Pronkssõdur - koopia autorid on pätid ja kaabakad

Lugesin just miski lehe veebiversioonist, et va kuldsõdur läheb nüüd Londonisse. Mis see nn kunstiteos siis tegelikult on? Tegu on lihtsalt vargusega, autorikaitseseaduse räige rikkumisega. Ehk siis koopia autor Norman ja tema kuraator Laimre on lihtsalt vargad.

Huvitav, miks Enn Roosi pärijad niisama vaiki istuvad? Pättidelt tuleks kompensatsioon sisse nõuda ning neile ka karistus taodelda. Ja mida teevad meie autorikaitseorganisatsioonid?

Embach Tours on pankrotis

Väga kurb lugu. Üks väheseid omanäolisi reisikorraldajaid on paraku lõpetanud tegevuse. Paljudele, kes reisi tellisid ja see saamata jäi, on toimunu kindlasti vihaleajav. Neile, kes on nautinud Embachi korraldatud häid reise, on see lihtsalt nukker.
Üks Eesti paremaid reisijuhte Ervin Ahti Org jätkab kindlasti kuskil mujal. Huvitav, kus?

Kanter - tubli poiss

Kanteri proua on sots ja tõesõna, ma ei armasta neid Marxi ideoloogiast lähtuvaid nälkjaid. A Kanter on ikkagi tubli - kehval päeval võtta MMilt medal, see on väga raju. Küllap astuvad kunagi mõlemad koos kenasti keskerakonda, kuhu sportlased näikse kuuluvat.

Jälle üks pidurist väikevald?

Siin Postimehe majandusportaalis on siis teemaks Piirisaar. Tartu maavanem Esta Tamm heidab neile ette, et kogukond ei suuda valda ülal pidada. Meenub mõnede aastate eest kuuldud kurioosne lugu, kus üks Piirissaarde suvemaja ehitada tahtnud inimene pidi koduvallast ametnikud kaasa võtma, kes saarel aitaksid ehitusluba vormistada – kohapeal puudus lihtsalt vastav kompetents.

Oleks justkui tegu pidurist väikevallaga. Võiks olla musternäidis omasuguste seas. Vallale tuleb räigelt peale maksta, kohalikku koolimaja turismiettevõtjatele majutusasutuseks ei müü ja laseb sel sootuks mädaneda. Jube pilt, eks ole?

On ja ei ole ka. Tegu on sureva vallaga. Nagu üks saare asjadega paremini kursis olev inimene väitis – seal pole enam ühtegi suguvõimelist naisterahvast.

Ent ometi. See, et saar ja kogukond vaikselt hääbub, ei ole otseselt kohalike viga. Saare rahvas elas omasoodu rohkem või vähem edukalt sadu aastaid, kuni tuli uus aeg – nõukogude võim. Vanasusulistest kalamehi see esialgu kuigivõrd ei häirinud. Kalapüüdmine on nii ehk teisiti kollektiivne tegevus, isegi kui püügivahendid on omad, siis tuleb ettevõtmisi ikka koordineerida. Nii oli Piirissaares kolhoos suhteliselt edukas, kuni see liideti mandri omadega ja tekkis suurmajand. Iseotsustamine kadus ning tasapisi hakkas tühjenema ka kool. Kuni jäigi päris tühjaks. Ei mäletagi, mis aastal see oli, aga igatahes vist päris sügaval nõukogudeajal. Kui mandril jälle uus võim tekkis siis oli Piirisaare jaoks rong juba läinud.

Poole kooli pole lapsi. Mõni nüüd ütleb, et vot, sestap tuleb ka mandril koole iga hinna eest säilitada. Jah, külakool algkoolina võiks toimida, edasi saab ju bussiga ka natuke kaugemale kooli. Kooli säilimine ei pea tähendama tingimata kogu koolitee läbimist kodukülas. Saarel on siiski kõik teisiti.

Piirisaares on ilus. Vanausuliste külade üheks tunnuseks on kord – majad on värvitud, peenrad sätitud, lilled õitsevad. Pudulojuseid pole kunagi talvel tuppa tassitud nii nagu see eestlastel kohati kunagi kombeks oli. Vanausulise kodu on püha koht, kuhu võõral niisama asja polegi. Pole tegelikult ka asja pärast. Privaatne ruum siiski. Võluv kultuur ja kenad inimesed, ehkki tõepoolest paljud joovad. Aga kus siis Eestis ei jooks. Külm on ju.

Tsiteeriks veel maavanemat: “Vestlustest valla juhtkonnaga on selgunud, et veevarustuse, kanalisatsiooni ja prügiveo lahendusi, mis tooksid valla elanikele kaasa kulutusi, peavad nad vastuvõtmatuks.” No on loll jutt, milleks seda Tallinna Vee stiilis jama sinna vaja on. Sadu aastaid on toimitud. Moodsas plaanis päris öko.

Veel maavanemat: “Olen korduvalt öelnud, et oleme valmis abistama Piirissaare valda ka projektide koostamisel ja taotluste kirjutamisel, kui vaid leiduks sealpoolne selge soov ja kontaktisik,” ütles Tamm. Miski hetk nõuti Piirissaarel arengukava koostamist. Täiesti jabur, kui selge sihina on ees haud. Mõni ütleks nüüd, et arendagu turismi. See ei toimi – võimalik, et kopikat tekiks natuke juurde, aga kohaliku kultuuri surm oleks veelgi kiirem.
Kihnu on meil kantud UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Piirissaare võinuks kah kunagi sinna sattuda, võiks ehk hea tahte korral veel nüüdki, aga odavam on neil lasta vist kaduda. See, et saarele reaalne sealse kultuuri raames püsiv ja end taastootev elu tekiks, on nii keeruline teema, et vaevalt, et keegi Eestis seda suunata oskaks. Veel vähem siis ka finantseerida.

Nii need vanausulised lähevad sinna kust nad kunagi kerkisid – ajaloo hämaratesse keerdkäikudesse. Küllap seda varsti ka mandril. Eestlasi see ei koti, kohalikke venelasi veel vähem.

Käige seal saarel ära, saate lastele-lastelastele kunagi rääkida, mis seal enne suvilarajooni teket oli.

P.S. Pildil jäädvustavad venemaised fototuristid suvel 2006 kohalikke vanamehi. Üks neist oli toona 93 aastat vana – käisid kahekesi mööda külatänavaid ja laulsid tsaariaegseid laulusid. Aasta hiljem oli too vanem härra haigevoodis. Tea, kas tahakski enam sinna sattuda. Illustreeritud kaduvus on päris õõvastav vaadata. Samas omal kõhedal moel kaunis.

Surev Nõva vald ...

... on üks paljudest, mis oma eksistentsi ülalpidamisega hakkama ei saa.

Postimehes võtab sõna üks vallaametnik, kes uhkelt teatab, et ühinemisi naabervaldadega ei tule:
http://www.e24.ee/?id=150454

Valus tõdemus sureva valla ühelt juhtpersoonilt. Enne läheme hauda, kui ühineme. Arengukavast saab lugeda, et kalmistu munitsipaliseerimisega juba tegeletakse. Ju siis on siht tõesti paigas.

20% kuludest vallavalitsuse ja volikogu ülalpidamisele, kool lonkab kõiki jalgu, aga ilmtingimata on vaja seda praeguses mahus avatuna hoida selle asemel, et moodustada lasteaed algkool, kust lapsed saaks minna edasi suurema õpilastearvu ja võimalustega põhikooli. Tulemuseks on pooletoobised Nõvakad, kelle kõrval legendaarselt keerulise geneetilise taustaga Prangli saare elanikud on tõelised vaimuhiiglased.
Hariduskulude osakaal 8 millises eelarves on praegu 40%. Kujutage ette, mis sealt üldse üle jääb. Samas on kindlasti veel metsikuma eelarvestruktuuriga valdasid.
Väärt lugemismaterjal on ka arengukava aastateks 2007-2017, kus sissejuhatuses küll räägitakse koostööst naabervaldadega, aga sisus pole sellest igaks juhuks midagi konkreetset (http://www.novavald.ee/docs/Nova_arengukava.pdf).

Hirmus kahju Nõvast. Nii kaunis kant, aga sedavõrd õnnetu. Kindlasti on haldureform rõve ja tekitab muuhulgas uusi probleeme, aga loota sellele, et praegused vallad ise suudavad edasi minna pole vist ka mõtet.

Madonna muljed

Imelik kogemus. Ma mäletan kiunagi Soome TVst nähtud Blond Ambition tuuri kontserti. See oli ikka šokeeriv. Gaultier’ kostüümid tekitasid suisa huvi moekunsti kui sellise vastu.

Eilsel kontserdil miskit sellist ei olnud. Oli nutikas lava. Väga nutikas, ent ilmselt mitte Madonna-tuuride võimsaim. Natuke liiga „klubi“ oli kogu see värk kokku.

Flirt populaarsete teemade, kadunud „väidetava“ pedofiili surma ja ökoloogiaga oli suht narr. Sellise kategooria staar võiks ju teha oma spektaaklit ja mitte püüdlikult hoolida kõigest muust. Ometi oli etnilisem osa siiski omamoodi armas.

Njah, suisa deemonlik on Madonna trenditaju, ent kas saabub hetk, kus ka suure artisti asemel ongi laval vaid trend?

P.S. Kas Tallinnas mittepeatumist tuleks pidada kriitikaks Eesti turismiturundusele?

Narva-Jõesuu – tulevane suveparadiis, tänane eksootika

Ma käisin suve alguses jälle Narva-Jõesuus, suvi polnud siis veel hoogu sisse saanud. Imelik linnake. Pole liialdus, kui öelda, et see on kauneim rannakuurort Eestis, ent tänane seis on nii hale. Ometi parem kui näiteks kolm aastat tagasi. Tõeline eksootika ja põnevussihtkoht sellegipoolest. Minge kah enne, kui vähemeksootiliseks muutub.

Kaks arvestatavat ööbimiskohta on Narva-Jõesuu Spa Hotel (kunagine sanatoorium) ning Meresuu Spa & Hotel.

Esimene kannab neist kadunud aegade hiilgust, maja on projekteerinud juba nõuka-ajal Nikolai Kusmin ja see 1961. aastal valminud maja kannab endas mälestust kadunud aegade hiilgusest. Tõelist stiili, ei miski nõukogulikku või kolhoosiesteetikat. Kaunis kuurordihoone, mille osas paljud kuidagi ei oska arvata, et sel Nõukogude Eestiga miskit pistmist on.

Teine on „uus ja ilus“ Meresuu. Vastvalminud hoone sai uksed avatuks möödunud aastal ja seal soovitakse pakkuda kõiki moodsamaid teenuseid. Paraku on too rajatud kunagise poolelijäänud kolossi karkassile, mis muudab hoone enese masajaks ja selle mastaabid Narva-Jõesuu kaunile kuurortkeskkonnale veidi võõraks.

Hinnatase on mõlemas keskmiselt kallis või soodne, kuidas võtta. Meresuu on siiski kallim, kahene tuba alates 1050 krooni, sanatooriumis saab sellise täna 600 krooni eest. Olen vaadanud Meresuu tubasid ja selle hinna eest saab vist paraku üsna veidra pisikese toa, sanatooriumi oma on see-eest täiesti mõistlikus suuruses.

Keerulisemaks läheb valik, kui vaadata lisateenuseid. Meresuu veekeskus pole suur, aga ilus on see küll. Ärakasutatud varasema hoonekolossi külge ehitatud uus maht, mille sisemus on Eesti osas harjumatult lihtne ja elegantne.

Meresuu toad on vormistatud art deco vaimus, kest hoonet on tekitatud aatrium, mida tolle hoonekeha nõuka-aegsetel ehitajatel plaaniski polnud. On pingutatud, aga peale veekeskuse osa on kõik muu kuidagi kohmakas. Kvaliteetne siiski.

Vana sanatoorium pakub see-eest lisaks sisebasseinile väga mõistliku suurusega välist soojendusega basseini, mis on unise hommiku käimasaamiseks tõeliselt väärt abimees.
Kui ma peaks valima, kus ma ööbin (ja ma valisin), siis on eelistus kohal, millel on rohkem hinge ja kohaliku miljöö finesse. Ja see valik on täna üheselt vana sanatoorium.

Sealgi on tehtud korralik remont. Natuke ehk liigagi „korralik“, väidetavalt on kadunud mõningaid varasematest aegadest pärit detaile. Aga hoonesisene miljöö on siiski selline, et sa ei imestaks kui seal sulle Hercule Poirot’ vastu jalutab.

Natuke võiks vinguda ka. Et restorani veinikaart on väga niru. Ja toiduvalik on küll selline jällegi korralik, ent ei rõõmusta otseselt millegagi. See-eest on saab laenutada paari ratast, millega kohaliku keskkonna avastamine vägagi ladusalt sujub. Broneerige need ette – rattaid on vähe.

Ja mida siis siin nii väga ikka näha on? Vanu villasid, paar kaunimat on vee säilinud, ülejäänud on tänaseks maha põletatud. Kahjuks on olemasolevadki kehvas seisus ja ei linnavalitsus ega muinsuskaitse ei suuda midagi ette võtta.

Eriti rumal on, et kohalikul omavalitsusel ei olegi otseseid jõuhoobasid, milledega pärandihävitajaid korrale kutsuda – pildistavad seisu üles ja saadavad muinsuskaitsele, kes midagi ette võtma peaks ja jäävadki ootama. Hale värk.

Et linnavalitsusest nüüd halb mulje ei jääks (Ida-Viru pea ainus eestikeelne ja -meelne), tuleb mainida, et neil on päris nutikad ideed toomaks tagasi juba kadunud ilu. Selle tarbeks on neil seadusandlikud mõjuvahendid olemas.

Jalutada tasuks jõesuusse ja aduda seda nappi vett, mis kahe kultuuri ja riigi vahel on. Paljutähenduslikult laiub teisel pool jõge tühjus.

Külastada randa, nautida merd, mis siin pea alati väga puhas ning ülesse leida kunagise imekauni rannahoone ase, sulgeda silmad ning kujutada ette kui perfektne rannamiljöö siin kunagi oli. Teha taas silmad lahti, leida, et ega liiv ja meri ei ole muutunud, sulgeda silmad taas ning mõelda sellele, kuidas see koht siin kunagi taas palju atraktiivsem on kui Pärnu. Minule tõsi on ta tänagi atraktiivsem.

Lõpuks on omamoodi eksootika ka tänane rannaelu liival asetsevas baaris. Tallinnas-Tartus te midagi sellist ei näe. Või siis vähemalt mitte kogus hiilguses.

Narva-Jõesuu on perfektne peatuspaik ka avastamaks idaalasid. Väljasõidud Narva, Sinimägedesse, Sillamäele. On kadunud aegu ja uusi kultuuriruume, mida avastada. Siin saab vabalt veeta vägagi meeldejääva puhkusenädala.

Piltidel: jutu alguses Kusmini projekteeritud Narva-Jõesuu sanatooriumihoone, all kaks kaunist säilinud puitvillat. Samavõrd uhkeid oli veel, aga nood on tänaseks hävinud. Natuke tagasihoidlikumat ent siiski uhket puitarhitektuuri jagub ka.