Vennad Lõvisüdamed – etendus oli masendav

Ma pole ammu vabaõhuetendusi vaadanud, eriti pärast seda Tätte „Kaevu“, mis kergelt öeldes kahvatu oli. Nüüd siis lapsed kaasa ja „Vennad Lõvisüdamed“ Rakvere teatris.



Algus oli peaaegu, et südamlik, aga kui lugu Nangiaalani jõudis tuli laks ära – mulle meeldib ka Nyman’i muusika, Gattaca soundtrack on super, aga miks siin? Ikka väga imelikke mälupilte tekkis.



Ei noh, seos on muidugi olemas – oli ju Gattaca ideaalmaailm, kuhu geneetilise manipulatsiooni läbi sündisid vaid defektideta inimesed. No ja samamoodi on Nangijaalas kõigil jalad mittekõverad. Ilmne seos tõepoolest. Õnnetuseks oli see sõgeda muusikavaliku algus, edasi lajatati peale ka „Koka, varga jne“ muusika ning muidugi visualiseerusid mälupildid inimesesöömisest filmi finales.



Arvate, et sellega napakad muusikaleiud piirdusid? Et Saaremäe, kes oli nii etenduse lavastaja kui ka muusikaline kujundaja ei suudagi midagi muud peale Nymani filmimuusika ühte etendusse leida?



Eksite rängalt, ühel hetkel hakkas Kibuvitsaoru rahvas Verdit laulma – ikka „Orjade koori“ Nabucco’st. No ei ole vaimuvaesusel piire.



Nüüd tahaks öelda et näitlejad olid nii head, aga ei saa. Eriti jäi meelde Kriis. Mitte lavastuslik, vaid too, kes Sofiat mängis. Omamoodi leid muidugi – ise poleks küll osanud sellise rolli lahendust hüsteerilise eidena ette kujutada.



Tuvid olid ka napakad, kohati natuke piinlikult lehvivad. Ehk oli neil endal vähemalt tore.



Otseselt ei oskagi midagi ette heita meesrollide kohta. Dramatiseering tekitas võrreldes raamatusüžeega kärpeid, mis mõnel karakteril lihtsalt ei lasknud kujuneda sedavõrd põnevaks kui nad raamatus on. Vaid vanaisa oli ehk natuke rohkem bravuurikas kui hea – ootamatu, aga andestatav.



Lava oli ka päris tore, sügavusega mängiti vahval viisil ning ekskavaatorist Katla oli vaimukas leid. Päris asine lavakunstnik.



Aga Saaremäe on halb lavastaja ja Rakvere teatris näiks veel tema etendusi tulevat. Minge vaatama kui aega üle või olete lihtsalt väga taluvad.



Lõpuks oleks ta võinud ju Lindgreni loo lõpu ära muuta. See on juba raamatuski väga vastik.

Kui Crocsid oleks auto ...

… siis näeks see välja selline:

Engadget on teinud sellise nutika tähelepaneku - üksildane geenius on disaininud poroloonilaadsest materjalist auto, mis muuhulgas ka ujub. Kes soovib, leiab enam infot siit. Liikuri looja kirjeldab: soft, safe, sexy. No vabandage.

Sotsid ahju

Niisiis teine agressiivne poliitpostitus juba järgemööda.




Tsiteerime Postimeest: "Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor ütles, et säte, mis ei luba pensione vähendada, on inimlikult arusaadav ja sellest lähtuvalt ka vajalik."




Meie püha lehm on pensionär.




See on eriline klass, keda majandussurutis ei tohi puutuda. Inimesed, kellede ainsaks tagalaks on riik, kes nende eksistentsi kinni peab maksma. Neil pole hoolivaid lapsi, sugulasi, investeeringuid, ega ühtegi muud tagalat, mis raskes seisus tuge teeks. Sinnani jõudsid nad punases Eestis noolides Partei hüvesid.




Seevastu võtame lastelt ära koolilõunad, vähendame huvihariduse finantseerimist, vääname juurde töötusmaksu. Kehtestame kinnisvaramaksu ja tõstame maamaksu. Neist on pensionärid loomulikult vabastatud.




Ma ei oska muud öelda kui, et surnud sots on parim sots. Huumor eksole, ärge mind nüüd selle lause pärast vangi pange.




Otsin kapist uisud ja lähen rullima. Katsun sotsidega nõndaviisi samale lainele saada.




P.S. Ma olen ka parasiteeriv nähtus - elan ositi reklaamirahadest. Lihstalt aus konkurents võiks parasiitide seas valitseda. Fair game - pensionärid.

Kuldne Pronkssõdur – Laine Jänes astugu tagasi!

Verd! - karjub mu emotsionaalsem pool selle kuldse pronkssõduri peale. Miks küll? Ometi ei olnud ka mina arvamusel, et pronkssõdur oleks tulnud eemaldada. Vähemalt mitte enne viimaseid provokatiivseid konflikte.


Jah, pronkssõdur oli üks vastik sümbol ja muidu ebameeldiv mees, aga tal oli roll hoiatada – mehed, kui te Toompeal ja all-linnas sitta keerate, siis tulevad sellised. Hüüda - prouad, kui Hullud Päevad on teile olulisemad, kui omad lapsed, siis tulevad sellised mehed.


Olgu, käest läks ära see pronkssõduriteema ja ka see on nüüd ajalugu. Pronkssõdur kadus Tõnismäelt mitte rahvuslikkuse manifestatsioonina, vaid lugematute provokatsioonide jada tagajärjel.


Nüüd siis veel üks provokatsioon. Kunstiakadeemia tudengilt. Kunstiakadeemiast võiks tulla kultuurieliit. Aga ei tule. Tuleb Marko Laimre ja miski tema juhendatav Kristina Norman.


Laimre on mitu korda bravuurikalt kuulutanud, et lõpetab kunsti tegemise. Mina ei teagi miks – ehk ei pea ennast piisavalt heaks kunstnikus või publikut piisavalt heaks, et tema kunstist aru saada.


Äkki nüüd lõpetaski? Susib isetegemise asemel seda Normanit, kes on piisavalt lammas, et mitte oma enese peaga mõelda. Loen Atišokist Laimre ja Normani intervjuud ja sealgi domineerib Laimre. Ka meedias esinedes jätab Norman väga kahvatu lamba mulje. Ta nagu ei saakski aru, mida või milleks ta teeb.


Mitte, et Laimre ilmtingimata kuri geenius oleks, aga tore on ju mängida rumalate inimestega ja end nende taustal arukana tunda?


„See ei ole provokatsioon“, piiksub Norman telekaamera ees. Politsei olla varastanud tema kuju! Tule taevas appi, mida muud on veritsevate haavade lahtikiskumine kui mitte provokatsioon? Teraapia? Norman on järjekordne isehakanud imearst?


Lõpuks maksis Kultuuriministeerium selle jama kinni. Ning kogu projekt läheb Veneetsiasse ühele maailma olulisimale kunstisündmusele, kus sellel ei ole miskit lootust kunstina silma paista. Küll aga ehk tõepoolest provokatsioonina olukorras, kus enamik vaatajaid tajub selle teose konteksti meist oluliselt erineval moel.
Seega maksab Laine Jänes kriisiaasta Eestis kinni meile enestele sopa pähevalamist. Mina ei taha sellist ministrit. Kas keegi üldse tahab? Palju meid on? Kas meie arvamus läheb arvesse?





P.S. Võib-olla teeb Jänes hoopis Maripuud. Võtab maha kantsleri või Kunstiakadeemia rektori. Tõenäolisem on siiski, et ta eitab kõike nii nagu ühele korralikule reformierakondlasele kohane.

Patarei vangla müüki ühe krooniga?

Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil ebaõnnestus Keila-Joa lossi müük ja seda vaid 5 miljonilise hinna juures. Patarei müük ebaõnnestub suure tõenäosusega ka juhul kui keegi selle eest ootamatud 40 miljonit letti peaks laduma. Miks nii?



Patarei vangla asub Tallinna kesklinna magusaimal potentsiaalsel laienemisalal. Juhul kui see rannikupiirkond aktiveeruks, muutuks kogu Tallinna linnaruum atraktiivsemaks. Lisaks võiks üks suurepärane idee tulevaste turismitulude näol Eestile Patarei vangla abiga sisse tuua märksa suuremaid summasid, kui 40 miljoniga müüdud hoonesse tekkinud keskpärane projekt.



Paljudes riikides rakendatakse praktikat, kus avalikkusele vajalike lahenduste tekitamiseks müüakse kinnisvara sümboolse hinnaga – näiteks ühe krooniga. Loomulikult on sel juhul tagatiseks korralikud lepingud, millesuguseid analoogiliste tehingute puhul vist Eestis pole veel nähtud. Ühe krooniga on niisama ärastatud küll.



Paraku pole head ideed sugugi nii lihtsad tekkima. Olgu siinkohal kasvõi näiteks mõne aasta tagune (2005) Skåne bastioni ideekonkurss, kuhu ei laekunud ühtegi reaalset ideed. Tõsi, ehk ei olnud ideedepuudus mitte niivõrd konkursil osalejate probleem, kuivõrd kirstunaelaks oli ka tellijapoole niru ülesandepüstitus.



Preemiaid siiski toona jagati – võitjaks tunnistatud Salto-nimelise arhitektuuribüroo formaalsevõitu idee eest 150 000 krooni. Vahetult enne seda oli kaotatud 1,5 miljardiline investeering samale alale ja seda suuresti linna- ning riigistruktuuride kehva koostöö ning aeglase asjaajamise tõttu. Bastion on lage ja kasutu tänaseni.



Üldse näikse kena traditsioon olevat, et kui linn ja riik peaks koostööd tegema, siis tekib seninägematu käkk – näiteks Vabaduse väljaku maa-alune parkla, kuhu eduka koostöö tõttu mahub vaid olematu kogus autosid (ok, seal olid kaudselt abiks ka puudesõbrad).



Tagasi Patarei juurde. Riiki näikse siis Patarei tulevik mittte hvitavat, Riigi Kinnisvara ASil on vaja kulusid katta ja nii tekitatakse raha kasvõi SMS laenust. Linnaisad ei võta üldse sõna – linnaruumi areng pole keskerakondlikku linnavalitsust, ega tõele au andes ka mitte ühtegi varasemat kunagi kottinud (olgu pisikesteks eranditeks siiski linnapead Palts ja Lepikson, kelledest esimene üritas linnaruumi võita Miinisadamat ja teine koristas Toompea nõlva võsast). Linnakodanikke ka ei koti, ju nad siis tõepoolest väärivad tänaseid linnaisasid.



Nii lükataksegi Patareid kõige nelja tuule poole, ehkki tegelikult vajaks seostatud visiooni nii Linnahall, Kultuurikatel, Kalasadam, Lennusadam kui ka Patarei, ehk siis kogu rannikuala tervikuna. Eelmainitud Skåne kuluks ka sellesse tervikusse liita. Visiooni ootaks loomulikult mitte arhitektuurilise nägemusena, vaid sisulises, s.o. funktsionaalses plaanis.



Kõige selle taustal on eriti vaimuks RKASi arendusosakonna juhataja Hannes Kuhlbachi kommentaar toimuvale ERR kodukal: „Turupõhjas kinnisvara müük on tänamatu asi. Muidu me Keila-Joad ja Patarei vanglat ei müüks.“ Tegevuse absurdsust kirjeldab see lause küll hästi, aga et Kuhlbach nõnda loll oleks, ei suutnud ma kuidagi uskuda. Kuulasin tegeliku teleuudise ka üle ja keegi Kadi Alatu on tsiteerimist lihtsalt väga vabalt võtnud.



Lõpuks ei saa 40 miljoni Vabaduse väljakule ühte klaaspostigi. Masendav. Suure potentsiaaliga piirkonnaga minu kodulinnas ei seostu enam kellelgi ühtegi suuremat ambitsiooni, kui seda on taskuraha.



Aga noh, mis ei oleks täna masendav.

Kevad võsas

Sean kevadeti sammud jõeäärsesse võssa. Siin padrikus on tärkamisrõõm ja -intensiivsus täiesti võrratu. Kaamerasilma seda kahjuks ei ole õnnestunud püüda - vähemalt mitte nõnda, nagu see kolmemõõtmeline värelus kohapeal tajutav on. Lolli järjekindlusega proovin aastast aastasse uuesti - ehk kunagi õnnestub.

315 grammi

Just nii palju kaalub tennisereket(Tecnifiber T-Fight) koos keelte ja gripiga ning just sama palju klaasike veini (kergema olekuga Spiegelau) klaasis. Füüsilise koormuse annab nii üks kui ka teine?