnestub.

315 grammi

Just nii palju kaalub tennisereket(Tecnifiber T-Fight) koos keelte ja gripiga ning just sama palju klaasike veini (kergema olekuga Spiegelau) klaasis. Füüsilise koormuse annab nii üks kui ka teine?

Avalik alastus - õpilastööde näitus

Astusin täna läbi Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiharu abiturientide lõputööde näituselt. Avatud galeriis Aatrium ja täna eelviimast päeva.




Koolinoorte näitused on põnevad – siin pole ilmtingimata väljakujunenud isiklikku stiili, on seevastu õpetajate ja hetke kunstiilma selged mõjutused. Ometi on ka vihjeid, valguskiiri, mis viitavad tulevastele loojatele.




Näitusekogemus oli paraku traumeeriv. Näha noortes sellist ängi ja sisekaemust, seda lootusrikka pilgu asemel eesavanevasse maailma, on ääretult traagiline. Kelle töö meenutab Kabakovi, kes lainetab ekspressionismituultes otsides oma väljakujunemata identiteedi võimalikke kilde.




Ma ei kujuta ette õpetaja rolli kontekstis, kus loomeprotsessi vältimatuks osaks näib olevat depressioon. Kas tõesti julgustav, kuidas need tööd küll tekkisid? Kas õpetajad elavad läbi noorte välja omaenese ebaõnnestumisi? Tundub noorte suhtes suisa kuritegelik. Mis seal koolis küll lahti on?




Ei saa salata, et mitmetes töödes pole isikliku kannatuse väljendamise kõrval jäänud kuigi palju ruumi esteetilise ega sisulise sõnumi esitamiseks.

Samas on ka põnevamaid töid.




Kadri Liis Rääki videoinstallatsioon seotuna traditsioonilise meediaga on esteetilises plaanis ja loomeselguses kahtlemata näituse pärl. Olgugi, et sisuliselt masendav. Rääk on looja, kellest tulevikus ehk mõndagi kuuleb – seda paraku vaid siis, kui ta just lõplikult oma võluvasse kannatuseeksponeerimisse ei takerdu.




Meelde jääb Liis Saare animafilm (eelkirjeldatud kontekstis küll ehmatava nimega „Taak“), mis on vaba isikliku kannatuse paatosest, eksponeerib noore inimese rõõmu uute meediate ja jutustamisviiside avastamisel. Teos kannab endas kõige selle avastamisrõõmu juures ka efektset ja haaravat lugu. Saare nime võiks samuti meelde jätta.




Mõni toredam töö on veel, ent jäägu need ja nende autorid näitusekülastaja avastada sel või mõnel tulevasel näitusel. Näituse nimeks oli „Avalik alastus“. Tõepoolest, nõndaviisi esimest korda maailma ette astuda võib olla päris ebamugav. Kogemus seegi.

Elagu Raidpere!

Ma olen juhuse läbi näinud Raidpere pilte enne kui temast fotograaf sai ja enne, kui need kunagi ammu meediasse jõudsid. Juba fotokoolis oli ta üks neist, kes eristus. Eristujaid oli toona kolm ja fotograaf sai kahest. Kunstnik suure tähega vaid Raidperest. Mark on üks neist inimestest, kelle võime läbi objektiivi maailma näha on eriline.

Päris kindlasti on mul olnud ka hetki, kus tema nähtu mulle ei meeldi. Samas on see, kuidas ta seda näeb, olnud alati tähelepanuväärne. Mark vaatab maailma erilise pilguga ja et üks Soomemaa president sellest ka nüüd aru saab, on igati vahva.

Õnnitlused Eesti rahvale. Mark Raidperele ka.

P.S. Mark sai Ars Fennica preemia ...

Kuristik Rakvere Vallimäe ja all-linna vahel

Virumaa Teatajas kurdetakse, et turistid ei jõua Vallimäelt all-linna. Tõtt-öelda tundub, et ei saagi jõudma seni kuni Pikk tänav unustuse varjus kopitab. Uus spaa on ju linna natuke Vallimäe poole tõmmanud, ent kunagine peatänav on ikka agul, kus ei toimu sisuliselt midagi. Lisaks on tegu miljööväärtusliku piirkonnaga, kus ainus sekkumine keskkonda on muinsuskaitse järelvalve, mis kahjuks väga ei toimi. Piirab arendustegevust ja laseb samas läbi ajalooliste hoonete käkkijate omavoli. Ainsa olulisema sotsiaalse objektina on Pikal tänaval tegev kirik, ent kirikust üksi on tänapäeval linnaruumi elavdajana vähe abi.





Vaid kord aastas – laada aegu – tekib Pikale tänavale sagin, mis Rakvere linnaruumi meeldivaks tervikuks loob.





Tõtt öelda ma ei tea ka ühtegi olulist objekti, mis Rakvere all-linna rahvast juurde tooks. Uued kaubanduskeskused linna äärealadel seisu kindlasti ei paranda. Ehkki need on pragu nii tühjad, et ehk ei peaks nende rolli üle tähtsustama.





Eesti avangardseim peaväljak linna keskmes pigem vähendas lissasüdame aktiivsust – varem pargiti sinna vähemalt autosid. Hoogsalt laienenud Krooni keskuski pigem vaid hajutab linnaruumi. Kuskil sidustamata ruumis paiknevad ka spaa ja spordiväljak.





Tegelikult vajaks Rakvere juurde ca 10 000 elanikku, aga kust sa neid ikka võtad.





Positiivse külje pealt tuleb tunnistada, et Tallinnas on seis ehk isegi veel hullem – vaadates arenguid Viru tänaval märkame aasta-aastalt, kuidas linna peatänav mandub – kallimad kauplused asenduvad rämpsupoodide ja libasuveniiriäridega ning kummalisel kombel ei leia Viru tänavalt ka ühtegi söögikohta, mis linnale au võiks teha. Rakvere kunagise peatänava seis vähemalt ei muutu enam hullemaks.





Lugu ise:
http://www.virumaateataja.ee/?id=72745





Artiklis loodetakse lahendust uuest turismiinfo keskusest, paraku jääb mulje, et see hakkab asuma lihtsalt vähekülastatavas kohas, mitte ei meelita turiste all-linna.





Mitte, et mul oleks Rakvere vastu midagi – tegu on ühe võluvaima linnaga Eestis, ent ka seal läks sõja-ajal kehvasti – punakotkad hävitasid kunagise linna struktuuri ja sealt edasi langetati sõjajärgselt siiani traagilisi tagajärgi omavaid otsused. Midagi head veel - oma spaa rajasid nad küll väga õige koha peale.

Laps on vähkkasvaja

Õiguskantsleri nõunik Mari Amos on sõnastanud midagi, mida ma olen ammu kahtlustanud. Lapsed on vähkkasvaja.



Tänases Postimehes leidub õiguskantsleri abordikäsitluse kommentaaris temalt selline lause:"Võib näida valusa võrdlusena, kuid kui lähtuda teesist, et inimtekkelist ja arenevat organismi tappa on vale, siis võiks kahtluse alla seada ka vähiravi – vähirakudki on inimtekkelised ja arenevad."




http://www.postimees.ee/?id=68324



Tõepoolest, lapsed on igavesed tropid, kes pidurdavad ühiskonna arengut ja piiravad indiviidi vabasid valikuid. Juhul kui neist järjekordselt kõrini saab, tuleks nad kuidagi efektiivselt elimineerida. Ei ole ju mitte ainult loode arenev organism, vaid seda on ka laps ise. No kui ikka blond juuksevärvus hakkab vahetuma tumedama vastu. Kole ju. Või mis veel hullem - lapsel tekivad miskid soovid, mis vanema omadest erinevad. Hullem kui vähk - kestab tihti kauem kah.