Kaubamaja kotib partnerkaardi omanikke

Kohati on hakanud tunduma, et teeninduskultuur muutub Eestis keset kriisi paremaks. Tõsi, mitte Tallinna Kaubamajas. See asutus suutis mult mõneks ajaks võtta soovi sealt midagi osta. Pole ju tegu ainsa poega Tallinnas. Ebameeldiva üllatuse valmistas eile toiduosakonna müüja, kes keeldus kaarti aktsepteerimast kui selgus, et selle magnetriba ei anna taas infot välja. Kinkida 5% ostust Kaubamajale pole ju midagi ulmeliselt kulukat, aga täiesti napakas siiski.



Partnerkaart on lo-co kodeeringus kaart, ilmselt ka suhteliselt odavalt toodetud. Lisame võrdlemisi nirud kaardilugejad ja kogu see kokteil kokku tähendab, et kui kaarti on mõnda aega kasutatud, siis magnetribalt info lugemine muutub aina keerulisemaks.



Kindlasti on teiegi kaart loetud nõnda, et see pistetakse kile sisse või kokkumurtud paberi vahele ja saavutatakse nõnda parem klapp lugeja ja kaardi vahel. Veel ühe võimalusena saab müüja alati sisestada maksesüsteemi kaardi numbri ja ostja/soodustuse ka nõndaviisi tuvastada.



Nüüd väidab toiduosakonna müüja TK, et neil on keelatud aktsepteerida kaarti, mille magnetriba tõrgub. See siis reeglina ei ole mitte kasutajast, vaid tehnoloogilisest lahendusest tingitud probleem. Väljastada odavam kaart pikemaks ajaks säästab ju mitu krooni.



Nüüd tulevad teeninduskultuuri küsimused.



Kui kaardi lugemine tõesti vahel ei õnnestu ning on olemas alternatiivseid lahendusi, siis miks nende kasutamine keelata?



Kui Kaubamajale tundub, et mõistlik oleks kaart välja vahetada, siis miks nad ei kaardista probleemi, ei paku omalt poolt võimalust, et uus kaart tehakse valmis ja läkitatakse sulle koju või antakse üle kasvõi poes? See tehing kuidagi tehakse ära ja järgmise jaoks on uus kaart juba olemas.



Muidugi, uue kaardi vormistamine ei ole keeruline, jalutad infoletti ja teed selle ära. Aga selleks tuleb sinna siis planeerimatult kohale minna ja kui on kiire või infolett kellaaja tõttu suletud, siis sa sinna paraku ei jõua. Miks ei võiks see kaart sind juba ees oodata?



Ja pagan, oleks müüja osanud vabandadagi.



Aga ehk on tegu Kaubamaja kehva majandusliku seisuga? Nad on lõpuks ometi leidnud võimaluse, kuidas mõnede klientide osas marginaali 5% võrra suurendada? Nii ju kaotatakse kliente? Või üritavad nad kassiiri aega säästa ja nõnda tööjõu pealt kokku hoida? Eriti palju oleks tööjõudu vaja vähem kui inimesi Kaubamajas ei käiks.



Mõtlesin, kuidas peaks sellises olukorras reageerima. Jätaks kaubad kassalindile ja tassigu need siis ise saali tagasi. Kaubamaja ajavõit oleks seega läinud. Jõle tüütu. Ma ikka valin, mida ma ostan ja teise poodi minek ning kõige vajaliku kokkuotsimine kulutaks oluliselt rohkem aega ja raha kui see 5% väärt on.





P.S. Muidu on Kaubamaja toiduosakond ju hea pood, vaid kallis natuke. Märkasin rõõmuga, et üks mu lemmikveine Marques de Grinon’i Petit Verdot on neile müügile saabunud. Üheski teises supermarketis polegi seda veini kohanud. Natuke tavalise poekülastaja rutiinist väljas. Kallilt müüakse küll – 385 kr pudel. Kiil ja Co-st ehk maaletoojalt saab selle 323 krooniga.

Grillime tomatit

Üks võimalus grilliõhtusse uute nootide lisamiseks on pista grillile juur- ja aedvilju. Kindlasti on paljud proovinud süte kohale sättida baklažaani või suvikõrvitsa. Proovige ka tomatit. Tegin seda eile jälle ning grillitud põdraliha kõrval oli tomat väga mõnus.



Suuremad tomatid pooleks, kompaktsemad tervenisti grillile ning kuumus mitte-nii-kõrgeks. Natuke katsetamise värk. Küpsemise käigus kipub tervel tomatil koor lõhenema, aga ärge laske end sellest häirida, mõningane vedelikukaotus käib asja juurde. Tomat on valmis siis kui ta on pehmenenud ning ühtlaselt läbi soojenenud.




Serveerimisel võiks kastmeks peale lisada balsamico kreemi. Miskit täiendavat maitsestamist ei vaja. On hea küll.

Tropid laulupeol

Lisaks rõõmsale peonautijale satub laulupeole paraku alati ka ports troppe. Tegelased, kes trügivad sinna, kus nad ei peaks olema – dirigendipulti, autoga jalakäijatele mõeldud teedele, täis õlleklaasiga rahva keskele tunglema.




Olgu igaks juhuks mainitud, et loo esimesel pildil on lihtsalt kodanik, kel oli kenasti teemat illustreeriv särk. Ei ole tropp 99% tõenäosusega.




Esitropp oli muidugi Laine Jänes. Konkurentsitult. Mul pole midagi selle vastu, et kultuuriminister laulupeol kõnet peab – las saab rahvas kordki teada, kes seal ministeeriumis istub, kah hariv. Aga ajastus – miks peab seda kõnet pidama siis, kui pidu on hoo sisse saanud ja tõepoolest üheshingamine tekkimas. Kõnet oleks saanud ju ka päeva alguses pidada ja oma ametlikud soovid nõnda edastada. Koorijuhtimine oli antud kontekstis ikka lihtsalt täielik ****.




Troplust ka vaatajate sekka, kes katsus endale võimalikult suurt laagriplatsi haarata tõrjudes millega iganes kaasvaatajaid, kes lobises Isamaa aegu lihtsalt mobiiltelefoniga. Nagu poliitikud, nõnda ka rahvas.




Lõpuks miks sellest kirjutada? Aga kõrini sai ja seda koduteel, kus jalg- ja rattateel liikunud autodes kojusuunduvad tropid rõõmsal meelel jalutajaid kõnniteelt minema surusid. Paar pilti siis kah neist ahvidest Torupilli Selveri lähedalt. Ehk keegi tunneb ära, saab oma tuttavaid edasipidise tarbeks manitseda.

Vennad Lõvisüdamed – etendus oli masendav

Ma pole ammu vabaõhuetendusi vaadanud, eriti pärast seda Tätte „Kaevu“, mis kergelt öeldes kahvatu oli. Nüüd siis lapsed kaasa ja „Vennad Lõvisüdamed“ Rakvere teatris.



Algus oli peaaegu, et südamlik, aga kui lugu Nangiaalani jõudis tuli laks ära – mulle meeldib ka Nyman’i muusika, Gattaca soundtrack on super, aga miks siin? Ikka väga imelikke mälupilte tekkis.



Ei noh, seos on muidugi olemas – oli ju Gattaca ideaalmaailm, kuhu geneetilise manipulatsiooni läbi sündisid vaid defektideta inimesed. No ja samamoodi on Nangijaalas kõigil jalad mittekõverad. Ilmne seos tõepoolest. Õnnetuseks oli see sõgeda muusikavaliku algus, edasi lajatati peale ka „Koka, varga jne“ muusika ning muidugi visualiseerusid mälupildid inimesesöömisest filmi finales.



Arvate, et sellega napakad muusikaleiud piirdusid? Et Saaremäe, kes oli nii etenduse lavastaja kui ka muusikaline kujundaja ei suudagi midagi muud peale Nymani filmimuusika ühte etendusse leida?



Eksite rängalt, ühel hetkel hakkas Kibuvitsaoru rahvas Verdit laulma – ikka „Orjade koori“ Nabucco’st. No ei ole vaimuvaesusel piire.



Nüüd tahaks öelda et näitlejad olid nii head, aga ei saa. Eriti jäi meelde Kriis. Mitte lavastuslik, vaid too, kes Sofiat mängis. Omamoodi leid muidugi – ise poleks küll osanud sellise rolli lahendust hüsteerilise eidena ette kujutada.



Tuvid olid ka napakad, kohati natuke piinlikult lehvivad. Ehk oli neil endal vähemalt tore.



Otseselt ei oskagi midagi ette heita meesrollide kohta. Dramatiseering tekitas võrreldes raamatusüžeega kärpeid, mis mõnel karakteril lihtsalt ei lasknud kujuneda sedavõrd põnevaks kui nad raamatus on. Vaid vanaisa oli ehk natuke rohkem bravuurikas kui hea – ootamatu, aga andestatav.



Lava oli ka päris tore, sügavusega mängiti vahval viisil ning ekskavaatorist Katla oli vaimukas leid. Päris asine lavakunstnik.



Aga Saaremäe on halb lavastaja ja Rakvere teatris näiks veel tema etendusi tulevat. Minge vaatama kui aega üle või olete lihtsalt väga taluvad.



Lõpuks oleks ta võinud ju Lindgreni loo lõpu ära muuta. See on juba raamatuski väga vastik.

Kui Crocsid oleks auto ...

… siis näeks see välja selline:

Engadget on teinud sellise nutika tähelepaneku - üksildane geenius on disaininud poroloonilaadsest materjalist auto, mis muuhulgas ka ujub. Kes soovib, leiab enam infot siit. Liikuri looja kirjeldab: soft, safe, sexy. No vabandage.

Sotsid ahju

Niisiis teine agressiivne poliitpostitus juba järgemööda.




Tsiteerime Postimeest: "Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor ütles, et säte, mis ei luba pensione vähendada, on inimlikult arusaadav ja sellest lähtuvalt ka vajalik."




Meie püha lehm on pensionär.




See on eriline klass, keda majandussurutis ei tohi puutuda. Inimesed, kellede ainsaks tagalaks on riik, kes nende eksistentsi kinni peab maksma. Neil pole hoolivaid lapsi, sugulasi, investeeringuid, ega ühtegi muud tagalat, mis raskes seisus tuge teeks. Sinnani jõudsid nad punases Eestis noolides Partei hüvesid.




Seevastu võtame lastelt ära koolilõunad, vähendame huvihariduse finantseerimist, vääname juurde töötusmaksu. Kehtestame kinnisvaramaksu ja tõstame maamaksu. Neist on pensionärid loomulikult vabastatud.




Ma ei oska muud öelda kui, et surnud sots on parim sots. Huumor eksole, ärge mind nüüd selle lause pärast vangi pange.




Otsin kapist uisud ja lähen rullima. Katsun sotsidega nõndaviisi samale lainele saada.




P.S. Ma olen ka parasiteeriv nähtus - elan ositi reklaamirahadest. Lihstalt aus konkurents võiks parasiitide seas valitseda. Fair game - pensionärid.

Kuldne Pronkssõdur – Laine Jänes astugu tagasi!

Verd! - karjub mu emotsionaalsem pool selle kuldse pronkssõduri peale. Miks küll? Ometi ei olnud ka mina arvamusel, et pronkssõdur oleks tulnud eemaldada. Vähemalt mitte enne viimaseid provokatiivseid konflikte.


Jah, pronkssõdur oli üks vastik sümbol ja muidu ebameeldiv mees, aga tal oli roll hoiatada – mehed, kui te Toompeal ja all-linnas sitta keerate, siis tulevad sellised. Hüüda - prouad, kui Hullud Päevad on teile olulisemad, kui omad lapsed, siis tulevad sellised mehed.


Olgu, käest läks ära see pronkssõduriteema ja ka see on nüüd ajalugu. Pronkssõdur kadus Tõnismäelt mitte rahvuslikkuse manifestatsioonina, vaid lugematute provokatsioonide jada tagajärjel.


Nüüd siis veel üks provokatsioon. Kunstiakadeemia tudengilt. Kunstiakadeemiast võiks tulla kultuurieliit. Aga ei tule. Tuleb Marko Laimre ja miski tema juhendatav Kristina Norman.


Laimre on mitu korda bravuurikalt kuulutanud, et lõpetab kunsti tegemise. Mina ei teagi miks – ehk ei pea ennast piisavalt heaks kunstnikus või publikut piisavalt heaks, et tema kunstist aru saada.


Äkki nüüd lõpetaski? Susib isetegemise asemel seda Normanit, kes on piisavalt lammas, et mitte oma enese peaga mõelda. Loen Atišokist Laimre ja Normani intervjuud ja sealgi domineerib Laimre. Ka meedias esinedes jätab Norman väga kahvatu lamba mulje. Ta nagu ei saakski aru, mida või milleks ta teeb.


Mitte, et Laimre ilmtingimata kuri geenius oleks, aga tore on ju mängida rumalate inimestega ja end nende taustal arukana tunda?


„See ei ole provokatsioon“, piiksub Norman telekaamera ees. Politsei olla varastanud tema kuju! Tule taevas appi, mida muud on veritsevate haavade lahtikiskumine kui mitte provokatsioon? Teraapia? Norman on järjekordne isehakanud imearst?


Lõpuks maksis Kultuuriministeerium selle jama kinni. Ning kogu projekt läheb Veneetsiasse ühele maailma olulisimale kunstisündmusele, kus sellel ei ole miskit lootust kunstina silma paista. Küll aga ehk tõepoolest provokatsioonina olukorras, kus enamik vaatajaid tajub selle teose konteksti meist oluliselt erineval moel.
Seega maksab Laine Jänes kriisiaasta Eestis kinni meile enestele sopa pähevalamist. Mina ei taha sellist ministrit. Kas keegi üldse tahab? Palju meid on? Kas meie arvamus läheb arvesse?





P.S. Võib-olla teeb Jänes hoopis Maripuud. Võtab maha kantsleri või Kunstiakadeemia rektori. Tõenäolisem on siiski, et ta eitab kõike nii nagu ühele korralikule reformierakondlasele kohane.