Avalik alastus - õpilastööde näitus

Astusin täna läbi Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiharu abiturientide lõputööde näituselt. Avatud galeriis Aatrium ja täna eelviimast päeva.




Koolinoorte näitused on põnevad – siin pole ilmtingimata väljakujunenud isiklikku stiili, on seevastu õpetajate ja hetke kunstiilma selged mõjutused. Ometi on ka vihjeid, valguskiiri, mis viitavad tulevastele loojatele.




Näitusekogemus oli paraku traumeeriv. Näha noortes sellist ängi ja sisekaemust, seda lootusrikka pilgu asemel eesavanevasse maailma, on ääretult traagiline. Kelle töö meenutab Kabakovi, kes lainetab ekspressionismituultes otsides oma väljakujunemata identiteedi võimalikke kilde.




Ma ei kujuta ette õpetaja rolli kontekstis, kus loomeprotsessi vältimatuks osaks näib olevat depressioon. Kas tõesti julgustav, kuidas need tööd küll tekkisid? Kas õpetajad elavad läbi noorte välja omaenese ebaõnnestumisi? Tundub noorte suhtes suisa kuritegelik. Mis seal koolis küll lahti on?




Ei saa salata, et mitmetes töödes pole isikliku kannatuse väljendamise kõrval jäänud kuigi palju ruumi esteetilise ega sisulise sõnumi esitamiseks.

Samas on ka põnevamaid töid.




Kadri Liis Rääki videoinstallatsioon seotuna traditsioonilise meediaga on esteetilises plaanis ja loomeselguses kahtlemata näituse pärl. Olgugi, et sisuliselt masendav. Rääk on looja, kellest tulevikus ehk mõndagi kuuleb – seda paraku vaid siis, kui ta just lõplikult oma võluvasse kannatuseeksponeerimisse ei takerdu.




Meelde jääb Liis Saare animafilm (eelkirjeldatud kontekstis küll ehmatava nimega „Taak“), mis on vaba isikliku kannatuse paatosest, eksponeerib noore inimese rõõmu uute meediate ja jutustamisviiside avastamisel. Teos kannab endas kõige selle avastamisrõõmu juures ka efektset ja haaravat lugu. Saare nime võiks samuti meelde jätta.




Mõni toredam töö on veel, ent jäägu need ja nende autorid näitusekülastaja avastada sel või mõnel tulevasel näitusel. Näituse nimeks oli „Avalik alastus“. Tõepoolest, nõndaviisi esimest korda maailma ette astuda võib olla päris ebamugav. Kogemus seegi.

Elagu Raidpere!

Ma olen juhuse läbi näinud Raidpere pilte enne kui temast fotograaf sai ja enne, kui need kunagi ammu meediasse jõudsid. Juba fotokoolis oli ta üks neist, kes eristus. Eristujaid oli toona kolm ja fotograaf sai kahest. Kunstnik suure tähega vaid Raidperest. Mark on üks neist inimestest, kelle võime läbi objektiivi maailma näha on eriline.

Päris kindlasti on mul olnud ka hetki, kus tema nähtu mulle ei meeldi. Samas on see, kuidas ta seda näeb, olnud alati tähelepanuväärne. Mark vaatab maailma erilise pilguga ja et üks Soomemaa president sellest ka nüüd aru saab, on igati vahva.

Õnnitlused Eesti rahvale. Mark Raidperele ka.

P.S. Mark sai Ars Fennica preemia ...

Kuristik Rakvere Vallimäe ja all-linna vahel

Virumaa Teatajas kurdetakse, et turistid ei jõua Vallimäelt all-linna. Tõtt-öelda tundub, et ei saagi jõudma seni kuni Pikk tänav unustuse varjus kopitab. Uus spaa on ju linna natuke Vallimäe poole tõmmanud, ent kunagine peatänav on ikka agul, kus ei toimu sisuliselt midagi. Lisaks on tegu miljööväärtusliku piirkonnaga, kus ainus sekkumine keskkonda on muinsuskaitse järelvalve, mis kahjuks väga ei toimi. Piirab arendustegevust ja laseb samas läbi ajalooliste hoonete käkkijate omavoli. Ainsa olulisema sotsiaalse objektina on Pikal tänaval tegev kirik, ent kirikust üksi on tänapäeval linnaruumi elavdajana vähe abi.





Vaid kord aastas – laada aegu – tekib Pikale tänavale sagin, mis Rakvere linnaruumi meeldivaks tervikuks loob.





Tõtt öelda ma ei tea ka ühtegi olulist objekti, mis Rakvere all-linna rahvast juurde tooks. Uued kaubanduskeskused linna äärealadel seisu kindlasti ei paranda. Ehkki need on pragu nii tühjad, et ehk ei peaks nende rolli üle tähtsustama.





Eesti avangardseim peaväljak linna keskmes pigem vähendas lissasüdame aktiivsust – varem pargiti sinna vähemalt autosid. Hoogsalt laienenud Krooni keskuski pigem vaid hajutab linnaruumi. Kuskil sidustamata ruumis paiknevad ka spaa ja spordiväljak.





Tegelikult vajaks Rakvere juurde ca 10 000 elanikku, aga kust sa neid ikka võtad.





Positiivse külje pealt tuleb tunnistada, et Tallinnas on seis ehk isegi veel hullem – vaadates arenguid Viru tänaval märkame aasta-aastalt, kuidas linna peatänav mandub – kallimad kauplused asenduvad rämpsupoodide ja libasuveniiriäridega ning kummalisel kombel ei leia Viru tänavalt ka ühtegi söögikohta, mis linnale au võiks teha. Rakvere kunagise peatänava seis vähemalt ei muutu enam hullemaks.





Lugu ise:
http://www.virumaateataja.ee/?id=72745





Artiklis loodetakse lahendust uuest turismiinfo keskusest, paraku jääb mulje, et see hakkab asuma lihtsalt vähekülastatavas kohas, mitte ei meelita turiste all-linna.





Mitte, et mul oleks Rakvere vastu midagi – tegu on ühe võluvaima linnaga Eestis, ent ka seal läks sõja-ajal kehvasti – punakotkad hävitasid kunagise linna struktuuri ja sealt edasi langetati sõjajärgselt siiani traagilisi tagajärgi omavaid otsused. Midagi head veel - oma spaa rajasid nad küll väga õige koha peale.

Laps on vähkkasvaja

Õiguskantsleri nõunik Mari Amos on sõnastanud midagi, mida ma olen ammu kahtlustanud. Lapsed on vähkkasvaja.



Tänases Postimehes leidub õiguskantsleri abordikäsitluse kommentaaris temalt selline lause:"Võib näida valusa võrdlusena, kuid kui lähtuda teesist, et inimtekkelist ja arenevat organismi tappa on vale, siis võiks kahtluse alla seada ka vähiravi – vähirakudki on inimtekkelised ja arenevad."




http://www.postimees.ee/?id=68324



Tõepoolest, lapsed on igavesed tropid, kes pidurdavad ühiskonna arengut ja piiravad indiviidi vabasid valikuid. Juhul kui neist järjekordselt kõrini saab, tuleks nad kuidagi efektiivselt elimineerida. Ei ole ju mitte ainult loode arenev organism, vaid seda on ka laps ise. No kui ikka blond juuksevärvus hakkab vahetuma tumedama vastu. Kole ju. Või mis veel hullem - lapsel tekivad miskid soovid, mis vanema omadest erinevad. Hullem kui vähk - kestab tihti kauem kah.

Martin Kala on sooda

Tänases Postimehe arvamusloos on ta võtnud vaevaks nimetada John Ruskinit ”ameerika kuulsaks kunstikriitikuks”. Loll apsakas ja seda Postimehe väärikusetaotluse juures veel eriti.

Ruskin on siiski üks inglane, kes kultuurilembesemale eurooplasele kindlasti tuttav peaks olema. Kristliku sotsialismi tekke üks olulisi mõjutajaid ja gooti esteetika eestkõneleja, mees kelle asetaks ehk ameeriaksse vaid mustanahaline korvpallur.

Ju siis on näpukas.

Lugu iseenesest on kah kuidagi hajus ja isegi kollane värv ei päästa seda olulisel määral. http://www.postimees.ee/?id=65397

John Ruskinist:
http://en.wikipedia.org/wiki/John_Ruskin

Köleri rekord

Sattusin hiljuti lugema ühe kooli gümnasistide kunstiajaloo kontrolltöid, kus ülesandeks oli muuhulgas kirjeldada üht Eesti kunstnikku. Enamik oli märganud Kristjan Rauda. Johan Köler oli üsna tasavägiselt teisel positsioonil koos Konrad Mägiga. Raud on vast enim "Eesti", Köler enim "päris kunst" ja Mägi enim "lahe".

Köleri tänane rekord 2,7 miljoni krooniga markeerib ehk tänast majanduse seisu. Raha väärtus on küsitav, aga Köler on ikkagi esimene Eesti kunstnik. Nüüd siis ka kalleim. Kummalised on need kriisihetkede väljundid - panevad otsima seda, mis on ajatu.

Huvitav, millal hakkab Raud rekordeid püstitama? Sattusin kunagi vaatama ühe tänase poliitiku vanaisa poolt soetatud pildikogu, kus teiste hulgas olid ka päris kenad Rauad. Ta tahtis neid toona maha müüa. Keelitasin loobuma. Alles on need pildid poliitikuhärral siiani ja tundub, et käes on hetk, kus taieste eest saaks ka väärika hinna. Samas tundub, et ta mõistis, et vanaisa tehtud investeering on ajatu ning müügikiusatusest üleoleku hind on veel suurem siis, kui tema lapselapsed on täisikka jõudnud.

Igatahes tahaks Köleri ostjale (kes iganes ta ongi) õnne soovida. Iga selline maal on erilisem kui100-ruudune korter Tallinna vanalinnas. Ka 5 miljonit ei oleks liig pildi eest, mis defineerib meie kultuuri alustalasid. Õnne ka Vaala galeriile, kes järjekordselt tõestas oma keskset rolli kohalikul kunstiturul.

Omaette mõtlen, et kui minu valduses oleks selline pilt, siis kuidas ma seda hoidma peaksin? Kas ma julgeksin seda oma koduseinal eksponeerida? Oleksin võimeline garanteerima selle säilimise järeltulevatele põlvedele?

Ja huvitav oleks teada, kas leidub mõnes erakogus Oskar Kallise pilt, mida ebatõenäolises tulevikus oma ootamatult teenitud miljonite eest soetada saaks.

Illustreeriv pilt rekordmaalist on meedia vahenduselt pärit Vaala galeriilt.

Rahvuslased on silmakirjalikud

On esimese detsembri öö ja ma istun arvuti taga. Ei ole und. Vabaduse väljakul on miski sammas saanud enda külge Tšehhi proletariaadi nikerdatud klaastahvlid.

Tänasel õhtul sai koos hää sõbraga läbi astutud Ernst Põdderi haualt. See mees võttis kahekümne neljandal aastal vaevaks lüüa tagasi kommunistide poolne riigi hävitamise katse. Haud uppus pimedusse.

Tõsi, vist päeval olid sinna toodud kaitseväe poolt pärjad ja mõned küünlad, mis õhtuks olid kustunud. Rahva poolt mitte midagi. Jätsime sinna omad küünlad ja imestasime. Mitte, et me oleks miskid korralikud rahvuslased. Andke andeks, aga mitmed minu parimad õpetajad on olnud juudid. Esivanemad venelased. Ei oska olla nahkpäine rahvuslane. Aga oma sangareid ma armastan.

Ei osanud neid ehk piisavalt tähele panna, kuni pronkssõduri viimisega hauamaale rikuti tasakaal. Igal punaste pühal õitsevad pronkssõduri jalamil lilled ning igal meie pühal on kindralite hauad rahva sügavas unustusunes.

Venelased (punased) hoolivad, aga meil on ükskõik. Võimalik, et see maa ei olegi enam meie oma, kuna me ei oska siinset mälestust hoida.

Õhtustes uudistes ei ole mittedetsembrimässu mälestus, vaid endise nahkpea ja hilisema narkari eksisamaalitlase Kalev Rebase vägiteod.

Tuleval aastal avab ekskommunistist Tartu külavanem Ansip asja, mil nimeks Vabaduse sammas. Palju õnne. See inetu käkk ongi paras rahvale, kes oma sangareid ei viitsi mäletada. Rahvusliku ideaali unelm.

Kauaks seda rahvast?