Veel vabaduse sambast.

21. detsembril ilmus Postimehes Enn Soosaare ja Jüri Arraku lugu „Aeg on võidusambaga edasi minna“.

Üks lõik jäi ses loos silma. Autorid kirjutavad: „Endastmõistetavalt hoidku Eesti tegijad ja nende töö hindajad silme ees Euroopa kunstimetropolide parimaid saavutusi. Aga samal ajal tuleb tõele näkku vaadata. Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel. Rääkimata meeletutest rahasummadest, mida maailma suurlinnad matavad oma memoriaalrajatistesse, et neid hiljem kaema sõidetaks.“

Sarnase hoiakuga jäeti Eesti 1939 aastal venelastele. Võibolla ei peagi „orjapõlvest“ pääsenud väikerahval olema suuremaid ambitsioone? Ehk tuleks tõesti püssi põõsasse viskamine võtta mittediskuteeritavaks normiks?

Sõjaajaloolastest Jaak Pihlak kirjutab 20. novembri Postimehe artiklis nõnda: „Tõesti, maitse on ajas vägagi muutuv. Eriti on ta seda veel kunstis. Olgu näitena kujur Amandus Adamson, kelle Vabadussõjale pühendatud mälestussambaid kunstieksperdid enne Teist maailmasõda põlastasid, kuid avalikkus hindas. Praegu on eksperdid leidnud Adamsoni tehtu hea tasemega olevat!”

Kahjuks ta eksib. Adamsoni sammaste valdav enamik on ka tänases skaalas endiselt mannetud ja saamatud. Kindlast on kunstnikke, kelle looming on omast ajast ees, aga kahjuks on ka selliseid, kes on lihtsalt küündimatud ning kellede küündimatust varjutab ehk mõni õnneliku sähvatusena sündinud hea taies. Jumal on helde. Kahju, et ta ei olnud helde ei Vabadussamba konkursi žürii, ega võidukavandi autorite vastu.

Kuskil meedias avaldatud küsitluse järgi peab 74% Eesti rahvast praegust kavandit ilusaks. Vaadates ümbritsevat maitsetust on see tulemus isegi üllatavalt hea. Ei saa küll täie kindlusega väita, et 26% kaasmaalastest on ilmtingimata parema maitsega, aga kõik ei ole siiski kadunud. Igatahes on mul hea meel kuuluda selle seltskonna hulka, kelle maitse massi omast erinev on. Suure tõenäosusega ka parem.

Kas teadsite ...

... et Päevalehe raamatukampaania on üks paljude seas. Siin piltidel on samalaadne Süddeutche Zeitung'i kampaania Hamburgis. Kuuldavasti on selliseid aktsioone tehtud mujalgi. Huvitav, kas nad lihtsalt kopeerivad üksteist või on kuskil olemas kampaaniakataloog, kust saab riiulilt leida endale sobiliku turundusidee ja muuhulgas ka selle teostuse?

Põltsamaa FELIX ...

... oli kunagi minu lemmikuks eestimaiste toiduainekaubamärkide seas. Uuenduslik, tekitas eestimaise tooraine baasil uut kvaliteeti ja mida iganes.

Nüüd on siis meedias info, et veinitootmine pannakse kinni või müüakse maha. Et aastakese ikka hoiavad, kui müüdud ei saa?

Hakkasin siis mõtlema, et mida ma nende tootevalikust üldse tarbin?

Ketšupit? Ühes-kilos-ketšupis-kaks-kilo-tomateid. Keda see kotib kui Heinzi oma parem on. Liiatigi kui ketšupi ostmist niikuinii üliharva esineb.

Moose? Jah, jõulude ajal sai möödunud aastal Põltsamaa pohlamoosi verivorsti kõrvale tarvitatud. Ilmetu olekuga moos, aga ega siin teised paremad ei ole. Aga kui magusaneelud tekivad siis miskipärast kipub pilk poeriiulist murakamoosi otsima ja nii arutult marginaalse tootega Põltsamaal ju ei tegeleta.

Mahla? Põltsamaa hindab kõrgeimalt mahlasid, mis liigituvad premium sarja. Ainsana eestimaisest toorainest tehtud õunamahl sellesse sarja ei mahu. Ju siis on nii kehv, et ei kannata mahutada. Ega ei joo ka ju kehva mahla?

Kurke? No vabandage. Ammu on üle saadud sellest, et neid meile võõra maitsega kurke kipuks sööma olukorras, kus poodides ka korralikku talupäritoluga soolakurki on.

Abba tooted? Nostalgiast vahel Kalle kaaviari. Aga tegelikult väldib kogu kaubamärk maitse osas Eestit nagu tuld ja õigupoolest pole siiapoole põhjust vaadata.

Ekströms? Vaniljekastet olen ju proovinud, aga kas tõesti peab süüa valmistama miskist arusaamatu koostisega jahust?

On neil üldse veel midagi?

Ahjaa. Veinid.
Oi kui jube see Põltsamaa õunasiider alguses oli. Aga on paremaks läinud. Isegi pisike lootus hakkas tekkima. Eriti põnev oli mustikasiider, sellest oleks võinud tulla korraliku tootearenduse najal ehk tõeline hitt suvejookide vallas? Uusaastajookide vallas ka? Aga ju oli liialt lootustandev kuivõrd tootevalikus seda neil enam ei ole.
Kuldset on ka sel aastal maitstud dessertveinide hulka ikka sattunud küll. Kõva sõna. No jällegi on teema, millest võiks midagi tekkida pika peale. Ja kui keegi hakkab väitma, et Võhu vein ka kodumaiseid veine valmistab siis samahästi võib Sarvikut ka veiniks nimetada.

Ehk siis veinivalik oligi Põltsamaa Felixi toodete hulgas ainuke osa, mis natukenegi pretendeeris eestimaisele maitsele ja samal ajal trügis veidi ka premium-klassi.

Ehk siis ülejäänu on hale rahvusvaheline öga, mille võib asendada millega iganes. Niikuinii on sellest enamik toodetud kuskil mujal, maitse võõramaine ja müügist tõusnud tulu liigub niikuinii tundmatule orkla foodsile. No kohalikust toorainest moosid ja kurgid ikka on, aga nagu öeldud osatakse Eestis meeldivamaid kurke teha ja mooside vallas pole Põltsamaal ka midagi erilist pakkuda.

Ma nüüd kujutan ette, kuidas Anti Orav vastupidist väidab, aga niikuinii satub ta tööreisil Stockholmi. Astugu NK toidupoest läbi ja vaadaku milliseid toredaid ja põneva maitsega rootsimaiseid moose seal leidub. Murakamoos porganditega näiteks.

Ehk siis aidaa Põltsamaa Felix, ükski purk riiulis ei ole asendamatu!

Türgi naised

Margus Mihkels suutis Postimehes neist kirjutada midagi tõeliselt jubedat. Ajalehe veebiversioonis on see saast nüüd vist tsenseeritud, aga aktiivsemad ksenofoobid on oma kodukatele artikli algse versiooni üles riputanud. Kes tahab see leiab.

Minu tänavuses kogemuses oli Türgi teistsugune. Tegu oli küll Istanbuliga, aga ka sel linnal on mitu nägu. Muuhulgas ka konservatiivsem ilme, mis kodanik Mihkelsi endast välja ajas.

See pilt tekkis pühapäeval, mil pered olid kogunenud tähtsa sündmuse puhul - toimus noormeeste ümberlõikamine.

Siseturist Hagia Sofia juures.

Vanaisa lapselapsega.

Need preilid soovisid ühist pilti seninägematu imelooma - eestlasega. Arvata võib, mis vasakul olev meesterahvas Mihkelsiga teeks, kui ta toda möla satuks lugema.

Monumendist

Lõpuks on Vabariik valinud Vabadussõja monumendi kavandi ja esmapilgul näib, et möllumeestest rahvuslastel Kalev Rebasel, Jüri Liimil ja Tiit Madissonil on põhjust rõõmustada. Oh seda õnne - speerlik monument Vabadussõja ristiga. Keda see ikka kotib, et kolmanda riigi peaarhitekti stiil oli natuke peenem.

No ja lõpuks on põhjust rõõmustada ka Savisaarel. Seni arusaamatu korstnakompleksina mõjunud vabaduse kell näeb tulevase samba kõrval välja nagu ilus ja viimistletud pärismonument, olgugi pisem, aga see eest arusaadavama esteetikaga.

Või kui nüüd mõtlema hakata, siis äkki ei peakski Rebane-Madisson-Liim nii rõõmsad olema, on ju viimase aastakümne jooksul Euroopas püstitatud juutlusele ja sellega seotud traagikale pühendatud holokausti memoriaalid Berliinis (Eisenman) ja Viinis (Whitread) märksa esteetilisemad, moodsamad ja pilkupüüdvamad.

Ja kui nüüd võrrelda uut sammast ärakolitud pronksmehega, siis on toogi märksa peenema kunstikeelega ja põnevama olekuga mälestusmärk.

Vaevalt, et see rahvuslasi kotib. Oli ju nende püstitatud Lihula sammaski üks hale käkk, mis vähemasti esteetilises plaanis kadunud sõjameestele vaid solvavalt sai mõjuda.
Et ehk on nad ikka õnnelikud edasi.

P.S. Tulgu nüüd keegi ütlema, et Kangro on halb skulptor. Kuidagi ei oska öelda, et auväärse zhürii väljavalitud sambakavand Kalevipojast parem oleks…

Jüri Kuuskemaa unistab ...

... kuuldavast ajakõnedest. Ajal, mil vene shovinistid tahaks Narva Peeter Suure kuju püstitada ja Tallinnas valatakse verd võllamäe vahetus läheduses, tahaks Kuuskemaa Peetriga telefonitsi suhelda. Väga kahtlane – tundub, et kodanik Kuuskemaal miskit ebapatriootlikku plaanis. EMT paljastas vandenõu?

P.S. Eks see LG telefon seal pildi peal on ilus küll, aga sorry – pensionärist Kuuskemaa sõrmed neid puutetundlikke nupupindasid vaevalt, et tabada suudavad. Ebaõnnestunud vandenõu seega.

Lumi Hell ...

... on Viru keskuse uue talvereklaami slogan.

Ühelt poolt ilus teostus – helge, ent noortepärane. Viru keskuse turundustiim oli agentuuri tööga kindlasti järjekordselt rahul ja seni on neil tõepoolest olnud ka põhjust olla. Natuke provokatiivsed reklaamid, alati stiilsed. Maitsekad.

Pealtnäha ka nüüd. Ent kui tähelepanelikult vaadata siis torkavad silma mõned ebakõlad. Saatanat kujutava zestiga käsi, viisnurgad tuntud satanismi sümbolitena.
Ma tean, et mõned tahavad siinkohal vastu vaielda. Lihtsalt rokilik stilistika. Ent ka raskema muusika vallas on satanismiteema olnud alati in.

Veel tähelepanelikumad ütlevad, et vaid tagurpidi viisnurk on satanismi sümbol. Võibolla ütlevad nad ka, et sarvemärgil ja sarvemärgil on vahe – me ei näe ju sõrmede asetust peopesas.
Ent slogan paneb asja paika. Viidates lisaks eelnevalt kirjeldatud atribuutikale põrgule (lumi hell), ei jäta reklaami loojad tõlgenduste osas suuremat kahtlust.

Ehk on tegu rumala inimese irooniaga? Vaevalt, et keegi ühelt reklaamikunstnikult sügavamat kultuuritunnetust ootabki. No tellijapoolne tase võiks ju siiski veidi kõrgem olla?

Võta kuidas tahad, on jõuluajal, mis kristlikus maailmaruumis (kuhu me ju jõule tähistades vast ikka kuulume) tähendab ühte aasta helgemat ja ilusamat hetke, sellise reklaami ülespanek kergel öeldes kohatu ja nõme. Mõneski riigis tooks selline samm kaasa kaubanduskeskuse käivete radikaalse languse.

Muidugi väidavad nüüd paljud, et mis kristlus, me tähistame lihtsalt kokakoolakontserni turundusraamistikus pööripäeva – eestlased on ju paganad ja selliseid reklaame me peamegi tegema.

Päris nii see ka ei ole. Jõin kord ühe läti satanistiga öö läbi viina. Oli teine lõpuks sama tüütu kui kõiki pöörata üritavad jehoovatunnistajad. Sedavõrd sain selgeks, et nad on ikka tõsiusklikud ja paraku lähtuvad nad omal äraspidisel moel just kristlikust traditsioonist.

Et ka tõsisel maausulisel oleks põhjust satanism kenasti pikalt saata. Nii nagu ka korralikumad ja vähemkorralikumad kristlased seda kindlasti teevad.